laupäev, juuni 19, 2010

Moonid, laugud ja muud tegelased


Siberi moonide kõrval on õitsemist alustamas idamagunad. Kõrvalfotol idamagun Papaver orientale 'Coral Reef'. Iseäranis silmatorkavaks muutuvad heleroosad õied kerges õhtuhämaruses.

Laukudest ei elanud kõik sordid-liigid möödunud talve miskipärast üle - eriti kahju on muidu nii vastupidavana end näidanud turkmeenia laugu suurtest keradest. See-eest varreka laugu 'Mars Special', aflatuni laugu ja 'Purple Sensation' i eri kõrgustel õiepallid annavad varasuvisele peenrale kõrgust.

Kui vaadata edasi piki peenart torkavad esimesena silma lupiinipuhmad ja ...

lupiinipuhmad.

Kaunis deutsia on sel aastal iseäranis õierohke.Iirised - üks väga vana sort, mis sai kunagi tuvastatud ka, aga hetkel taas mälust kustunud.

Kõndisin mina ükspäev aias ringi nagu tavaliselt, kui pilk peatus roosal karikakralaadsel õiel teiste valgeõieliste seas. Kas tõesti roosa karikakar? Ei, täpsemal inspekteerimisel osutus taim neitsikummeliks - ühtegi neitsikummelit ma külvanud ega istutanud aeda pole, kusiganest ta tuli ja end peaaegu omasuguste sekka poetas, tere tulemast!

Väike kõrvalepõige teemast, aga kui me juba siia tarbeaia veerde jõudsime, siis söödava kuslapuu marjad on küpsed - osad juba varisesid mahagi, kui lapsed täna põõsas nosida nahistasid.

Vaade varasuvisele iluaiale.

Sinised siberi iirised kraavi kaldal on täisõites, valged-kollakad toonid alles pungas. 'Wine wings' on tegelikult pisut punakam lilla, kui siit pildilt välja paistab.

Eelmise pildi allnurgas piilub kuldheleenium, kes on rohkem levinud sügisheleeniumist tunduvalt varasema õitsemisega.

Kiviterrassi ääres tegi toreda üllatuse ruuge rohtlaliilia Eremurus fuscus - eelmisel sügisel istutatud, ei osanud talt õit sel aastal küll loota, ennast pole ollagi. Aga kui keegi peaks kuskil puukoolis silmama mõnd muud liiki rohtlaliiliat nt tugevat rohtlaliiliat, siis palun teada anda, teda oleks mul ka kangesti siia vaja :)


Eelmisel aastal tehtud kiviktaimlasse kolib pisitasa rahvast juurde ja kohati tundub, et pilt on juba liigagi sigri-migri. Aga need pisikesed kivikapüsikud jäävad istikuärides ju nii kergelt näppu, nagu see varjukivirik Saxifraga umbrosa 'Clarence Elliott".
Või siis see aas-siniliilia Scilla litardierei, ma ei osanud teda isegi tellida, aga möödunud sügisel koos rohtlaliiliaga ta S. Savisaarelt tuli ja vaat kui vahva matsakas tegelane.

No ja kui juba läks aiablogides arutluseks, kas karatau laugud on valged või roosad, siis lõpetuseks on siin minu karatau lauk. Diskussiooni käigus selgus muidugi tõde, et karatau lauke on nii valgeid kui roosasid ja isegi päris tumeroosasid, milline teadmine omakorda pikendab nii mõnegi aiahuvilise "Mul on väga vaja" nimekirja.

pühapäev, juuni 13, 2010

Neli nädalat hiljem


Aeg lendab. Karulauk veel õitseb - meil ta sellise varjulisema koha peal terassikastis. Kunagi, selle blogi algusaegadel, elasid maitsetaimed all aias ürdikünkal, aga see süsteem ei toiminud - haruharva, kui kellelegi meelde tuli sealt 50-60 m kauguselt maitserohelist toidu sisse tuua. Nii sai eelmisel sügisel esimesed ürditaimed köögile lähemale terassikasti toodud.

Karulaugud nende seas. Alles õitsesid nurmenukud mäeküljel uue kasvuhoone kõrval, kui täna on anemoonidki juba samas kohas õitsemist lõpetamas.
Kasvuhoones hakkab tasapisi džungel tekkima - tomatid õitsevad ja esimesed viljakobaradki on juba küljes.
Need kaks savipotti lähevad kunagi terrassile, kui suvi üldse kavatsebki soojemaks minna. Hetkel on selles osas üsna lootusetu tunne. Uus kasvuhoone kulub praegu küll ära - tänavuaastases kliimas võib muidu arbuuside, paprikate ja tomatite õueskasvatamise ära unustada. Ka basiilikud ja suhkruleht tunnevad end kasvuhoones palju paremini.
Tšillipiprad on viljades.
Adami lehed on nii pirakad, milliseid pole ma avamaal kunagi näinud. Kuigi kurki veel pole, annavad õied siiski lootust.
Melonid õitsevad ka ja nendega on hetkel kõige rohkem tegemist - kasvumajas ei saa ju tolmlemist looduse hooleks jätta! Vähemalt mitte praegu, kus peale sääskede ei näi ühtki muud lennumasinat olevat.

Aga väike probleem on nende melonitega ka ja arbuusidega samuti õige pea - nimelt kuidas neid kõige targem üles siduda oleks? Igal taimel juba 4-5 võrset ja neid tuleb ju üha juurde. Ühtki ära näpistada ka ei julge - melon kannab ju emasõisi külgvõrsetel, seega üksnes peaharu kasvatamisega kaugele ei jõua. Varasematel aastatel õues kasvades on nad lihtsalt läbisegi maas looklenud, aga selleks on nad praegu liig tihedalt istutatud.

Õues on tänaseks külvi-ja istutustööd läbi - köögiviljaaia poolel ikka, iluaias käib see "kassipoegade" ringitassimine niikuinii lumeni välja. Paraku kurgid-kõrvitsad ei edene ja kuidas nad saakski, kui mitmel ööl on öökülm lehti näksinud. Oad, herned, sibulad ja teised karmi kliimaga harjunud tegelased õnneks kasvavad päris hästi.

Isegi üks noor soojalemb tegi sel aastal üllatuse - noorel aprikoosipuul on paar tosinat karvast mummu.

Ka kreeka pähklipuu viljapuuaias kasvab jõudsalt, kuid esimese saagini peaks jääma veel nii 10-15 aastat. Positiivne tema puhul on see, et kitsed- jänesed pole huvi üles näidanud - eelistavad eestimaist...

Loodetavasti jääb saabuva kiire töönädala sees või lõpus ka aega väike ülevaade iluaia poolelt teha.