Kadaka aiapäevik on jälginud meie aia arengut 9 aastat. Käesolev postitus ei ole aiateemaline, kuid on selgituseks, miks aeg siin aias mõneks ajaks peatub. Osad lillepeenrad on saanud põhuteki, teiste eest kannab hoolt aiahaldjas, köögiviljamaa saab puhkuse.
Lugedes seadusi on meie riigis puuetega
lastele justkui kõik võimalused tagatud – põhiseadus sätestab
võrdsed võimalused ning näitab üles riigi ja KOV-de erilist hoolt
puuetega inimeste suhtes. Lastekaitseseadus kinnitab, et lapse
loomulik kasvukeskkond on pere ja puudega lapsel on võrdväärsed
õigused. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus lubab tavakoolidesse
eriklasse erivajadustega lastele ja pakkuda neile logopeedi- ja muid
teenuseid. Kui KOV-l ei ole olemasolevas koolivõrgus lapsele kohta
pakkuda, võib ta kokkuleppel teiste koolipidajatega tagada hariduse
omandamise väljaspool koduvalda korraldades või hüvitades
sealjuures transpordi. Elu nagu lill! Ka Haridusministeeriumi
arvates on kõik kõige paremas korras – iga lapse
haridusküsimusega tegeletakse ju individuaalselt lapse vajadustest
lähtuvalt.
Tegelikus elus tähendab individuaalne
lähenemine aga seda, et puuetega lastest ja nende peredest
SÕIDETAKSE ÜLE ÜHEKAUPA. Kooliealiseks saava lapse vanematele
selgitab haridusspetsialist, et riigile kuuluvas erikoolis on lapsele
tagatud parimad spetsialistiteenused ja parim hooldus, mis on lapse
vajadustest lähtudes kõige tähtsam. Sellega kaasneb muidugi
elamine internaadis, aga lapsed tahtvatki iseseisvuda.
Me räägime siin 7 aastastest lastest,
kes on parimal juhul keskeltläbi 3a lapse tasemel ja harjunud istuma
emme kaisus! Veel enam, me räägime lastest, kellel on raske või
peaaegu võimatu uusi sotsiaalseid suhteid ja sidemeid luua, mis
tähendab, et pere ja peresidemed on sellise lapse jaoks kordades
väärtuslikumad. Kes peaks kaitsma last, kes puude tõttu ei suudagi
enda arvamust välja öelda? Kas seesama haridusspetsialist, kes
väikeses vallas kannab ühtlasi lastekaitseametniku kohuseid?
Kui lapsevanem siiski ei ole nõus oma
last internaati panema, võib ta oma last iga päev 60 km kooli ja
tagasi sõidutada. Tipptunnil ja läbi ummikute on see aga poole
kohaga lisatöö, mida aastaid järjest kanda ei suuda või kui
suudab, siis kelle arvelt? Ja kui üks lapsevanemaist on
komandeeringus, kui on peres veel lapsi, siis ei mängigi enam välja,
et mõlemad lapsevanemad saaksid täiskohaga tööl käia. Jah,
seadus kohustab valda transpordi hüvitama, kuid tegelikkuses hüvitab
vald vaid bensiini. Ma võin ju hommikul lapsele bensiinikanistri
näppu anda ja ta kodust välja saata, aga kuidas ta kooli jõuab?
Nii ongi meie valla ja paljude teiste
Eestimaa valdade vaimupuudega lapsed oma peredest 7 aastaselt
lahutatud. Reaalsus on ka see, et pärast kooli lõppu neid lapsi
koju tagasi enam ei oodata, pere on lahku kasvanud – siit edasi
läheb tee hooldekodusse (nimetagu neid AS Hoolekandeteenused asutusi
kui peenelt tahes). Ma ei tea ühtki teist toimetulekuõppekava last
(vbl neid mõni siiski on), kes oleks saanud koduvalla tavakoolis
õppida, nagu meie poeg seda 5 aastat tegi, kuid sellest õppeaastast
on ka tema ees see uks kinni löödud. Jääb üle vaid internaat või
lapse igapäevane transport või kohtutee või ...
Siiani lootsin, et elu puudega lapsega
läheb tulevikus helgemaks – saan ju aru, et seadusi paberil luua
on lihtsam kui neid ellu viia ja noor riik vajab aega oma asjade
korraldamisel. Olen seda aega ju andnudki ... Paraku vaadatas tagasi
viimasele aastakümnele, on selge, et järgmise 10 aastaga ei muutu
meie vallas mitte midagi. Olen ise elanud ausalt ja seadusi järgides
ning oodanud seda ka riigilt. Laste vägisi lahutamine nende
vanematest on julm ja silmakirjalik on väita, et see on parim
lapsele.
Ma armastan Eestimaad, oma kodu, keelt
ja kultuuri. Aga üle kõige armastan ma oma abikaasat ja lapsi. Täna
on Eesti riik seadnud mu valiku ette ja ma olen otsuse teinud.
Meie uus kodu põldude ja järvede keskel
