Ongi käes - puhkuse viimane päev. Aias oli päris palju tegemist ja köögis samuti. Supid ja kurgid purki, marjad külma ja pudelisse, lillkapsad külma. Peakapsad paisusid peenral nii kärmelt, et ühel hetkel oli juba paanika, mis nendega peale hakata. Aga pärast eilset hapukapsategu, no esimest korda elus ju sai tehtud, ei tundu asi enam lootusetu - 5l pütti kokku litsudes mahtus kapsaid üksjagu ja küll ülejäänutega seal peenras ka hakkama saab.
Tunnelitomatid olid sel aastal sordist Maike - väga tibin-tobin sort avamaale: madal kasv, determinantne, saagikas, viljad ei lõhene, lehed ei kipu haigestuma. Kevadel oli ca 80cm kõrgustel tunnelikaartel kile peal, aga ammu enam mitte.
Kevadel istutasin peakapsad vaheldumisi rooskapsataimedega, nüüdseks on peakapsad vahelt välja korjatud ja rooskapsad nii vägevaks kasvanud, et puusani kõrguvad taimed on juba lahtipidi koos. Kapsaste ees on üks kolmest porgandipeenrast ja kapsaste taga herned.
Murelaps pampel annab samuti saaki. Murelaps selles mõttes, et kasvatab liig pikki võrseid, mida on kohutavalt raske toestada ja mis toestamata murduvad või lääbakile kaarduvad, aga mul on temaga juba plaan küps - järgmisel aastal saab pampel omale uue ja uhkema koha.
Aga nüüd neist jõu- ja ilunumbreist aias - kui juulikuises puhkuse alguse postituses nägi minu muruplatsi nihutamine mängumaja pool küljes välja nii,
siis nüüd on vaatepilt hoopis uus
Tänaseks on asi veelgi arenenud. Killustik oli üks eriti hää leid - saime liivakarjäärist liivast välja sõelutud killustiku liiva hinnaga. See sisaldas küll üksikuid suuremaid kive, aga nende väljanoppimine ei võta aega rohkem, kui paar minutit ruutmeetri kohta. Mina olen igatahes väga happy :).
Paeterrassi veerde sai kujundatud istutusala head drenaazhi hindavatele ja kuivalembelistele taimedele. Esimene pääsuke - pärgenelas on juba kohal. 
Killustikkattega teeraja serva kallaku ette ladusin ca 15m pikkuse paest kuivmüüri - see pole veel päris valmis, aga trepipoolne ots on juba oma lõplikus kõrguses. Müüri ja puitterrasi vahele jääb meetrilaiune riba maad, mille peaks järgmiseks aastakse umbrohuvabaks lämmatama ja siis võib sinna juba kellegi istutada - kellegi, kes varjaks terrassi kandva fibopostide ja raudtalade konstruktsiooni.
Lõpetuseks veel üks selleaastane ehitusprojekt - suve alguses valmis puitterrassi ühte äärde võresein koos istutuskastiga. Mitte, et minul selle tegemises miskit erilist rolli oleks olnud, aga neljast võrest koosneva ehitise disainlahendus on küll minu ja sellest ju iga asi alguse saabki. Sel aastal sai siin suvaliselt seemnepakke tühjendatud, aga järgisel aastal, kui muld juba vajunud, on plaanis istutada ronitaimi ja ürdipeenar tuleb ka köögile lähemale kolida.
Puhkusega võib täitsa rahule jääda - ei maganud tühja maha :) Isegi aiast jõudsin puhata - eelmisel nädalal tegime absoluutselt aiandusvaba reisi Rootsimaale - nautisime ilusaid ilmu kohapeal ja võrratult sooja päikeseloojangut veiniga skääride vahel Stockholmist kodu poole suundudes.
