teisipäev, mai 22, 2012

Hallid kivid, kirkad õied

Kõige kirkam on hetkel paekiviterrass - aubrieetad, floksid,  hanerohi on õitemeres. Pidid mõned neist ju hea mitu aastat allpool raskel savisel pinnasel ootama, enne kui siia said. Õitsesid nad sealgi, aga mitte kunagi nii vägevalt kui nüüd paekivide keskel. Paremal valge täidisõieline hanerohi ja roosa floks.


Vaated paeterrassile.





Esiplaanil roosa kivirik, mis küll päikeses üsna valgeks pleekub.
Siin jälle avanedes punane kivirik, mis päikese all roosaks pleekub. Õite puhul peetakse justkui miinuseks, kui nende õievärv päikesele vastu ei pea, aga minu arvates selle kiviriku eri toonides õied teevad ta vaid huvitavamaks.

Ja kui me juba siinkandis oleme, siis paeterrassist allpool kulgeb jalgrada, millest vasakule jääb tulevane varjupeenar (pildil musta vaipkattega ala). Õigupoolest kolisid esimesed hostad häda sunnil sinna juba mitu nädalat tagasi. Kauem lihtsalt ei saanud neid kadakatega ühes peenras pidada - eks hostad oleks hakkama saanud, aga laiuvad kadakad andsid juba ammu mõista, et nemad hostalehtede all käesolevat suve enam üle ei ela.
Tegelikult mahuks siia kiviktaimlasse veel mõni kevadel õitsev puhmas, nagu "kirsimarjaks tordi peale" või nii. Arvestades asjaolu, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul kordagi ühtegi istikuärisse jõuda, peaks sel aastal vähemalt ühe käigugi plaani võtma, aga jube keeruline on välja mõelda see kõige-kõigem äri siin Põhja-Eestis.

pühapäev, mai 20, 2012

Rabelemine


Käes on taas see aeg aastas, kus aia igas nurgas ootab keegi nobedaid näppe. Aednikuhing rabeleb siia-sinna ja ikka tundub, et rong kipub ülehelikiirusel eest libisema. Ei tea, kas see teeb asja lihtsamaks, aga meie aias on rong niikuinii läinud - kindel värk, et kõike korda ei saa. Eelmisel aastal rohimata jäänud köögiviljamaa nõuab sel kevadel põhjalikumat puhastamist, marjapõõsad on heinas, oksad kohati maani, vaarikad... tegemata tööde jada on lõputu. Aga peaasi, kui sul on plaan!

Aga kui tervet rehkendust ei jõua ja selge see, et kahe 10kuuse marakratiga ei jõua, siis tee pool! Kogu köögiviljamaad ei jõua läbi siblida - no mis seals ikka. Mida ei jõua, see jääb plaani kohaselt katte alla sööti - vähemalt on järgmisel aastal must maa võtta. Ja kõik, mida vähegi läbi augu kasvatada saab, kasvagu peenravaibal! Kapsad, maisid, kurgid, kõrvitsad... Sibula asjus olen kahevahel, aga proovin ära - näiteks, kui panna paar sibulat ühte peenravaiba auku. Vahel ikka veab ka - näe, siia pole sibulat vaja maha tippima hakatagi - eelmisel aastal ilmselt umbrohu varjus ülesvõtmata sibularida on juba 30 cm kõrge.


Tikripõõsad said põhualuse. Kitkusin võililled jm pealsed maha ja hangutasin põhu põõsa alla. Plaan on selline, et kui sealt umbrohulibled läbi hakkavad tulema, hangutan põhu korraks üles ja lasen tagasi peale. Eks vaatame, kas tikrid peavad sügiseni rohimata vastu.

Kasvuhoone on õnneks järje peal - üle poole on istutatud, arbuusidel on esimesed õiedki.

 Siit saab salatit ja redist.


Ja paari päeva pärast on võtta ka esimesed kurgid (praegu ca 8cm).

Mis sest, et pesamunade meelest on kogu maailma mateeria tähtsaim omadus selle toiteväärtus, on mul plaan valmis ka nende õues ohjeldamiseks. Selle plaani elluviimiseks läheb küll pisut aega veel.