Mõni on lihtsalt kaunis

On suvepuhkus Eestis ja päriselt. Varasematel aastatel iseenda tööandjana ju õiget puhkust polnudki. Kuna jooksev rohimine on kokkuleppeliselt aiahaldja toimetada, siis saan ise tegeleda strateegiliste teemadega nagu laamendavad invasiivsed püsikud või põõsad. Täna hommikul madistasin mõnuga roosipeenras - mõõdutundetult üle kallaste voolava kadakkaera piirasin ojasängi tagasi ja lõikasin peaaegu maani maha, et kõik õitsemise lõpetanud iiristerisoomid kah valgust näeksid.  See oli üks väegade ettenägelik tegu, sest kui Kadakapapa eelseisva 10 päeva ilmaprognoosi vaatas, siis seal on meie kanti ette nähtud vihm, nii ja naa, vihm, vihm, nii ja naa ja vihm... vähemalt 28.juulini. Samamoodi jäi poole väiksemaks lõhnava madara kasvuala. Naistenõges Six Hill's Giant on oma nime vääriline ja seetõttu sobiks ehk paremini täitõrjeks pargi- või ronirooside vahele. Siiski valitud kärpimisega sain ca 80 cm kõrgustest poolkeradest täiesti kenad õitsvad 40 cm poolkerad - niiet las nad siis olla seal peenrarooside vahel edasi. Vaikselt hakkas sadama, aga esiotsa oli see selline peenike jahutus, et tegin algust ka kiviktaimla padjandite kärpimisega. Kuniks üha tugevnev sadu enam nii mõnus ei olnud, et korjasin end siis tuppa. See Kadakapapa ilmaennustus teeb natuke meele mõruks, aga teisalt saab siis vahelduseks vanemaid pilte vaadata ja blogida. Tänane blogipostitus on hoopis Mustikaaiast.

 Ma usun, et et me Soome aeda võib nii nimetada küll, huvi pärast mõõtsin ära - ukse juurest esimeste mustikapõõsasteni tervelt kaks ja pool suuuurt sammu!

 Pohlad on ka sealsamas. Ma loodan, et nad seal nüüd väga kiirelt ei valmi ja ootavad meid ikka ära. Metsmaasikaid on ka - natuke siin, natuke seal, aga mitte liiga palju, mistõttu istutasime müüripealsesse ribapeenrasse lisaks tädi M. kasvatatud kuumaasikad, mis kannavad marju kuni sügiseni.

 Ja kuhugi teeme veel ilusa lapikese Tii vääte ajava kuumaasikaga - saab laheda ja maitsva pinnakatte. Aga üks maasikas on meie aias veel - kõrge maasikas - tema viljumisele energiat ei kuluta, arvab, et on lihtsalt kaunis. Ja seda ta ongi, sest sirelipõõsaste varjus kallakul kasvavad õisikuvarred on kohati 0,5m kõrged, õitsevad rohkelt ja pikalt. Kuna kõrge maasika emas-ja isasõied asuvad eri taimedel, siis üks osapool on ilmselt puudu.

Kuna neil seal kibuvitsade ja sirelite all trepi veeres suurt konkurentsi pole, siis las nad olla pealegi ... lihtsalt ilusad.

Enne ja pärast ehk jagatud rõõm

Olen juba kirjutanud, et mustikaaias möllavad enelad ja kibuvitsad. Ka kased, pihlakad, vahtrad, pajud, sarapuud, kuused, männid seemendavad järelkasvu ja levitavad juurevõsusid. Õunapuud ja marjapõõsad ootavad pügamist ja noorendamist.

Foto ENNE - selle enela-mustsõstra-metsvaarika oksahunniku trimmerdas Kadakapapa kokku üksnes 2 õunapuu alt. Ja see ei ole ainus ega suurim hunnik, rääkimata neist okstest, mis alles puus või põõsas oma aega ootavad.

 Foto PÄRAST - tadadaa, neist hunnikutest jääb nüüd järgi vaid oksapuru!

Ja oksapurust saab multš! Esimene õnnelik on jugapuude peenar väikese igihaliga - võib olla must mullapind oleks esinduslikum, aga siia metsaaeda oksapurumultš sobib.

Kui lisada multši muud voorused: ohjeldada umbrohtu ja hoida mullaniiskust, siis meie uus ja asendamatu abimees, oksapurustaja, teeb meele rõõmsaks küll! Oksi hekseldab naks-naks-naks, no umbes nagu oleks mitu aastat näljas olnud, värsked vaigused männioksad lähevad ka kenasti läbi, üksnes puhtast uudishimust katsetatud värsked mahlased vahtralehed käisid tal sees ringi ega tahtnud alt välja tulla, kuid päris kinni ei kiilunud seegi suutäis.