Puhkus... ikka veel. Hakkan juba ära harjuma - ei aja enam iga pisemat hetke taga, et mida asjalikku ära teha. Samas üht-teist on tehtud ka - juurdepääsutee on lõpuni valmis. Mitte et minul selle valmimises mingit erilist rolli oleks olnud, küll aga plusspunktid meesperele. Ise olen möllanud muude töödega, mis jäägu esialgu veel saladuseks. Paraku jäid uute projektide varjus püsikupeenrad unarusse. Ei oskagi seisukohta võtta, kas minna nurka häbenema või tunda uhkust ilmatusuurte umbrohuhunnikute üle, mis ma eile õhtuks sellest suurest bordüür-ringpeenrast välja olin rookinud. 
Aga igal juhul on mul väga hea meel, et paar järgmist nädalat on sellel rindel mureta. Peenar ei ole nii sigri-migri-kirju-mirju ka enam. Paduvihmad ja tuul olid kukekannuseid, kassinaereid, karpaadi kellukaid jt püsikuid kohati külili peksnud ja seetõttu olin kääridega püsikute kallal üsna armutu, aga praegu jõuab nii mõnigi neist veel suve lõpul uuesti õide puhkeda.
See hallides, valgetes ja lillades toonides peenrajupp sai tehtud ja istutatud aasta tagasi, aga juba on ta vaieldamatult mu lemmik igal aastaajal. 
Peenra halli aruheina mättakestega esiserv aaristab muruplatsi. Siin peenras ei ole ühtegi uhket suureõielist solisti, küll aga grupiti istutatud mitmeid väikeseõielisi meeskonnamängijaid. Aruheinapuhmaste vahel roomab punaseleheline akakapsas, kuid oma liigse agressiivsuse tõttu tuleb tal sealt ühel hetkel välja kolida. Aruheina taga õitsevad alpi jänesekäpa puhmad. Nende taga väikeseõieline helmikpööris 'Palace Purple' ja oma õitsemisaega ootav kukehari 'Herbstfreude'. Tagapool õitsevad metssalvei tumelillad õisikuküünlad, valge vahupilvena aga jaapani astilbe 'Deutchland'.
Sinakashalli triibu valgete õietäppidega annab pärl-hõbeleht.
Peenra kaguküljelt lookleb teerada, mille veeres kasvab lisaks eelpool nimetatutele veel punaste lehtedega kukehari 'Purple Emperor', valgete õitega põõsasmaran 'McKay's White' ja sihvakas siidpöörisepuhmas. Kaugeima tausta moodustavad hilissügisel õitsevad sügisastrid.
Veel üks vaade teerajalt
Kogu taimevalik püsib kenasti "vormis" kevadest sügiseni - alpi jänesekäpad, metssalveid, kukeharjad, aruheinad säilitavad oma kuju ja õieilu ka sügisel pärast õitsemist ja isegi läbi talve. Lisaks loetletutele on siin peenral peidus veel mitmeid eelmisel ja sel aastal istutatud tegelasi, kes praegu veel välja ei paista, kuid järgmisel aastal kindlasti. Lähipäevadel on plaanis seda peenrakest pisut rappida - puhmakesi jagada, et tühje auke samas stiilis täiendada. Ilu teadagi nõuab ju ohvreid. 
Kui ma nädal tagasi palusin oma kallil abikaasal, kes meie peres tavaliselt poes käib, tuua järgmine kord pudel õlut, tõstis ta kärmelt pilgu, vaatas murelikult otsa ja uuris tõsisel moel, et mis siis nüüd lahti on. Mina, kes ma alkoholist tarbin vaid äärmiselt piiratud valikut valget veini ja haruharva külma ilmaga mõne tilga konjakit kohvi sees, nõuan äkisti õlut ja kohe terve pudeli! Tegelik põhjus oli lihtne - juba talvel tuli selline tunne, et peaks sel aastal ometi need kiidetud tsukiiniõied ära proovima. Itaalias on tsukiiniõied traditsiooniline toit ja neid kasutatakse köögis mitmel moel - praetakse taignas, täidetakse, lisatakse panniroogadele. Toiduks sobivad õied peavad olema tugevad, värsked ja pisut juba avatud. Õite sugu ei ole oluline, aga etteruttavalt pean mainima, et meile maitsesid isasõied paremini - jäid kuidagi õhemad ja hõrgumad. Pildil parajas küpsuses emas- (ülal) ja isasõis (all).
