Uhkeldav sügis

Vaataks pisut sügiseses aias ringi. Juba toast hakkab silma imekaunis ja rohkeõieline krüsanteemipõõsas terrassil. See katsikukingitus saabus justkui rusikas silmaauku. Südasuvel põnnidega haiglasveedetud nädalad olid mõjunud hukutavalt kevadel külvatud jää- jm salatitele terrassipottides ja nii need potid seal seisid juba tükimat aega nukralt tühjana. Suured tänud kolleegidele!

Meie pere uued pesamunad Robi ja Ruudi on muidugi võimekad nagu pisipõnnid nende vanuses ikka - sisustavad mitte ainult emme ööd ja päevad jäägitult, vaid rakkesse on pandud kogu pere. Sestap meenutavad sel aastal aia muruplatsid, peenrad ja pargiosa pigem ohakast heinamaad. Vaid suur lillepeenar ja paeterrassile rajatud kiviktaimla on abitööjõu toel enam-vähem muust maastikust eristuv.

Viimasena rajatud paekiviterrass ja seda ümbritsev maakivinõlvaga peenar on tänaseks kattunud laiutavate puhmastega- hea drenaazhiga nõlval tunnevad end hästi nii nelgid, floksid kui lavendlid, nii tamariskipõõsad kui ka tuhkpuud. Okkalised opuntiad kasvatavad aina uusi kõrvakesi trepiastmete suunas.

Selle aasta uued asukad on siin seemnest kasvatatud kolm liiki opuntiahakatisi ja paar kerakujulist kaktust. Mõned neist on sissekolides poolikust terrakotapotist ulualuse saanud.

Nurga taga on kirjuleheline nõges kivide vahelt alla teerajale voolanud.

Päris peenra lõpus kuldkollase kase all on veel oma parimas värskuses kirburohi.

Kui nüüd paetrepist alla suure peenra poole suunduda, siis põõsasmaranad on sama õierohked kui suvel, nagu siin McKay's White siidpöörisepuhma ees.

Vaata aga kustpoolt tahes - selle sügise primadonna on kaugelt üle pea kõrguv lumivalgete õisikutega lursslill.

Kevad hoos

Kui mõnd Eestimaa paika on täna vihm usinalt külastanud, siis meie kandis jagus vaid jahedat tuult ja pilvi. Ehk lähipäevadel eksib mõni piisake ka siiakanti ja kui mitte, siis kastmisvoolikud on niikuinii juba lahti harutatud. Kõige janusemaid kõrg- ja kaldpeenardes on isegi korra kastetud. Põuast hoolimata on senini hallikaspruun vaade õue paari päevaga päris roheliseks muutunud. Ka muru kasvab mühinal, aga esimese niitmisega tahaks võimalikult kaaauuuua venitada - roheline vaip on praegu nurmenukkudest nii vahvalt kollasetupsuline.

Eelmisel nädalal koristasin tööl oma kola kokku ja sellest nädalast olen õnnitluste saatel pikemat sorti puhkusele saadetud. Muide, suuremal osal õnnitlustega kaasnenud õitel olid juured all ja selline personaalne lähenemine tegi küll südame soojaks. Tänaseks on need juured mullas ja õied uudistamas päikest. See "terve suvetäis puhkust" ja rohkem ka ei tähenda siiski, et sel aastal uusi aiaprojekte realiseerida saaks, aga ehk on vähemalt senisest enam aega lugeda aiablogisid ja teha ise mõni postitus.

Mis siiani tehtud on? Tänavune aiandushooaeg algas nii umbes märtsis, kui mulda läksid viigikaktuse Opuntia seemned kümnekonnast eri liigist. Seni on neist tärganud 4 liiki - valge O. macrorhiza, O. basilaris, O. phaeacantha ja O. engelmannii v. cyclodes.

