Möödunud reedel lasteaiast tulles teatas pesamuna: "Emme, me tegime täna lasteaias sügispilti, mina joonistasin sinu ... /pikk paus/... kuidas sa ube korjad!" Nojah, eks ta ole - lapsesuu ju ei valeta ja õigupoolest võtab see lause kenasti kokku kogu meie viimase kuu aiandustegevuse. Mitte, et me just iga päev ube oleks korjanud, aga kurgid ja kapsad ja tomatid ja kõrvitsad ja herned ja suvikõrvitsad ja porgandid ja oad ja sellerid ja kõik need, mis praegu meelde ei tule, tuli ju ometi kööki vedada, koorida ja tükeldada, konserveerida ja külmutada. Ja justkui sest kraamist veel vähe olnuks, tuli veel minna metsa ja niidule, rappa ja sohu, et ikka rohkem ja rohkem oleks, mida puhastada ja tükeldada, konserveerida ja külmutada...
Need riisikad kasvavad meil õue peal haavasalus - tunduvad kõige enam õunriisikate moodi olema või kui on paremaid pakkumisi, siis andke teada!
Kadakamarjad kah oma õue pealt võtta.
Samuti põldmarjad
Et möödunud nädalavahetuse ilm oli super, vähemalt võrreldes kõigi eelnevate ja järgnevate päevadega, siis seadsime sammud raba suunas.
Jõhvikate korjamine osutus päris mõnusaks tegevuseks. Miskipärast oli mul varasemalt eelarvamus, et jõhvikakäik on vähemalt võrdväärne ekstreemspordiga, aga hoolimata selleaastasest kõrgest veetasemest, polnud asi igalpool sugugi nii hull. Ja mättad tõesti punetasid...
Raba servast korjasime sinikaid ja mitte ainult meie... kuigi jah vaevalt need liblikaröövikad sinikaid himustasid, aga oli neid seal vartel ukerdamas päris ohtralt.
Üldse oli rabaserv tohutult rikkalik - lisakas jõhvikatele ja sinikatele, punetasid prisked pohlad, meelitasid mustavad kukemarjad, samblast punnitasid puravikud ja männiriisikad. Teinekordki võiks omadega rappa sõita :).
8 kommentaari:
Jajaa! Ja põdrakärbsed krae vahel ja juustes!
Ilusad fotod! Tohib, ma näppan nad Eesti metsiku looduse blogisse?
Ilus postitus muideks ja küll sa oled tubli, et nii palju konserveerid kogu aeg!
Mina nii mugav, natuke teen ja kui enam ei viitsi, ülejääk mauhhti sügavkülma ja probleem lahendatud.
Mittetulundusblogisse ikka tohib :)
Muide, ma ka mugav - üks osa läheb justnimelt mauhti sügavkülma ja kui tavalise külmiku sügavkülm liiga suure koguse pärast piiksuma pistis, tõime külmkirstu kõrvale - see tundub põhjatu olema.
Ei mina usu, et see nö. tulunduslik blogi on. Ja ma kirjutaks ikka kõrvale ka, et kust ma need fotod kopisin. See blogi on rohkem nagu niisama ilu pärast. Ja et talvel saaks ilusaid suviseid pilte vaadata, ohkida ja suve igatseda. Jajahh, see on talvine enesepiinamise blogi.
Kas suvikõrvitsaid saab kuidagi konserveerida? Või ainult tükkideks ja külma?
Ja suvepiltidest räägid Sa, Lillekasvataja, pärast seda, kui oled blogisse jäätunud Valaste toppinud :oP...
Just :D Tegelikult on talv ka ilus - eeldusel, et tuleb ikka talve nime vääriline talv.
Suvikõrvitsatest osa läks nn. supipõhja hoidise sisse ja teine osa - need, mis suureks lastud kasvada (nt zukkinid) - need säilivad pea varakevadeni ka ilma igasuguse erikohtlemiseta. Seda veel meie eriti soojas keldris (temperatuuri ei ütle, aga lühikese käisega võib seal tunde veeta ilma, et kõhe hakkaks).
No aga ilus ju need purikad! Tõeline jääloss! Seda saab muidugi aastaringi imetleda.
Ahh et supipõhjasid... vot neid pole mina kunagi teinud. Huvitav asi igal juhul.
Aa mul ei tahtnud säilida. Tõmbas paari nädalaga otsa kortsu, panin nad külmikusse.
Pakun, et liiga väikesed olid - minimaalselt poole meetri pikkused säilivad. Mina jälle sügavkülmutanud kunagi pole.
Valaste joa pildid olid tõega šefid!
Ei, ega minulegi kohutavalt meeldis see jääehtes Valaste, juba talvel, kui see uudis ajalehtedest läbi käis. Kohe kahju oli, et ise seda nägema ei saanud.
Aga jõhvikale ma vist tänavu niiväga ei kipugi, sain eelmisel aastal nii suure saagi mõnelt ruutmeetrilt järvekaldalt, et enamus sellest veel alles. Peaks hoopis tarbimisele rõhku panema. Mulle endale kohutavalt meeldib kook jõhvikatega, aga lapsed peavad liiga hapuks. Suhkrukommid läheks neile ka peale, aga see üsna suur mäkerdamine.
Postita kommentaar