teisipäev, juuni 30, 2009

Päikene paistab ja...


... loodus lokkab. Ja ristik murus... Köögiviljad ja püsikud ka, aga mitte enam nii iseenesestmõistetavalt. Kui mõnel pool Eestis anti paar päeva tagasi vihma, siis meile ei jõudnud midagi. Juba teist õhtut vean vihmuteid mööda aeda ringi. Kõige hädalisemad - kapsad, salatid ja kaalid said oma jao esimesel päeval ja kasvasid selle peale kohe silmnähtavalt.


Iluaed saab ka oma osa. Sellise tempoga kulub aia kastmiseks muidugi oma 3 päeva ära, aga taimed on tänulikud. Esimest aastat puhkes õitsele siberi iiris "Snow Queen", kes ajab oma õied uhkelt üle lehepuhmiku püsti.
Õied lähemalt ka
Üsna sarnase õiega on ka "Butter and Sugar"
Lisaks neile on kraavi kaldapealses peenras veel asukoha järjestuses siberi iirise põhiliik, "Blue King", "Wine Wings", "Roaring Jelly" ja "Sailor's Fancy". Viimane ongi pildil.
See siberlasteinfo oli nüüd küll pigem mulle iseendale, et kui kedagi vaja tulevikus tuvastada, siis oleks blogi üks võimalik koht.

Aga muidu õitseb aias hetkel muidki iludusi - näiteks kurereha pehmed padjad.Alpi jänesekäpp ja metssalveid.
Metssalvei salvia nemerosa sinine meri

Vialii priimulad ja peekerlilled. Vialii priimulad on külmaõrnad ja kevadel arvasin esialgu, et nad ei elanudki talve üle, aga ühel hetkel ajasid värsked rohelised leherosetid nina mullast välja ja peagi järgnesid ka õievarred. Erinevalt muudest kevadel õitsevatest priimulatest õitsevad vialiid pikalt-pikalt.

Tõrvalillede ja lupiinide keskel lauk "Mount Everest"
Lõpetuseks nurmnelgid madala jaapani enela "Gold Mound" (kui ma õigesti mäletan) seltsis.

reede, juuni 26, 2009

Tõrksa taltsutamine...

... ehk lugu sellest, kuidas me Pepi kevadel kooli panime.

Pepi on iseenesest üks ütlemata hästi õnnestunud pirnisort, kellel kõik parimad omadused olemas:
  • suur saagikus,
  • varane saagikande algus,
  • maitsvad viljad.

No mida veel tahta! Teatavasti kannavad õisi ja vilju vaid pirnipuu horisontaalsed või vähemalt diagonaalsed oksad, nagu see oks siin:

Aga jäärapäisel Pepil on paraku komme ajada kõik uued võrsed otsejoones taeva poole püsti. Nagu arvaks end olevat miskine udupeen iluvorm - fastigiata või pyramidalis! Mitu aastat püüdsin heaga - st. oksakääridega oksi kärpida välimisele pungale. Pepil polnud sest punga sättimisest muidugi sooja ega külma - ikka kasvatas uue oksa püstloodis üles. Aga ega's minusugune saa siis alla anda - lõppeks olen minagi ametlikult jäärapäine - otsisin välja nöörijupid - vanad püksirihmad, kaasa rammis maasse mõned postid ja nüüd ei jää Pepil enam muud üle kui oma oksad horisontaali kasvatada. Eks sügisel paistab, kas ühest koolisuvest aitab või vaja teda veel aastaks istuma jätta.


Igatahes muus osas on Pepi igati asjalik, iseäranis mis saagikust puudutab. Tark oleks isegi juunis viljaalgeid harvendada - saaks pirnid suuremad. Meie seda siiski ei tee - lastega peres on tähtis, et maitsvaid pirne oleks võimalikult palju, viljade suurus mängib vähem rolli. Lisaks kahele Pepile kasvab aias Belorusskaja Pozdnaja noor istik - tema peaks tulevikus andma pirne pikemaks talviseks säiltamiseks.

reede, juuni 19, 2009

Mõtlesin, et vaataks vahelduseks viimaseid klõpsitud pilte...kuni veel saab. Õhtul rohides hammustas üks kuri psike satikas mu vasaku silma nurgast ja kogemus eelmisest aastast ütleb, et hommikul võib mul vaja minna valget keppi ja päikeseprille.