O. phaeacantha

O. basilaris

Kuna ülejäänute külvimuld on ilus, siis pole nende tärkamise suhtes lootust veel päris maha matnud. Ja kui veel mõni neist elaks edaspidi meie talved õues üle, oleks eesmärk täidetud. Eelmisel aastal saadud O. compressa ja O. rhodanta talvitusid igatahes meetrikõrguse hange all kenasti ja minu kartused, et äkki oleks pidanud neile ikka mingi katuse moodi asja peale kombineerima, osutusid asjatuks.

Tänaseks on muidugi tärganud ka enamik rõdul alguse saanud köögiviljamajandusest, pooled neist juba kasvuhooneski. Mõned päevad tagasi kasvuhoonesse istutatud arbuusidel oli sedavõrd kiire, et järgmisel päeval tuli esimesi õisi juba tolmendada. Vaevalt nüüd neist esimestest õitest vilju saab, aga kui see peaks siiski nii minema, siis võiks juba peale jaanipäeva, juuli alguses arbuusi süüa.

Lillepeenardes kulgeb elu oma rada. Hulk krookusesibulaid ja muist tulpe pandi lume all nahka - tulpidest jäid alles botaanilised, kõrgpeenrasse istutatud ja need, kes kasvavad vängema lõhnaga põõsaste nt iisopipuhmaste vahel. Eks neid tulpe ole ennegi kellegi talvevarudeks kulunud ja sestap olen sügiseti poeriiulite vahel püüdnud pilgu tulpidest mööda, nartsissi- ja laugupakkide poole suunata, aga kui see ei õnnestu, siis on vähemalt hea teada, kelle naabreiks neid torgata.

Õnneks on laugud ja nartsissid märksa lollikindlamad ning laisale inimesele ka kohasemad.

Karatau laugu lehepuhmas siniseõielise kevad-nabaseemniku taustal.

Lisaks nartsissipeenardele särab juba rõõmsalt roosa-lillalapiline kiviktaimla.

Kingitus terrassipotis.

Üllatus

Jahe läänetuul puistab kaselt kollaseid lehti. Esimene öökülm saabus sel aastal erakordselt varakult - 31. augusti varahommikul näksis kõrvitsalehti ja haukas kurke. Egas need kurgid jahedas enam niiväga saaki kandnukski.

Noored viljapuud on sel aastal tublid olnud - ei ole enam vaja laste vahel üksikuid jubinaid jagada. Emma Leppermannilt sai juba kastitäie magusaid ploome. Esimest aastat viljunud aprikoosid olid märksa maitsekamad ja üldse mitte jahused nagu importkraam.


Iluaias õitsevad sügisekuulutajad - sügisheleeniumid, siilikübarad, hilised kukeharjad, verev vesikanep, odajas raudürt jt.

Kukehari "Matrona"


Siilikübar

Teist ringi õitsevad roosid. Selles kõiges pole muidugi midagi üllatavat.

Üllatusena ei tulnud ka pulma-aastapäev neljapäeval - see on juba aastaid teada fakt. Tõeliselt tore üllatus oli aga kõik need kõrgeaulised külalised, kes sel päeval saatjaskonnaga meile saabusid - Magister, Meer, Monsenjöör, Mileedi, Markiis ja paljud teised. Igatahes tundsid parimas elujõus härrased-prouad end siin nii hästi, et kolisid laupäeval permanentselt ringpeenrasse elama.

Suuuured-suured tänud Muhedikuperele ja Köögikatale, kelle eskortimisel auväärt seltskond lõunaosariikidest kohale jõudis. Kirsimarjaks üllatuse peal oli häbelikult alaspidi suunatud okastega opuntiahakatis - Opuntia rhodanta.

Kuu varem Thela juurest siia, lõunakaarde avatud paekivitrepi kõrvale, kolinud Opuntia compressa'l on nüüd seltsiline.

Mõlema juurekaelad jäävad trepimademete all sademete eest varjule ja kui väga sajuseks sügisel läheb, on lihtne neile mõni plaadike vihmakaitseks peale sättida.

Kaaslasteks trepil on neil müürililled, kes hoolimata suvekuumuses istutamisest, on kenasti juurdunud ja uued õiedki juba avanud.

Veekord tänud toreda üllatuse eest!