Otsustasin esimeseks katsetuseks taignas praetud õite kasuks. Sabad jätsin praadimise ajaks taha, sest varrekesest on taignasse kastmisel mõnus kinni hoida. Internetist võib mitmeid erinevaid taignaretsepte leida - taigna vedeldamiseks kasutatakse piima, õlut, mineraalvett või nenede erinevaid kombinatsioone. Minu valik:
Praetud õied asetada paberile nõrguma. Nii lihtne see ongi. Maitsesid head, iseäranis isasõied. Otsa said nad ka kohe. Maitse on maitseasi ja pikemalt kirjeldada seda ma ei püüagi. Tuleb ise järele proovida! Meie teeme teinekordki.
Meil oli 13 õit, mistõttu jäi törts tainast üle - sellest sai väga huvitava õllemaitselise pannkoogi. Pool pudelit õlut jäi ka järgi - kaasa arvas, et see on asja juures lisaboonus ja et võiks neid tsukiiniõisi kohe sagedamini teha. Head isu!
Eile oli jälle üks selline päev, kus hommikust õhtuni sai rabatud. Esiteks oli küla pealt kopp tellitud, mistõttu päeva esimene pool kulus poolikute tööde jätkamisele ja kui juba sihuke suur massin õue peal, siis ka poolikute tööde juurdetekitamisele. Oeh... Igatahes teetruup sai paika ja enam ei tohiks ohtrad lumesulamis-ja vihmaveed meie juurdepääsuteed mülgastada. Suuremal hulgal igatsugu kive sai liigutatud, mõned kännud juuritud jpm. Aga eks neist annab juttu teha mõnes järgmises postituses. Igatahes oli tänaseks meie pere täisealistel liikmetel võhm väljas ja liha liiga haige, et aias uusi jõu - ja ilunumbreid sooritada. Et ilmateadegi seekord kraadidega ei koonerdanud, sai täna selline lõdvem päev võetud. Hommikukohvi juues teatas isa telefonis muuhulgas, et tal juba turul käidud. No patseerisime me siis ka terrassi pealt alla "turule" - pea- ja lillkapsad täitsa kobedad ja ilusad, võtsin neid paar kilo. Porgandid on alles õblukesed, aga vajavad harvendamist, seega punt porgandit ka. Kõige enam vajavad nad muidugi vabastamist kannikestest, aga see on nii raske, raske. Oleks need kannikesed siis pisut koledamad, aga peaaegu mustjaslillad.
Mu abikaasa leidis, et tomatit ja kurki kuluks ära. Ja hernemaias on ta ka. Ega siin tomatid punaseks minna jõuagi, juba kerge oranžika jumega korjatakse ruttu tuppa.
Nojaa kurke peab niikuinii 2-3 korda nädalas korjama, et viljad üle ei valmiks ja taimed ikka kenasti tootmisfaasis püsiks.
Mina käisin kääridega arbuusipeenra üle, ega sealt palju üleliigseid võrseid lõigata veel polnud, aga nood võrsed, kus vili moodustunud, lõikasin pärast kolmandat lehte ära.
Meie murelaps - pampel. Kasvatab teine kaks korda pikemaid võrseid kui vaarikas ja nii need siis kaarduvad üle toestusnööride otsapidi taas maani, veerandmeetrised viljaraod päikese poole püsti. Osad oksad on juba toestusnööri kohalt murdunud, osa mullapiirilt. Peab veel mõtlema, mis nendega ette võtta.
"Turul" käidud, võib potid tulele panna.
Kiire, kerge ja maitsev - keedetud lillkapsas riivsaiavõiga, kurgi-tillisalat hapukoorega ja kana.
Kui asi juba kulinaariale kirskus, siis panen paari päeva tagasi laste tehtud hommikuvõileivad ka siia. Tooraineks lihtsad ja tavalised asjad: leib, sai, riisileivad, või, muna, sink, muna-majoneesivõie ja oma aiast kurk, tomat, till, salat, füüsalimarjad.