Maja põhjaküljel peenras on suuuurte roheliste lehtedega hostad - pärit mehe vanavanemate aiast, kus nad omal ajal palistasid maja peasissepääsu kõrval majaserva. Kui ma nad meile tõin, meil maja veel polnud ja hostadel tuli esimesed aastad veeta päikeselisel ringpeenral. Ei meeldinud neile seal - lehed jäid kribuks ja puhmad lahjaks. Täna on "need" hostad oma õigel kohal tagasi - palistamas reana peenart nüüd juba meie maja väisukse juures ja taas on nad uhked ja lopsakad elustades maja valget kiviseina ja olles taustaks õrnematele. Pildil hostad kivirikuga.

Tiarellid tervitavad ka kojusaabujaid.

Maja põhjakülje kallaku 1,5 a tagasi rajatud peenar on juba päris tihe võsa - helmikpöörised, erinevad hostad, mõned okkalised.
Siia tõin päikese eest varju ka valged vägiheinad, kes õitsevad nüüd pikemalt ja rikkalikumalt.

Kui maja ees kasvavad valdavalt valgeõielised püsikud, siis allaias on peenrad juba märksa värvikamad. Eelmisel aastal rajatud peenrajupp koos teega meenutab pisut sügist. Tegelikult on need pruunid puulehed aruheinapuhmikute vahel hoopis akakapsas. Teerada, mis tulevikus peaks mõlemalt küljelt osaliselt puhmikutega kaetud saama, ei ole seda veel teps mitte - üksnes naistenõges on heitnud killustikule lebotama.
Teest paremal õitsevad veel päris rahulikul toonil laugud.

Edasi aga läheb juba kirjumaks.

Viimased tulbid
Iirisejuurika kinkis kaasa eelmise aasta sünnipäevaks - pooleteise aastaga ja nii kobe juba! Et kui see valimine nii hästi välja kukub, siis võiks ... ;)
Tanguutia elulõng sätib end õitsema.

Tapurlast Tõnu talu puukoolist toodud kaunis deutsia ei karda talvist külma ja kasvab jõudsalt.

laupäev, juuni 06, 2009

Kevad tarbeaias

Kui tänane hommik välja arvata, on viimaste nädalate tegemised enamasti aset leidnud tarbeaia poolel. Vaja ju seemned ära külvata, kogu ettekasvatatud taimekraam maha istutada ja samal ajal juba teisest otsast seda dzunglit hooldada ja poputada ka. Vahva on see, et tasapisi hakkavad taimed juba saagilootust näitama - kõrvalpildil on esimesed füüsalimarjad, mis kadusid täna kiiruga pesamuna kõhtu. Sel aastal õnnestus saada leedukate firma "Seklos" kuni 30 cm kõrguse peruu füüsali seemneid ja tõepoolest taimed hakkasid esimesi vilju moodustama juba 10cm pikkusena. Ei mingit 2m kõrgust võsa, nagu tavaliselt. No tavalisi külvasin ikka ka, aga need alles õitsevad istikupottides. Homme ongi plaanis üks suurem ja viimane istutamine - füüsalid, kurgid, kõrvitsad, paprikad jmt kraam, mis öökülmaohus siiani veel rõduriiuleis passib.
Muist kraami on juba ka avamaal madalais tunneleis - tomatid ja maisid. Madalad füüsalid ja arbuusid elavad eelmisel suvel nikerdatud kõrgpeenrail - pakkisin täna neid paremini sisse.

Eile näitas Windguru ilmasait meie kanti ööseks -1 kraadi, täna oli sellest saanud küll +1, aga see ennustus ei käi ju maapinna kohta. Igatahes alustasin lõuna ajal juba ettevalmistustega külma puhuks. Arbuusid said igaks juhuks lisaloori.

Kasvuhoones öökülmamuret õnneks pole ja seal on juba aimata, mis tulemas. Kolleegi kingitud San Marzano iseemneist kasvanud tomateil on sellised omamoodi välja veninud viljad - justkui mõjuks neile mitu korda suurem raskusjõud.

Kasvuhoone tagumisse otsaseina akna alla sai väike jupp peenart lisaks tehtud, enne läks vahekäik seinani välja, aga ega siis väärt pinda saa raisku lasta. Siia kolis kohe sisse ripptomat "Gartenperle" - kõigest 1 taim, aga laiutab juba meetrilaiuselt, oksad ripuvad üle 30cm kõrguse äära otsapidi maani - mis tast niiviisi suve lõpuks saab?!

Õnneks on mitu sama sorti taime terrassipottides - seal jagub rippumisemaad rohkem. Esimene tomat võtmas jumetki.

