pühapäev, detsember 16, 2012

Tegime sääred


Kui Tii siin novembri lõpus unistas ärkamisest 7. või 8. tsoonis, siis me umbes nii tegimegi. 6. detsembri hommikul mähkisime vanema piigaga veel viimased viljapuud kaitseks jäneste eest ja mõttes soovisin aiale rahulikku puhkust kõike katva lumevaiba all. Õhtul pakkisin kaksikud ja mõned kodinad kokku, andsin koduvõtmed majahaldjale üle ja öö hakul astusime lennukile. Paari tunni pärast 7.-8. tsoonis Milaanos maandudes oli õhk tõesti soojem, kuid ärgata siin siiski himustanud. Ilmateade ähvardas tulevasteks öödeks ebatavaliselt krõbedaid külmakraade, sestap istusime ühes lennujaama vastu saabunud Kadakapapa ja ülejäänud lastega autosse ning keerasime autonina lõunasse. Hommik tervitas meid juba Põhja-Hispaanias.

Mägine maastik kandis endas lõputuid oliiviistandusi, soe päike säras. Öösel oli siingi külma olnud, sest  maapind varjus oli alles härmakahuselt valge. Veel mõnda aega sõitu ja jõudsime meie esimesse elupaika Oropesa del Mari, ca 60km Valenciast põhja pool. Teeservad olid juba ammu väga ahvatlevaks muutunud - mägedevahelistel tasandikel ja terrassidel laiusid oranžimummulised apelsini- ja mandariiniistandused. Esialgu oli väga kummaline näha maas vedelevaid mandariine, aga kui kaua vaadata, harjub ära. Oropesa del Maris oli ilm juba eestlase mõistes suvine - puudus vaid vihm, sääsed ja kärbsed. Meie apartment asus alles hiljuti mäe otsa ehitatud kahekorruselises avara Vahemere vaatega hoones, kogu arenduspiirkonnale oli tehtud ka vähest hooldust vajav, kuid korralik haljastus. Samas oli tunda, et masu on ka siin arendust pidurdanud - kõrvuti juba maha müüdud apartementidega asusid hoonetes alles omanikke ootavad hetkel pikemaks ja lühemaks ajaks väljarenditavad korterid. Killustiku multšitud istutusalad olid praegugi õites.

Valgeõielised mättad (krüsanteemid?) sissepääsu ees.

Nimedest ei tea ma muidugi midagi, oleks ma kodus usinamalt suvikuid kasvatanud, tuleks nii mõnigi ehk tuttavam ette.

Meie sealviibimise ajal tegeles haljastusfirma parasjagu puude-põõsaste lõikamisega. Hoonetest kaugemal oli inimese loodud haljastus sujuvalt ühendatud loodusmaastikuga.

Oropesa ja naaberasula Benicassimi vahel mere ääres kulges ca 5 km pikkune roheline kergliiklustee Via Verde. Infotahvlid tee ääres tutvustasid kohalikke taimi - oliive, viigipuid, pistaatsiapõõsaid, mände jm. 
Oliivid
Viigipuu hõre lehestik.
Olematu mullakihiga kiviklibune pinnas kandis endas võimsaid agaavipuhmaid, väikesi palmihakatisi, kiviseintel rippusid lopsakate lehtedega viigikaktused.



Benicassimi ja teiste asulate aedu palistasid lillades ja oranžides toonides õitsvad hekid.

Kujult kuusk, lehed kui palmil. "Kuuse" ees on põnevate kreemikate marjakobaratega raagus põõsas.

Palmidega ääristatud rannapromenaad Benicassimis.
Kui aiandusteemast välja minna, siis on reisipilte ka siin.

5 kommentaari:

thela ütles ...

Ilusat mõnulemist soojemas kliimas, kindlasti olete kõik toreda puhkuse välja teeninud :)

MUHEDIK ütles ...

Kange rahvas, eriti kaksikud:)
Ilusat sooja ja lillelist puhkust, peale selle on eriliselt mõnus nautida kodumaist lund ja tuisutuuli.

Tii ütles ...

Vahva ettevõtmine teie perel! Ilusad pildid ja tore jutt ka.

kaaren ütles ...

Oo, kuskil on veel suvi...
Mõnusat puhkust talvest, ja jõudu kaksikute kasvatamisel:)

Tsiil ütles ...

Oh nii tore! Mõnusat reisi ja rahulikku koju saabumist!

Nii palju oskan öelda, et teisel pildil on Ekcloni kuldkakar, Osteospermum ecklonis