Ja tulemus
Kõht täis - hea unelda... Maal on ikka mõnus elada - jõusaal, turg, vabaõhukohvik - kõik lõbud omast käest võtta! Seniks kuniks..., sest aed annab juba märku, et õige pea tuleb meil taas avada oma Minisalvesti vabrik.
Suvi on nüüd peaaegu poole peal, võib olla ehk mitte ametlikult, aga minu jaoks küll. Juuli keskpaik poolitab kogu suve. Iluaias õitsevad kesksuvised kukekannused, sõrmkübarad, päevaliiliad, liiliad, muskus-kassinaerid, roosid, üheksavägised, esimesed kobarpead ja astilbed.
Teekoht ise võib muidugi palju vanemgi olla. Aga hiljem, esimese Eesti Vabariigi ajal, kaart siia teed enam ei näita. Verstakaardi pealt määratud umbkaudne tee asukoht oli looduses suhteliselt hõlpsalt leitav - ida-lääne suunas jookseb muust maastikust tiba madalam paari meetri laiune nõgu, piki mille põhjakülge on kunagi kuhjatud paekivivall. Suurem osa tööd on sellega veel ees, enne kui sest taas tee saab - võsajäätmed vaja lõkkesse tarida, kibuvitsa ja toomingakännud välja juurida. Siis kunagi ehk võib ka meie pisikesed "aardeotsijad" peale lasta - mine tea, mis vahvat kraami võis mõisniku tõllast pudeneda, kui ta suvemõisast peamõisa poole siin mäest alla uhas! Esialgu jäi silma küll pigem nõukaperioodist pärit klaastaara, aga järeltuleva põlvkonna jaoks peaks seegi juba ajaloolis-arheoloogiline leid olema.
Kunagi oli vaateväli kindlasti avaram, aga nüüd on võsa osaliselt ette kasvanud - no vaatame, võib olla puhastame selle võsa ka ära, aga igal juhul on see juba kaugem tulevikumuusika.
Mul oli raskusi selle kraavikalda rohimisega - ühest küljest hoidis murukamar pinnast kraavi varisemast, aga teisalt on siin ikkagi peenar ja ei peaks umbrohule kohta olema. Sestab saigi veepiirile rida maakive laotud, veepiir kividest kõrgemale ei tõuse ja piisavalt lauge kallas pealpool kive ei ole enam nii varisemisaldis. Igaks juhuks istutasin ülalpoole kive hea juurekavaga taimi - Hoopesi heleeniumid kasvatasin ekstra seemnest, laialehine tarn on hea laiutamiskalduvusega, siberi iiriseid oli siin ennegi. Loodetavasti katavad väljavalitud kärmelt kogu mullapinna ja siis ei ole enam väga tihti asja kraavis rohimas käia. Aga loomulikult, nagu näha, on see tegemine siin alles POOLELI!
Muruplats jookseb nüüd mäenõlva sisse, aga see on tühiasi, nagu Karlsson tavatses ütelda. Asi see siis mägesidki natuke nihutada. Platsi teises küljes läheb lillepeenar iseenesest tiba laiemaks ja kuigi mul polnud plaanis istutusalasid sel aastal laiendada, siis ma arvan, et see ei lähe arvesse, kuid ära kulub igatahes.
Praegu on asjalood seisma jäänud kopa kutsumise taga ja kopa kutsumine seisab jällegist teetruubi taga ja teetruup transpordi taga ja transport... õigluse või asjaajamise taga, kuidas võtta. Ahjaa, sellega seoses veel üks selle suve töö - pool sissesõiduteed truubikohani on ju ka valmis! Ainult see teine pool siis nagu ikka - pooleli! Selle kõige juures on päris hea teada, et suvigi alles pooleli on. Ja mis kõikse parem - PUHKUS! Ei ole veel isegi pooleli - alles täna algas!
... loodus lokkab. Ja ristik murus... Köögiviljad ja püsikud ka, aga mitte enam nii iseenesestmõistetavalt. Kui mõnel pool Eestis anti paar päeva tagasi vihma, siis meile ei jõudnud midagi. Juba teist õhtut vean vihmuteid mööda aeda ringi. Kõige hädalisemad - kapsad, salatid ja kaalid said oma jao esimesel päeval ja kasvasid selle peale kohe silmnähtavalt. 
