reede, juuni 16, 2017

Roosa ja lilla Mustikaaed

Suvesoojus on lõpuks ka Mustikaaeda jõudnud ja taimed kasvuhoo sisse saanud. Kui eelmisel aastal rodod praktiliselt ei õitsenud, siis tänavune talv oli rododele tõeliselt soodne. Samas midagi head selles eelmise aasta karmis talvel oli ka - kehv talv sundis rohkem pingutama ja Mustikaaeda kolisid mitu uut Soomes aretatud rodopõõsast. Maja ees õitsevad praegu Nova Zembla, Haaga ja lillaõieline.
 Roosakaspunane Nova Zembla oli 2 aastat tagasi üks paras kaheksajalg - mitmemeetrised peened oksad roomasid mööda maad igas suunas. Põõsa kohal kaardusid pea maani vanad ungari sirelid. Tänavu on hea näha, et tänu sirelite harvendamisele, on Nova Zembla uued võrsed hakanud kasvama jõuliselt püsti.
 Ka kännult tuleb uusi võrseid. Ajapikku saab siit päris kena suure põõsa kasvatada. Kuna harvendatud ungari sirelid on samuti mullapiirilt kobeda puhmaka uusi võrseid kasvatanud, siis tänavu pärast õitsemist saavad ka viimased vanad sirelitüved maha lõigatud, mis omakorda rodode valgustingimusi peaks parandama.
Nova Zembla
Eelmise aasta uustulnuk Haaga - üksik õis on pisut väiksem, kui eelmisel, aga see-eest on neid kobaras rohkem.




Siinse rodorivi lõpetab 2 meetrine helelillade õitega tundmatu.
Teisel pool tillukest muruplatsi on õitsele läinud Helsinki University. Kuigi mulle pea rinnuni, on ta siiski eelmise aasta uustulnuk Tii aiast. Teine kõrvalolev väiksem Helsinki University on aiaärist - sel aastal veel ei õitse, aga kasvatab usinalt kasvusid.

 Mustikaaia kõige suuremad catawbe rodod küll alles pungitavad, aga lubavad nädala pärast juba õierohkelt esineda.
Võsast puhastatud suur kallakupeenra hakkab järjest enam peenra nägu minema. Sel aastal julgesin juba lausrohimist teha, lootuses, et kahe viimase aasta istutused võtavad vaikselt pinnasekindlustamise rolli umbrohtudelt üle.
 Metsataimedest jäid alles ülased ja jänesekapsad, mitte et neil teabmis pinnastpidav juurekava oleks, aga ülaste varane õitsemine kevadises aias on teretulnud ja jänesekapsas vaevalt mingit konkurentsi hostadele jm püsikutele pakub.
Tegelikult vastupidi - jänesekapsa heleroheline on lausa hädavajalik siniseleheliste hostade külje all.
Hostadel läheb veel puhma kasvatamisega aega, aga lehemaalinguid võib juba praegu nautida. Magic Fire koos metspipra, ülaste ja tähtputke lehtedega.
Peenramüüri ette on sättinud end sinised ja valged meelespead.
Laukude ümberistutus sõnajalgade vahele oli tõeliselt hea otsus.
 Kui esiplaanil kasvav roheõis end ka veel laiendab, võivad laugulehed rahus seal muude lehtede varjus kolletada.
Eelmisel sügisel sai korrastatud endine kompostrinurk suure kallakpeenraga samal terrassil. Laudlehele ja himaalaja jalglehele näib koht väga meeldivat.

laupäev, veebruar 04, 2017

Talvises aias


Avastasin, et talvisest Mustikaaiast eriti pilte polegi. Lastest ja nende tegemistest ikka on, näiteks kibuvitsamarjasilmsest ja rodolehesuisest muhedast lumememmest. Aga mitte aiast endast. Suurem osa aiast ju puhkab ja eks mina ka. Ainult rodod eesukse ees ei puhka - nemad meil mõõdavad õhutemperatuuri. Keeegi ei viitsi enam köögiakna taguselt klaastermomeetrilt silmad kissis kriipse taga ajada - rodomeetriga palju lihtsam. Viskad hooletu pilgu aknast välja ja asi selge! Lai leht puhvis - tugev pluss, lai leht longus - kerge pluss, leht hakkab rulli kiskuma - 0 kraadi, leht jämedas torus - kerge miinus, kõige mõnusam mäesuusailm, leht pulkas nagu pliiats - korralik miinus, leht nagu sukavarras - kui saad, ära oma nina õue topi! Kogu vajalik info hetkega ja ei mingeid üleliigseid kriipse. Nagu fotodelt näha, on meil täna selline nullilähedane pluss.


Kõige ilusam tikripõõsas siin- ja sealpool lahte. Ilma temata oleks talvine Mustikaaed tüki maad üksluisem. Tal on sellised õrnad ja pikad nõtked oksad, mis kena laia kaarega otsast maad puudutavad. Ma olen teda nüüd kahel suvel lõiganud - kõige vanemaid ja liiga maadligi oksi välja. Koht on ka selline, et peabki natuke rohkem kui lihtsalt marjapõõsas välja nägema - jääb vaatesse ilutaimede terrassi lõpus ja tarbeaia piiri peal. Tikripõõsas kannab rohkelt väiksemapoolseid tumepunaseid ja magusaid marju.
Kiigeplats ülemisel terrassil. Ruutmeetritelt pole platsi muidugi ollagi, aga selle korvab vaade kiigelt allapoole mägedevahelisele orule. Nagu näha, on kiik kasutuses ka talvel - kui püksitagumik ei kannata lumistele laudadele istuda, siis on viga pükstes või nende puudumises, mitte talves.