Sissetegemised

August tõi kaasa meil tavapärase korservivabriku hooaja. Ja nii nagu igal aastal, läks käiku üks ja seesama universaalne põhiretsept, mis sobib nii supipõhjaks kui salatiks. Põhiretsept on toodud varasemas blogipostituses siin. Lihtne on talvel lihapuljongile lisada kartulit ja valmis supikonserv. Selle aasta esimene laar supikonserve on sellises versioonis (kogused min 4,5 l poti tarvis):

Supipõhi nuikapsaga

1,5 kg tomatit

1,5 kg kurki
0,25 kg porgandit

0,25 kg nuikapsast

0,25 kg sibulat

0,25 kg paprikat

2 pihutäit tilli

1 pihutäis sellerilehti
15 spl õli

2,5 spl soola

2,5 spl suhkrut
2,5 spl 30% äädikat

Kõik köögiviljad tükeldada (meie riivime sibula, porgandi, nuikapsa, tomati ning viilutame kurgi ja paprika köögikombainis). Kõigepealt hautada sibul õlis, lisada porgand ja nuikapsas, natuke hiljem ülejäänud köögiviljad (sh till ja seller). Seejärel lisada sool ja suhkur ja hautada vastavalt sisetundele. Kui segu potis tundub liiga vedel, on mõistlik potti tulel hoida ilma kaaneta. Lisada segule äädikas ja tõsta kuumalt purki.

Algust on tehtud ka kurgi purkimisega - marineeritud kurgiviilud tilliga:

Marinaad

3 l vett

3 spl soola

3 spl suhkrut

6 spl 30 % äädikat

2 pihutäit tilli

terapipart

Keeta marinaad. Keevasse marinaadi lisada viilutatud kurgid (meie viilutame kombainiga), lasta uuesti keema tõusta ja tõsta purkidesse. Ülaltoodud marinaadikogusest jagub ca 4 kg kurkide sissetegemiseks.

Suvikõrvitsa möginat on kahes eri versioonis - selleriga ja tomatiga.

Kabatšoki-ikraa

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat
1 kg porgandit

0,8 kg sibulat
3 sellerivart koos lehega
0,5 l õli
2 küüslauku
2 spl suhkurt

musta pipart

soola

2,5 spl 30 % äädikat

Kabatšokk viilutada (1 cm paksud, võib ka pikuti, mahub paremini pannile), praadida õlis, tõsta keedupotti. Sibul, küüslauk, porgand, seller riivida (või hakkida) ja kuumutada pannil õlis, kallata potti. Segu püreestada saumikseriga, hautada vastavalt sisetundele, segada sisse suhkur, lisada äädikas ja tõsta kuumalt purki. Pipra ja soola lisan juba kabatšokkide praadimisel (kusjuures nähes pannil särisevaid suvikõrvitsaid ei suuda ma hoiduda kiusatusest neile sidrunipipart peale raputada) ja lõplikult timmin segu pärast enne purki tõstmist.

Kabatšoki-tomati hoidis

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat

0,8 kg sibulat

0,2 kg porgandit

1,2 kg tomatit

0,25 kg paprikat

2 haput õuna

1-2 küüslauku

2 spl suhkurt

soola, pipart

15 spl õli

3 spl 30% äädikat

Suvikõrvits viilutada (1 cm paksud), praadida õlis, lisada soola-pipart ja tõsta potti. Sibul, küüslauk, porgand ja õun riivida (või hakkida) ja kuumutada õlis, lisada soola, pipart, valada samasse potti, lisada riivitud (või purustatud tomat, hakitud paprika, hautada vastavalt sisetundele, siis püreestada, lasta uuesti keema tõusta, lisada suhkur, äädikas, inspekteerida, kas soola-pipart on piisavalt ja tõsta segu kuumalt purkidesse, purgid kaanetada.