Valge ja roosa mustikametsas

 Teistes aedades on tore käia, aga enda omad on ikka kõige armsamad. Ilmselt on praegu mustikametsa aias õitsemise tipphetk. Kõrgusse valguse suunas pürgivad lillad ungari sirelid on lõpetamas.

Roosa on täisõites - ikka kõrgel kõrgel, aga teise korruse köögi ja elutoa akendest otse käeulatuses.

Näärlehise kibuvitsa ehk jaaniroosi hekk sirelite all trepi kõrval läheb iga päevaga valgemaks.

 Samas avanevad üksikud õied ka kurdlehisel kibuvitsal, mille põõsaid on nii ülemisel terrassil kui maja eesukse tasandil. Kes tegu on kurlehise kibuvitsa põhiliigiga või mõne aretisega, ei oska ma oma napi roositundmisega arvata, aga teada tahaks küll. Siin õienäidis.

Ja siis viimased rodod, jõudsin juba arvata, et sel aastal ei õitsegi, aga koos uute võrsetega on nüüd ka õiekobarad avanenud.

Natuke olen aias toimetanud ka - ülemisel terrassil on pool müüripealsest ribapeenrast rohitud -läbikaevatud ja seal kasvavad nüüd tädi M külvatud ning hoole ja armastusega ettekasvatatud kuumaasikad, mustikametsa taustal.

Mustikataimede vahel nõlval on kohati tühja kohta ka, aiakülastustel vaatasin, et kohalikud on sageli mustikate vahele rodosid istutanud. Mu hingele jääks selline kontrast pisut liiga intensiivseks, aga on ju veel nii mõnigi hapulembene põõsas, kel vähe tagasihoidlikum õisik ja suudaks ehk siia sulanduda küll.

Enela-sõnajala koosluse kallal lasin kääridel käia, tegelikult vajaks see puhmas noorendamiseks agressiivsemat lähenemist, aga võib ka niiviisi jupikaupa. Praegu on ta hea kokkuleppeline piir poistele.

 Lisaks harilikule sõnajalale kasvavad aias mtmel pool kuni 20cm kõrgused õrna graatsilise olemisega ja punaste vartega kolmissõnajalad.

 All-aias olen mürgeldanud veidi enam - üheliigiline bergeeniapeenar noore vahtra all sai rohitud ja tuunitud. Järgmisel aastal võiks praegu pärast bergeeniad siin õitseda juba siberi iirise põhiliik ja veel hiljem valged jaapani ülased. Parasjagu jõulised tegelased kõik kolm - ehk hoiavad üksteist edaspidi ohjes ja taltsutavad naati ka.

 Peenra siitpoolt vaadates tagumine serv läheb peaaegu püstloodis meeter-poolteist allapoole. Müstika, millest ma aru ei saa - kuidas see pinnas sealt vertikaalseinalt alla ei vaju - üksinduses laiav naat ju ometi mingi erosioonitõke pole! Igatahes ei julenud ma sealt naati välja rohida - uuristasin seina sisse kitsa kühvliga augud ja istutasin võnk-pärgenelad, kel on tubli juurestik ja kellest loodan tänava poole viisakama seinakatte ja erosioonitõkke kasvatada. Vastavalt sellele, kuidas pärgenelad laienevad, julgen siis ehk ka nende külje alt naati välja rohida.

Selle pildi juures pean suure tänu ütlema Isehakanud Lillekasvatajale, kes juba aastaid nagu möödaminnes propageerib ligustri võrratut loomust. Siin see siis nüüd on - lühike pügatav hekk kolmest kollaselehisest ligustrist põhiterrasil. Kui juba kiitmiseks läks, siis Calmiat kiidan ka - ilusad istikud on.

Natuke taustast ka. Selle kaugema majakülje seina ääres on nii öelda tilluke majandusõu - maasse betoneeritud pesukuivatusraam ja vabaltseisev rauast vaibakloppimisraam. Kuna vaipu meil pole, siis viimane on juba müüki pandud ja loodan, et keegi, kes seda rohkem vajab, selle peagi ära viib. Asemele tuleb  heki taha kiirkomposter, et poleks talvel tarvis teab-kuhu kaugele rada rookida. Pruun vundament võiks tulevikus tumehalli katte saada. Või siis sellist tumehalli-pruuni vahepealset tooni, et pooled inimesed ütleksid, et tegu pruuniga ja teised pooled raiuksid, et hall. Näiteks meil Kadakapapaga on nihkes värvitajud - seal, kus tema näeb rohelist on mul pruun, muidugi tekib meil vahel vaidlusi rohelise-sinise teemal ja isegi oranži-punase liinil.

Kui te nüüd arvate, et viimane pilt on sellest kevadel hullumiseni kollase pilvena õitsenud sõstrapõõsast, siis ei. Too õiekas kavatses ilmselt olla ainult ilus ja nüüdseks ripuvad põõsas vaid tühjad rootsud mõne üksiku marjakribalaga. Allolev foto on hoopis teisest, kevadel tagasihoidlikult õitsenud, punase sõstra põõsast, kes nüüd on osutunud tõsiviljakaks. Nii palju siis esmamuljest.