Üsna sarnase õiega on ka "Butter and Sugar"
Lisaks neile on kraavi kaldapealses peenras veel asukoha järjestuses siberi iirise põhiliik, "Blue King", "Wine Wings", "Roaring Jelly" ja "Sailor's Fancy". Viimane ongi pildil.
Alpi jänesekäpp ja metssalveid.
Vialii priimulad ja peekerlilled. Vialii priimulad on külmaõrnad ja kevadel arvasin esialgu, et nad ei elanudki talve üle, aga ühel hetkel ajasid värsked rohelised leherosetid nina mullast välja ja peagi järgnesid ka õievarred. Erinevalt muudest kevadel õitsevatest priimulatest õitsevad vialiid pikalt-pikalt.
Tõrvalillede ja lupiinide keskel lauk "Mount Everest"
Lõpetuseks nurmnelgid madala jaapani enela "Gold Mound" (kui ma õigesti mäletan) seltsis.
... ehk lugu sellest, kuidas me Pepi kevadel kooli panime.No mida veel tahta! Teatavasti kannavad õisi ja vilju vaid pirnipuu horisontaalsed või vähemalt diagonaalsed oksad, nagu see oks siin:
Aga jäärapäisel Pepil on paraku komme ajada kõik uued võrsed otsejoones taeva poole püsti. Nagu arvaks end olevat miskine udupeen iluvorm - fastigiata või pyramidalis! Mitu aastat püüdsin heaga - st. oksakääridega oksi kärpida välimisele pungale. Pepil polnud sest punga sättimisest muidugi sooja ega külma - ikka kasvatas uue oksa püstloodis üles. Aga ega's minusugune saa siis alla anda - lõppeks olen minagi ametlikult jäärapäine - otsisin välja nöörijupid - vanad püksirihmad, kaasa rammis maasse mõned postid ja nüüd ei jää Pepil enam muud üle kui oma oksad horisontaali kasvatada. Eks sügisel paistab, kas ühest koolisuvest aitab või vaja teda veel aastaks istuma jätta.
Igatahes muus osas on Pepi igati asjalik, iseäranis mis saagikust puudutab. Tark oleks isegi juunis viljaalgeid harvendada - saaks pirnid suuremad. Meie seda siiski ei tee - lastega peres on tähtis, et maitsvaid pirne oleks võimalikult palju, viljade suurus mängib vähem rolli. Lisaks kahele Pepile kasvab aias Belorusskaja Pozdnaja noor istik - tema peaks tulevikus andma pirne pikemaks talviseks säiltamiseks.
Mõtlesin, et vaataks vahelduseks viimaseid klõpsitud pilte...kuni veel saab. Õhtul rohides hammustas üks kuri psike satikas mu vasaku silma nurgast ja kogemus eelmisest aastast ütleb, et hommikul võib mul vaja minna valget keppi ja päikeseprille.
Maja põhjakülje kallaku 1,5 a tagasi rajatud peenar on juba päris tihe võsa - helmikpöörised, erinevad hostad, mõned okkalised. 
Teest paremal õitsevad veel päris rahulikul toonil laugud.
Tanguutia elulõng sätib end õitsema.
Tapurlast Tõnu talu puukoolist toodud kaunis deutsia ei karda talvist külma ja kasvab jõudsalt.
Kui tänane hommik välja arvata, on viimaste nädalate tegemised enamasti aset leidnud tarbeaia poolel. Vaja ju seemned ära külvata, kogu ettekasvatatud taimekraam maha istutada ja samal ajal juba teisest otsast seda dzunglit hooldada ja poputada ka. Vahva on see, et tasapisi hakkavad taimed juba saagilootust näitama - kõrvalpildil on esimesed füüsalimarjad, mis kadusid täna kiiruga pesamuna kõhtu. Sel aastal õnnestus saada leedukate firma "Seklos" kuni 30 cm kõrguse peruu füüsali seemneid ja tõepoolest taimed hakkasid esimesi vilju moodustama juba 10cm pikkusena. Ei mingit 2m kõrgust võsa, nagu tavaliselt. No tavalisi külvasin ikka ka, aga need alles õitsevad istikupottides. Homme ongi plaanis üks suurem ja viimane istutamine - füüsalid, kurgid, kõrvitsad, paprikad jmt kraam, mis öökülmaohus siiani veel rõduriiuleis passib.
