Naabrid ja külalised - Neighbours and quests

Aiablogides on na vaikseks jäänud ja eks ma ise ka. Isehakanud lillekasvataja on vist veel ainuke, kes ikka oma lugejaid ära pole unustanud :) Suvel, kui juttu jagus nii ühest kui teisest, sai siiski muist pilte ka talve tarvis kõrvale pandud. Möödunud suvi oli meie perele esimene siin uues kodus elada ja seda huvitavam oli tutvuda uute naabrite ja külalistega.

This post is presented to our wild neighbours and quests, whom we met in our garden during our first summer (2007) here. Actually there have been more quests, but on different reasons I don't have photos about them all. Sometimes I was not able to react fast enough to catch the rabbits or goats, sometimes there has been situations when photographing is last to think about - for example when we had a pair of swallows flying around in our living room/kitchen area. We live on the border of national nature park - so our garden is full of wildlife. I try to support their living in our garden as much as I can - I even avoid to take pets like cat or dog into our home, as I don't want to scare wildlife away. It's ok for children, too - at least as long as some of wild animals don't escape from children and let peacefully caress themselves, like lizards and frogs.

Kevadele andsid tooni sulelised külalised - esiti oli see järjekindel linavästrik, kes igal hommikul päikesetõusu aegu alustas keksimist meie maja katuseaknal ja ei lõpetanud seda ka mitte siis, kui oli terve pere jalule saanud - oh ei - mitu nädalat lasi ta ühtviisi varahommikust õhtuni välja kolks-kolks-kolks. Aga ühel kenal päeval leidis ta endale sõbra (või oli see sõbranna?), igatahes võis neid nüüd pealelõunati silmata kahekesi meie elutoa maani akende taga edasi-tagasi jalutamas, teineteisest küll ontliku 2m kaugusel, kumbki aeg-ajalt seisatades, et maast väike snack noka vahele krapsata. Veel mõni aeg käis linavästrik meie aknale äratust tegemas, aga üha harvemini kuni lõpuks lakkas käimast sootuks- küllap oli tal nüüd oma peregagi tegemisi ja toimetusi ülepea.

Kui linavästrik piiras me maja väljastpoolt ja piidles meie tegemisi läbi akna, siis üks üleannetu pääsukesepaar liugles läbi avatud terassiukse otse tuppa. Eks see oli üks paras tsirkus, kui me vanema plikaga maja ümber kalpsasime ja linnukesi avatud ustest välja lendama motiveerisime, aga lõppude lõpuks nad välja said ja ellu jäid :) Uskumatu, millisel tasemel toimub pääsukeste omavaheline kommunikatsioon - nii, kui üks pääsukstest väljapääsu leidis, oli ka teine kohe sama teed ta järel! Ja oi, kui ruttu said me maja ustele-akendele sääsevõrgud ette! Juba samaks õhtuks olid kõik augud turvatud!

Ka aias oli suvel palju avastamisrõõmu - üle lilleaasa volksavad jänesed, kitsed, kelle käigutee üle meie krundi läheb ja loomulikult ohtralt igat sorti sumisejaid, liblikaid, sisalikke ja konni. Jah, muidugi konnad - suve lõpuks ma juba suutsin õues plätudes käia ja mitte karjatada, kui jahe libe konn vastu jalga kalpsas. Sest neid on siin palju... no nii palju... kohe nii palju, et tuli ära harjuda :)

See üle 10cm pikk kiilipoiss ei piirdunud ka teps mitte ainult aia külastusega, ta nimelt jäi üheks ööks lausa öömajale. Lootusetu üritus olnuks teda 3m kõrguselt aknakarniisilt alla meelitada, hommikuks siiski oli ta jõud raugenud ja vaeseke lebas põrandal - õnneks siiski veel elus. Ja kui pääsukestest jäi mul suure ähmiga klõps tegemata, siis kiil sai nüüd korralikult jäädvustatud. Õrnalt õue transporditult võttis ta peagi tuule tiibadesse ja läinud oligi.

Sisalikud (kui ikka on tegu sisalikega? igatahes andke andeks mu võhiklikkus, kui tegu ei ole sisalikega) said kiirelt laste erilisteks lemmikuteks ja kuigi nad vaevalt nautisid, et neid paitati, jalutati, söödeti, kõdistati, aksessuaarideks sobitati ja sajal muul moel solgutati, siis olid nad äärmiselt leplikud kogu selle tegevuse suhtes ja ei püüdnud sugugi kogu hingest kiirelt laste käest jalga lasta. Ja ära nad ka selle peale pole kolinud - lapsed teavad täpselt, kus kivivare ääres sõpradel külas käia.

Suve lõpu poole oli tore vaadata kuidas naabertalu kurepere vanem noort poega meie muruplatsi kohal pikeerima õpetas, vastu sügist käis üks vanematest ka öösiti meie maale jäävaid eletriposte "läbi magamas" - kas polnud kasvavate poegadega pesas enam ruumi neljale või kaaluti noorperele tulevaks aastaks võimalikke korterivariante, kes seda teab...Igatahes pisut kummaline tunne oli küll magama minnes voodist akna taga posti otsas seisva kurega tõtt vaadata.

Isegi kui ma tahaksin väga külalislahkena end näidata, pean siiski tunnistama, et mõned naabrid-külalised oleme siiski ka oma maalt välja visanud - siin on näha üks mutt, kes on juba asumisele saadetud ehk metsas. Et mutid on aiapidajate jaoks probleem, siis leiab alatasa kõneainet nende loomakeste püügitehikad - meie tehnika on lihtne: mina karjun, nagu torust tuleb, mees jalutab kohale ja tõstab shokis looma ämbrisse :D Samal meetodil oleme ka kortermaja kolmanda korruse korteris hiire kinni püüdnud, siis kui meil aeda veel ei olnud...