esmaspäev, juuli 08, 2013

Järjejutt

Veidi kevade poole kirjutasin meie uutest üürilistest -  suitsupääsukestest. Jutt jäi pooleli pesaehituse juurde. Ikka nii, et hommikul vedas pääsupaar usinalt saviplönne pesaseina ja õhtul löödi sinitaeva all lulli.

Kui enne üürilisi Kadakapapa aeg-ajalt tõstatas teema, et keegi peale tema võiks ka käia kasvuhoone uksi - aknaid avamas, siis nüüd pole see enam kordagi jutuks tõusnud. Vastupidi, Kadakapapa jalutab otse voodist esimese asjana kasvuhoone juurde.
"Päike juba kõrgel - kütab kasvuhoone üle," on tal põhjendus varrukast võtta.
Ja kui ma arvan, et las need uksed jääda ööseks lahti, nagu eelmistelgi aastatel, siis päris öö hakul ei anna Kadakapapa hing ikkagi rahu. Ta teeb tiiru kuuri taha ja paneb kasvuhoonel mõne ava kinni: "Õhtu on ikka jahedaks tõmmanud." Jajaa, teame - siis on põhjust hommikul jälle midagi lahti teha.

Tänu kuuri-kasvuhoone vahet tiirutamisele on Kadakapapal muidugi üüriliste elamistest alati kõige värskem pilt. Ühel päeval pääsuema enam pesalt minema ei lenda ja siis mingi aja pärast jälle lendab. Kas on katuse all kuuma ilmaga piisavalt soe või on pojad juba koorunud, aga lihtsalt ei paista üle pesaääre, jääbki saladuseks.

Veel mõned päevad mööduvad.
"Pääsudel on pojad!" raporteerib Kadakapapa ühe päeval tähtsast sündmusest.
Järgmised päevad mööduvad poegi kokku lugedes:
"Vähemalt kolm!"
"Neli poega on!"
"Viis! Pääsudel on viis poega," hoiab Kadakapapa toimuvaga kursis. Üha enam kollaseid avatud "pardinokki" sirutub üle pesaääre.

"Mõtle, kui sul on viisikud ja neid kõiki tuleb korraga toita!" kõlab Kadakapapa hääles tunnustus pääsuvanematele, kui terrassil õhtukohvi joome.
"Ei julge mõeldagi." Kaksikud meil on ja nendegagi oli esimesel eluaastal tegemist ülepea. Ikka õnn, et meie viis last üksi või siis kahekaupagi siia ilma on sündinud.
Pääsupere on igal juhul oma suure ülesandega hakkama saanud - sulekerad ei mahu enam pessa äragi, rääkimata emast-isast, kes istuvad pesaava vastas laetalal või jälgivad ilmaelu kuuri katusel. Ilmselt ei ole pääsupoegade esimene tiivaharjutus enam kaugel.

6 kommentaari:

Köögikata ütles ...

Nii toredad sulekerad :)

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Hea, et ikka kokkuleppele saite, nad on nii toredad!

Krissu ütles ...

Oi, nii armas! :)

Futu ütles ...

Pääsuke hakkab "oma" inimest ära tundma ja ei paanitse üldse kui pesa all liigutakse, hoidku jumal kui siis keegi võõras nägu tuleb. Vidiit!:D

Tsiil ütles ...

Nii toredad ja lugu on ka ülihea.

MUHEDIK ütles ...

Lugu on liigutav, pojad armsad nagu ikka kõik pisikesed. Järgmisel aastal pead varuma mitmeid pespaiku, nad tulevad ju jälle tagasi. Mu meelest on isegi poegadel meeles oma sündimisepaik.

Lugesin hiljaaegu mingitest uudistest, et ühel noorikul kuskil sündisidki viisikud. Sul tõesti vedas:D