Kasvuhoone tagumisse otsaseina akna alla sai väike jupp peenart lisaks tehtud, enne läks vahekäik seinani välja, aga ega siis väärt pinda saa raisku lasta. Siia kolis kohe sisse ripptomat "Gartenperle" - kõigest 1 taim, aga laiutab juba meetrilaiuselt, oksad ripuvad üle 30cm kõrguse äära otsapidi maani - mis tast niiviisi suve lõpuks saab?!
Õnneks on mitu sama sorti taime terrassipottides - seal jagub rippumisemaad rohkem. Esimene tomat võtmas jumetki.
Nagu ma postituse alguses mainisin, ei olnud tänane hommik teps mitte köögiviljane. Nimelt oli meie vallas rohevahetus, mis laabus väga kenasti - mina sain kevadel oma maja seina äärde kogutud taimetuustidest lahti ja mõned uued asukad aeda ka. Tänu Köögikata toodud paljasjuursetele enelapoegadele, said kõik teisedki soetatud taimed kohe koju jõudmise järel maamulda. Muuhulgas uudistasime meid võõrustava ja selle naaberaia avaraid lillepeenraid, kus oli kodu leidnud palju põnevaid põõsaid ja püsikuid. Suured tänud agaratele Kuusalu küla daamidele, kes taimevahetuse organiseerisid ja meid külalislahkelt oma aias võõrustasid!
Kui nüüd ühest pildist väheks jäi, sibli oma virtuaalses peenras ka! Ja õues - las kallab... vahelduseks kulub väike tubane puhkus marjaks ära.
Vaataks õige, kuidas möödunud aastal meie aeda kolinud uustulnukad ja muidu külmahellemad vanad olijad talve üle elasid. Kõrval pildil jaapani ebaküdoonia õied - sel aastal tõotab head saaki ...mmm:P
Vana olija, kuid siiani väheste õitega esinenud kaunis ebaküdoonia "Elly Mossel" on sel aastal loobunud minimalistlikust stiilist ja hiilgab märksa külluslikumas õievahus kui tavaliselt. 
Buddleiagi oksad pidasid seekord külmale vastu.
Külmaroaks läks luuderohi, kuigi kevadel näis veel elus, tõrvikliiliad katuse all, kuigi eelmise talve pidasid tillukesed seemikud vastu, vialii priimula, kuigi miski kribal veel hingitseb, üks ussuuri pirnipuu, kuigi teine on alles, paar kirsiistikut hekireast, fuksia fuchsia magellanica kõik kaetult õues talvitunud taimed, kuigi seemnemaailma leht lubas, et saab õues kasvatada. Kui nimetatud taimede puhul oligi arvata, et ega neist asja saa, siis kõige rohkem on mul kahju pisikesest robiiniavõsust, kes talveunest enam ei ärganud. Teda ma tahaks kangesti jälle katsetada.
Et mis ma siis Poola puukoolidest kaasa tõin? Kõigepealt ütlen ära, et väga laia sortimendiga puukooli peale ei sattunud - hektarites olid suured, aga sortiment üsna keskmine ehk siis head tuntud sordid, mis sobivad nii koduaeda kui ka suurte haljasalade haljastamiseks. Et me reisimarsruut sõidu kestel pisut muutus, pidin varem valmis vaadatud puukoolide asemele uued otsima lühikese ajaga hotelli hommikusöögilauas ega jõudnud enam sortimenti seetõttu läbi kammida. Teine asi, mis kaasatoodule piirangu esitas oli väike madal sõiduauto pagasiruum - seega igasugu puud ei tulnud kõne alla ja piirduda tuli põõsaste ja püsikutega. Kõrvalfotol õisküüvits pieris japonica. On pisut külmaõrn, nagu ka palju teisi kaasatoodud taimi. Kuna aga eelmise aasta reisilt toodud õrnakesed elasid kõik möödunud talve kenasti üle sh. punaseleheline keerdoksaline sarapuu ja püstiste okstega luuderohi, siis on ju vaja omal nahal ikka edasi katsetada.
