Kui mõnd Eestimaa paika on täna vihm usinalt külastanud, siis meie kandis jagus vaid jahedat tuult ja pilvi. Ehk lähipäevadel eksib mõni piisake ka siiakanti ja kui mitte, siis kastmisvoolikud on niikuinii juba lahti harutatud. Kõige janusemaid kõrg- ja kaldpeenardes on isegi korra kastetud. Põuast hoolimata on senini hallikaspruun vaade õue paari päevaga päris roheliseks muutunud. Ka muru kasvab mühinal, aga esimese niitmisega tahaks võimalikult kaaauuuua venitada - roheline vaip on praegu nurmenukkudest nii vahvalt kollasetupsuline.
Eelmisel nädalal koristasin tööl oma kola kokku ja sellest nädalast olen õnnitluste saatel pikemat sorti puhkusele saadetud. Muide, suuremal osal õnnitlustega kaasnenud õitel olid juured all ja selline personaalne lähenemine tegi küll südame soojaks. Tänaseks on need juured mullas ja õied uudistamas päikest. See "terve suvetäis puhkust" ja rohkem ka ei tähenda siiski, et sel aastal uusi aiaprojekte realiseerida saaks, aga ehk on vähemalt senisest enam aega lugeda aiablogisid ja teha ise mõni postitus.
Mis siiani tehtud on? Tänavune aiandushooaeg algas nii umbes märtsis, kui mulda läksid viigikaktuse Opuntia seemned kümnekonnast eri liigist. Seni on neist tärganud 4 liiki - valge O. macrorhiza, O. basilaris, O. phaeacantha ja O. engelmannii v. cyclodes.
O. phaeacantha
O. basilaris
Kuna ülejäänute külvimuld on ilus, siis pole nende tärkamise suhtes lootust veel päris maha matnud. Ja kui veel mõni neist elaks edaspidi meie talved õues üle, oleks eesmärk täidetud. Eelmisel aastal saadud O. compressa ja O. rhodanta talvitusid igatahes meetrikõrguse hange all kenasti ja minu kartused, et äkki oleks pidanud neile ikka mingi katuse moodi asja peale kombineerima, osutusid asjatuks.
Tänaseks on muidugi tärganud ka enamik rõdul alguse saanud köögiviljamajandusest, pooled neist juba kasvuhooneski. Mõned päevad tagasi kasvuhoonesse istutatud arbuusidel oli sedavõrd kiire, et järgmisel päeval tuli esimesi õisi juba tolmendada. Vaevalt nüüd neist esimestest õitest vilju saab, aga kui see peaks siiski nii minema, siis võiks juba peale jaanipäeva, juuli alguses arbuusi süüa.
Lillepeenardes kulgeb elu oma rada. Hulk krookusesibulaid ja muist tulpe pandi lume all nahka - tulpidest jäid alles botaanilised, kõrgpeenrasse istutatud ja need, kes kasvavad vängema lõhnaga põõsaste nt iisopipuhmaste vahel. Eks neid tulpe ole ennegi kellegi talvevarudeks kulunud ja sestap olen sügiseti poeriiulite vahel püüdnud pilgu tulpidest mööda, nartsissi- ja laugupakkide poole suunata, aga kui see ei õnnestu, siis on vähemalt hea teada, kelle naabreiks neid torgata.
Õnneks on laugud ja nartsissid märksa lollikindlamad ning laisale inimesele ka kohasemad.
Karatau laugu lehepuhmas siniseõielise kevad-nabaseemniku taustal.
Lisaks nartsissipeenardele särab juba rõõmsalt roosa-lillalapiline kiviktaimla.
Kingitus terrassipotis.