Mõistagi tuleb enne hoidiste purki panemist purgid ja kaaned kuumutada või kasutada pesumasina antibakteriaalset programmi. Pärast hoidise sulgemist keeratava kaanega purki, tuleks peale jahtumist purgid üle vaadata ja välja praakida kohe söömiseks need, mille puhul pole kindel, et nad õhukindlalt suletud on. Purk on õhukindlalt suletud, kui purgi metallkaas jahtunult on pisut sissepoole lohkus. Kuna meil ei ole õiget maakeldrit ja olemasolev kelder maja all on õige soe (talvel paras lühikese käisega toimetada), siis kõik ülaltoodud hoidised kannatavad ilma täiendava steriliseerimiseta soojas keldris hoiustamist (tänu äädikale).

Juulikuu õied ja lõhnad

Puhkus on täies hoos, mida märgib asjaolu, et kohati kipub raskusi olema nädalapäeva nimetuse meenutamisega. Piisab lihtsalt teadmisest, et aega veel on. Juuli on omasoodu arenenud ja iluaed hakkab oma täislopsakust saavutama. Kestva kuumalaine tõttu on paljudel õitel siiski kiire ja rutt - värskeltavanenud õis võib juba mõni tund hiljem olla lootusetult närbunud. Kui päevaliiliad veel kuidagi vastu peavad (või on neil lihtsalt niipalju õisi varuks, et puhmas paljaks ei jää), siis roosidele see kuumus ei istu.

Erinevalt teistest on väike nimetu kollaseõieline potiroos üks väga vapper tegelane ja õied püsivad tal mitmeid päevi ilusad.Roosad ja esimest aastat ka valged siilikübarad meelitavad liblikaid ligi ja ei hooli kuumast kuigivõrd. Kui mu mälu ei peta, siis tegu ongi vastupidavate preeriataimedega, kes ajavad oma juured sügavalt maasse ja saavad hakkama igasugustes karmivõitu ja muutlikes oludes.Sama suurt eluvaimu näitavad üles monardad.

Pistes nina askleepiapuhmasse, oleks justkui parfüümipoodi sattnud ja sellest on aru saanud ka kõikvõimalikud sumisejad. Vahel tekib lausa liikidevaheline rüselus ja teineteise otsas sõtkumine - mesilased, herilased ja veel ühed väiksemad hallika jumega sumisejad võitlevad parima ninaesise nimel.

Kui jutt juba lõhnadele läks, siis eilelõunasel jalutuskäigul kasvuhoones lõi äkki ninna magusvärske aroom - ei kulunud hetkegi lõhnalevitaja kindlakstegemiseks - esimesel küpsel melonil olid varrepoolses otsas mikropraod tekkinud ja sealt see magus lõhn kasvuhoones leviski. Kergitanud pisut vilja, kukkus sellelt varrejupp tagant - kindel märk, et vili on küps! Meloneid on sel aastal kasvuhoones kolme sorti ja varaseim neist siis kantaluuptüüpi ehk dessertmelon "Melba", mida oligi oodata, sest juba istutamise hetkest kiirustas ta teistest sortidest ette. See teeb 38 päeva istutamisest esimese viljani, milles oma rolli mängib kindlasti selleaastane kuum kliima. Melba on kantaluupidele omase intensiivse ja ülimalt magusa mahlase maitsega. Oleme ka ühel varasemal aastal kasvatanud kantaluupe, tookord õues ja seeme pärines supermarketist ostetud vilja seest, kuid valmisid tollal needki - tõsi küll, kuu aega hiljem ikka. Nagu allolevalt fotolt näha, siis saagikuse üle kah "Melba" puhul kurta ei saa.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Ja isegi üheksast korrast ei pruugi arbuusi puhul piisata. Eks pilguga sai neid tüki maad rohkemgi mõõdetud ja ma ju tean, et küpse arbuusi

• vars on kuivanud ilmega,
• lähimad köitraod tõmbuvad pruunikaks,
• õitsemisest on möödas vähemalt 35 päeva (kuigi see nr pole veel küpsusgarantii).
  