Natuke sai kaasa toodud forsüütiaid - siin selline kirjuleheline värdforsüütia "Golden Times" Forsythia intermedia, et noh, kui peaks pirtsutama ja ei taha õitseda, siis tühja kah - aitab lehevärvistki.
Ebajasmiini hübriid Philadelphus hybrida "Yellow Gab" võlus mu ära oma värvikooslusega - peaaegu mustjaspruunide oksad ja helekollased lehed. Tea, kas pildilt põõsa nuditud poisipea paistab vai mitte, aga poolakatel on ju komme kole suuri taimi müüa. Õnneks oli mu kaasal vist selgeltnägija võime - igatahes oli ta eelmisel päeval kuskilt ehituspoest oksakäärid ostnud - nii sai hõlpsalt nii mõnigi põõsas pagasiruumi vormi pügatud :)
Taga lokkis kollaste lehtedega Hollandi jalakas Ulmus hollandica "Wredei" - no otsime talle soojema koha, paremal pisarmänd - talle otsime veel soojema koha, aga kui tahab külmaroaks minna, las siis läheb, vasakul must leeder Sambucus nigra "Madonna".
Purskkaevuga tiigis elasid kilpkonn ja kilose-forelli-mõõtu erivärvilised kalad :)
Ega iga puukool ei asu sugugi keset linna - nt. WROBLEWSKA puupõldudele Borowno külas viis meid selline ühe auto laiune külatee ja muidu reklaamiplakatitest küllastunud Poolas sellele puukoolile ei viidanud ükski silt.
Üks puukool Nova Dworis.
Ühe öö ööbisime Boleslawiecis, mis osutus keraamikalinnaks - igal tänaval olid keraamikatehased. Loomulikult oli ka hotell ehitatud kunagisse keraamikatehasesse ja iseenesestki mõista oli hoone keldrikorrusel riiuliteviisi keraamikat müügil.
Nonii, juba teist päeva olen puhkusel - korraline, 2 nädalat. Tänaseks on kaks päeva puhatud ja ausõna - enam ei jaksa! See nõuab ikka raudset tervist ja eelnevat trenni! Juba nädalavahetusel ehk siis vahetult enne puhkuse algust suutsin näo ja käed korralikult ära kõrvetada. Selge see, kui oled pika talve istunud paksu kivimaja hämaras katusekambris töölaua taga ja omandanud olematu, valgusepuuduses arenenud idu karva jume, ei ole mõistlik kohe hommikul õue päikese kätte ronida ja end sinna unustadagi. Järgmisel päeval oli dilemma, kas tõmmata sukk pähe ja mängida peenra vahel pangaröövlit või jääda esialgu tuppa. Ma valisin muidugi kolmanda variandi - lootuses, et ehk päike kasvuhoones ei võta, tegin suurema istutuspäeva seal - tomatid, paprikad ja paar füüsalit said mulda. 
Jajaa, istutusviirus, mis mööda Eestimaad möllab, on ka siia jõudnud - ikka kassetist potti ja potist suuremasse potti ja potist peenrale ja peenralt peenrale ja isegi peenralt potti. Ma mõtlen, et kui see Rohevahetus sel aastal juba meie kanti tuleb, siis võiks sinna asja teha küll. Raske on otsustada, mida ja palju kaasa võtta - et jumala pärast mind minu oma tuustidega koju tagasi ei saadetaks! Esialgu panin potti pajulehist enelat, kuradipuud, monardat, tähkjat liatrist, kukekannust, virgiinia tonditupikut jmt. Eks siis juuni alul Kuusalu külas ole näha, kas kellegi millegi vastu huvi on.
Priimulad ei oota, mõni õis oli vist lume allgi lahti.