Pokrova mungaklooster

Peamaja uhke sissekäik ronihortensiaga

Igal aastal juuni lõpus toimub üle Soomemaa avatud aedade päev - sedakorda siis möödunud pühapäeval. Otsustasime alustada nö "Nuustakult" ja päeva põhisihtmärgiks sai Pokrova mungakloostri aed Kirkkonummi vallas. 1995 aastal papp Haritoni juhtimisel loodud klooster alustas peaaegu tühjalt kohalt - õigemini alustuseks koristati romu ja kola, et üldse ruumi oleks midagi uut rajada. Ortodoksikirik rajati kinnistul olnud kivivooderiga hoonesse, aga suur osa kloostri praegusest puithoonestusest on ehitatud taaskasutuse põhimõttel ümbruskonnast teisaldatud palkhoonetest ja muust kasutatud ehitusmaterjalist. Isolatsioonimaterjalina on kasutatud sammalt, kasetohtu jm materjale loodusest. Klooster muidu üksikkülastajatele avatud ei ole, aga avatud aedade päeva raames ja ühel päeval sügise poole on kõigil huvilistel võimalik kloostriga tutvuda. Suuremaid gruppe võõrustab klooster eelneval kokkuleppel pakkudes nii majutust kui ka kloostris kohapeal valmistatud toitu. Lisaks on korra-kaks kuus boršipäev, mil huvilised võivad kloostrist oma taarasse borši ja pirukat koju kaasa osta.

Päikeseline istekoht, mille kõrval tiik ja ja kahjuks mittetöötav purskkaev.

Suurem püsikute istutusala aiaskulptuuriga.

Rikkalik ja eeskujulik ogoroodina nii maas kui koormalavakastides.

Kartulid kottides ja rabarberilehtedega kaetud - usun, et rabarberilehtedel on mingi kindel eesmärk, aga kahjuks ei olnud meil siin kartulikottide juures enam kelleltki täpsemalt aru pärida, sest aeda tutvustanud papp ise kiirustas kööki avatud päeval abiks olnud talgulistele süüa tegema.

Aedade päeval küll borši ei pakutud, aga vitraažakendega varjualuses oli avatud väike kohvik, kus sai nii kohvi kui ka nt lehterkukeseene-tatrapirukaid. Samuti võis kaasa osta taimeteesid, kuusevõrsesiirupit, rabarberimoosi ja seenehoidiseid. Potiaed varjualuse ukse ees ja ...

ampliaed akende ees.

Balsamiinid ehk lemmaltsipuud - just, meile tuntud suvikut kasvatakse kloostris nii, et talveks tuuakse taimed sisse ja kevadel uuesti õue - sealt ka vägevad tüved. Eelmisel aastal olid lemmaltsipuud olnud 2m kõrgused, kuid kahjuks eelmisel sügisel maapealsed osad hukkusid ja tänavu kasvatavad taimed taas uusi võrseid mullapinnalt.

Hetked Helsingis

  Möödunud laupäeval käisime heade tuttavatega tiiru Helsingi kandis. Viimane kuu aega on muidu möödunud nii intensiivse koduremondi ja sisustamise tähe all, et ainult heade sõprade külaskäik annab hetkeks võimaluse rattalt maha astuda. Kusjuures me võiks ju tegelikult palju rahulikumas tempos toimetada, sest maja ja aed on täiesti elatavad ka praegu, aga tahaks ju kõike kohe ja kiiresti.

Et ilmad on juba palju ilusamad, siis laupäevane peamine sihtkoht oli Suomenlinna. Enne aga mõned suvelillevaagnad Helsingi kesklinnas.

Kõrrelised ja suvikud - kollased, oranžid ja roosad. Kollaste lehtedega ilubataadid peaaegu mustjate lehtedega daaliate ees moodustasid tugeva kontrasti.

Suomenlinnas. Kümneid meetreid kollaseid võhumõõku tiigi ääres.

 Idüllmaastik, kus piknikulised annavad i-le täpi.

Pole küll palju aiandusega pistmist, aga jalutades saarel avanesid kord ühelt, kord teiselt poolt maalilised vaated merele - väikesed paadid kai ääres, purjekad kaugemal tuult püüdmas, kuni äkki liugles sirelite tagant välja reisilaev - suur kui mägi ja jättes mulje nagu oleks tal kindel soov eesolevatesse põõsastesse randuda. 

Aga võta näpust - liugles vaikselt kahe saare vahelt läbi ja läinud ta oligi.

Hästi maskeeritud mätaskatusega hoonestus.

Kannikesed  - laialt levinud liik Soome kaljusel rannikul

 Seltsis kivi-imariga

Harilikud sirelid saarel alles õitsesid - teel Kuninkaanportti (Kuningavärav).