Meie kasvuhoone eksemplarid ei vasta veel ühelegi tingimusele, aga ometi oli kiusatus nii suur-suur, et lõikasin hommikul esimese kõmiseva ca 3 kilose piraka ja tassisin tuppa. Arvestades asjaolu, et mina tunnen end praegusel kuumaperioodil kasvuhoones asjatades juba esimese 5 minuti järele täiesti küpsena ja ühtlasi asjaolu, et me kasvuhoone seisab täispäikeses varahommikust hilisõhtuni, oli ka väike moraalne õigustus uudishimutsemiseks olemas. Paraku vara veel - arbuus osutus seest roosaks, mõned üksikud seemned olid pruunid, aga valdavalt valged alles, valge osa koore all ka liiga paks. Süüa muidugi kõlbas ja kohe ära söödigi, aga küps arbuus on palju palju magusam, mistõttu tasub arbuuside ja melonitega veel pisut kannatust varuda. Enne nädalat ei ole mõistlik uut katsetust teha, veel parem, kui suudaks 10 päeva oodata.

Eks siis seni tuleb süüa kurki, tomatit, paprikat, harvendada porgandit ja herneaegki pole enam kaugel.

Nii et kolleegid arbuusikasvatajad, varuge kannatust veidi veel! Minu isiklik "küpsetunne" on samuti pärast tänast padu järgi andmas ja tegevusvõime taastumas - peakski homme uurima, kui sügavalt maa kastetud sai, võib olla peaks peenraplaani ja istutaks miskit ringi... Hea, et puhkus olemas on.

Kuum

Päike, parmud ja lõputuna näiv kuumalaine sunnib elustiili muutma: päeval siesta ja vesi, õhtul natuke aiatööd ja meri. Terrassipotti istutatud madalakasvuline päevalill, mis mõeldud põhjamaisesse suvesse päikesekollast meenutama, on avanud korraga 7 õit. Arbuuse pole enam hommikuti tolmutada vaja - õied kuivavad enne avanemist. Suurimad arbuusid kõmisevad, aga ära korjata veel ei julge - ei või ju ometi viljad küpsed olla, kui õitsemisest pole 30 päevagi möödas. Kuigi arbuusid väädi küljest ära tulla ei tohiks, on igaks juhuks maast kõrgemal rippuvad viljad sibulavõrkudega täiendavalt toestatud.

Aed on õites, aga vaevleb samuti janus. Viimati kui Tallinnas paukus ja tänavatel kohati veetase poolemeetri kandis oli, ei tulnud meil piiskagi. Vihmutid töötavad köögiviljaaias ka päevasel ajal - üksnes õhtuse kastmisega ei jõuaks kõike ülesharitud maad ära joota. See-eest viskavad kõrvitsaväädid pikkust pool meetrit päevas ja tsukiinid valmivad korjeküpseks paari päevaga. Mõni päev tagasi tegime algust ka iluaia kastmisega - õnneks peab savine maa niiskust. Kollases ringpeenras õitsevad kipslillede seltsis liiliad...

päevaliiliad,...
kobarpead,...

oranžid ja kollased tšiili mõõlad,

kurekellad ja paljud teised kesksuvised õitsejad.Esimest korda on õitsele puhkenud seemnest kasvatatud wilmotti liiliad Lilium willmottiae.Pikas peenras on põhitegijad kukekannused - alloleval pildil muskuskassinaeriste ja kukesabade taga.Pika peenra põhjapoolses otsas õitsevad kukeharjad,... ...metssalveid ja alpi jänesekäpad. Nende vahel värvib madal õhtupäike helmikpöörise "Purple Palace" purpursed lehed lõkkekarva.Minu lemmik aga on metssalvei Salvia nemerosa "Rose Queen".Pika peenra vastas üle muruplatsi kulgeb kivimüür, mille esimene asukas purpursete lehtedega kukehari on avanud tumeroosad õisikud.Müüri kohal peenras õitseb "Bonica", õied peaaegu valgeks pleekunud.Kiviktaimla on tuhkkuiv, aga on siiani ilma kastmata hakkama saanud. Hiljuti õitsesid siin topeltõielised nelgid, täna kukeharjad. Mägisibulaid peaks juurde muretsema - nii nende leherosetid kui nuiana kõrguvad õisikuvarred sobivad siia peakivisele maastikule nagu valatult.