Muide, päike vist võtab ikka kasvuhoones ka. Õnneks oli eile-täna kohati pisut pilvisem ja näolihaseid annab juba liigutada. Aga see-eest oli ka tuulisem ja nüüd on peavalu ning kurk ka haige, lihastest pole mõtet rääkidagi, eks te ise tea. Igatahes mina vajan nüüd puhkusest puhkust ja olen juba täitsa nõus järgmised päevad ja mõned tuhanded kilomeetrid autoistmel veetma. Suuri reisuplaane pole, aga Lõuna - Poola jäi eelmisest kevadest hinge, ka Tshehhi on sealkandis, võib olla Saksamaa, kaugemale igatahes ei lähe.
Päevad on mõnusalt soojaks läinud - päikest naudib nii inimene kui ka loomapere. Koidikul, kui maa alles härmas ja veel helgib jääkirmetis, alustab oma valjuhäälset mokalaata linnupere. Päeva edenedes jõuab soojus puudeladvust alla maale ja veele. Ülased pakivad oma õie valla. Elu näib muretu ja ilus - linnud liuglevad kevadiselt sini-sinise taeva all ja konnapere koguneb tiigis. Kõrgehäälsele siuts-säutsule ja trillerdusele lisandub konnapapade madal jorisev tämber. Konni on palju, õige palju, kohe päris palju - iga päikeses helkiv kühmuke siin tiigivees on hr või pr konn.
ehk igihaljad püsik-pinnakatjad on esimesed, kes lume sulamise järel istutusaladel silma rõõmustavad. Kuigi täna hakkasid siis lõpuks ka minu aia lumikellukesed õitsema, on muidu õievaesel ajal iga roheline tuust asjaks peenart ilmestamas.
Maapirnist ehk topinamburist saab maitsva püreesupi. Mina keedan maapirnid esialgu koorimata kujul potis ära, siis tuleb koor kergesti lahti. Edasi panen patta lihapuljongi - seda on lihtne külmikust võtta, kui teil peaks samasugune kuldaväärt meespool olema, kes regulaarselt iga nädal puljongi valmis keedab:). Lisaks puljongile lähevad patta porgandid, maapirnid, maitseained, tiba suitsusinki ja vahetult enne poti eemaldamist tulelt kukeseentega merevaik. Püreestan saumiksriga ja valmis ta ongi! Värske basiilikulehekese asemel eelistaksin küll tilli, aga no mis teha - tillihooaeg ei ole meil veel käes. Iseäranis hää toit hetkel minusugusele dieedipidajale, kes talve läbi laua taga istudes omale liigselt kilod külge töötanud.
On päevi, mil taevakaarel üha kõrgemale kerkiv päike toidab lootust peagi saabuvast kevadest ja paraku on ka päevi, mil sajab taas paksu laia lund ning kevad tundub alles kaugel kaugel mägede taga.
Õied vaasis annavad tunnistust, et sellekevadine viljapuude lõikus on tehtud - ega suurt lõigata olnudki, sest puud ise alles noored ja lõigatud on neid siiani igal aastal.
Ainult toalilledega mul asjad ei edene - keda küpsetab põrandaküte, kelle tapan mina ise. Potis lill on justkui puuris loom, kes tahab pidevat hoolitsemist ja poputamist. Sõnajalg jääb iga pesuga üha hõredamaks - peale vannitamist on kindel mats, et veerand lehtedest on murdunud ja tuleb ära lõigata. Aru mai saa, kuidas te oma uhkeid sõnajalgu kadudeta puhastate?!
Palm, tegelinski, ei viitsi oma oma 2-3m lehti püsti hoida ja ajab need horisontaali laiali ja siis me muudkui trambime-nühime-hõõrume neil seljas. Olen varemalt püüdnud ka tugikeppe panna, aga paraku need ei püsi nii raskete lehtede surve all sugugi püsti.
Ei, kevad ei ole enam kaugel, ta on päris siinsamas - akna taga räästalt solpsatavas veetilgas, päikeselise päeva linnusädinas, valges õiekeses köögilaual...
Ma tean küll, et paljudel on uus aiahooaeg juba ammu alanud ja esimesed külvidki tärganud. Mul on see asi sel aastal pisut venima jäänud.
moonid kõik on pikkkad...