Paprikad, mitut sorti, kasvatavad vilju. Kahjuks ei õnnestunud mul sel aastal Gypsy seemet hankida ja nii on seda sorti vaid kaks taimekest eelmise aasta seemneist. Tuleb järgmisel kevadel agaram olla, sest sort on raudselt üle kõige!

Nagu ma postituse alguses mainisin, ei olnud tänane hommik teps mitte köögiviljane. Nimelt oli meie vallas rohevahetus, mis laabus väga kenasti - mina sain kevadel oma maja seina äärde kogutud taimetuustidest lahti ja mõned uued asukad aeda ka. Tänu Köögikata toodud paljasjuursetele enelapoegadele, said kõik teisedki soetatud taimed kohe koju jõudmise järel maamulda. Muuhulgas uudistasime meid võõrustava ja selle naaberaia avaraid lillepeenraid, kus oli kodu leidnud palju põnevaid põõsaid ja püsikuid. Suured tänud agaratele Kuusalu küla daamidele, kes taimevahetuse organiseerisid ja meid külalislahkelt oma aias võõrustasid!

neljapäev, juuni 04, 2009

Vihmase ilma ajaviide

Sajab, sajab, sajab...sajab, sajab, sajab...vihm kastab janust maad, kuid aednik pole ikka päris rahul...näpud ju sügelevad. Siin ajaviiteks üks aianduslik näpuharjutus mu kevadises moonipeenras (klikka lingil).


Kui nüüd ühest pildist väheks jäi, sibli oma virtuaalses peenras ka! Ja õues - las kallab... vahelduseks kulub väike tubane puhkus marjaks ära.

kolmapäev, juuni 03, 2009

Tibusid loetakse...kevadel

Vaataks õige, kuidas möödunud aastal meie aeda kolinud uustulnukad ja muidu külmahellemad vanad olijad talve üle elasid. Kõrval pildil jaapani ebaküdoonia õied - sel aastal tõotab head saaki ...mmm:P
Itaalia aarum tegi rõõmsa üllatuse. Ülemöödunud sügisel tippisin mulda 5 mugulat, eelmisel suvel näitas elumärki üks kidur leheke vaid ühest mugulast. Olin juba kindel, et ülejäänud mugulad läksid looja karja, kui äkisti sel kevadel pistsid kõik 5 mugulat nina mullast välja - igaühel mitu kirjutäpilist lehte, kusjuures neid erkkollaseid täppe ja rootsujooni aina lisandub.




"Väike, aga tubli!" tiitel läheb seemnest kasvatatud kanada juudapuudele - elasid kõik ilusti talve üle kõigest ühe (loe:ühe) kuuseoksa all muidu lagedal tuulisel alal.


Villase lodjapuu kirjulehine vorm, saadud vahetuskaubana Vahtrakeselt, on ilmatuma kenake ja kasvab jõudsalt.
Vana olija, kuid siiani väheste õitega esinenud kaunis ebaküdoonia "Elly Mossel" on sel aastal loobunud minimalistlikust stiilist ja hiilgab märksa külluslikumas õievahus kui tavaliselt. Buddleiagi oksad pidasid seekord külmale vastu.

Keerdoksaline punaselehine sarapuu, Poola päritolu, elas samuti talve kahjustusteta katmata kujul üle.


Sarvpuud langetasid lehed juba möödunud aasta suve lõpul, kuni selle nädalani ei paistnud neil mingit elumärki olevat, aga vot nüüd äkisti on väikesed pungad lehti pungitamas :) Siidpöörise puhmas on endiselt puhmas. Kaunis deutsia on igati asjalik - põõsatäis õisi peagi puhkemas. Rõõmsa üllatuse tegi musta leedri punalehine sort "Black Beauty" - igal aastal on ta lume-või mullapiirini külmunud, kuid sel aastal ei läinud külmaroaks juppigi. Ehk oli asjaks, et tal suve lõpul oksi tõsiselt kärpisin.

Külmaroaks läks luuderohi, kuigi kevadel näis veel elus, tõrvikliiliad katuse all, kuigi eelmise talve pidasid tillukesed seemikud vastu, vialii priimula, kuigi miski kribal veel hingitseb, üks ussuuri pirnipuu, kuigi teine on alles, paar kirsiistikut hekireast, fuksia fuchsia magellanica kõik kaetult õues talvitunud taimed, kuigi seemnemaailma leht lubas, et saab õues kasvatada. Kui nimetatud taimede puhul oligi arvata, et ega neist asja saa, siis kõige rohkem on mul kahju pisikesest robiiniavõsust, kes talveunest enam ei ärganud. Teda ma tahaks kangesti jälle katsetada.