reede, august 14, 2015

Müür uues kuues


Mõni aiaprojekt kohe on selline kohutavalt pika vinnaga - kas ei ole aega või õiget mõtet või motivatsiooni või ora või misiganes. Juba paeterrassi ehituse ajal oli mul selge nägemus, et selle ühte pikiserva, kus eesaiaga ca 50-80 cm suurune kõrguste vahe, peab tulema paemüür. Kulus aasta, teine, kolmaski, veel mõned, aga müüri ei kerkinud kusagilt - üksnes kole nõgesesse kasvanud madal kallak seisis endiselt keset õue, kust pidevalt üles-alla hüpata tuli ja mida Kadakapapa trimmeriga ohjeldama pidi, et üldse näeks, kust hüpata. Tahtsin siia kallakust pildi panna, aga ju oli lausa nii kole, et ühegi pildi peale pole seda isegi mitte taustaks jäänud. Kui aga eelmisel suvel aiablogijad avaldasid soovi kokkutuleku päevakavasse üks talguprojekt sisse arvata, siis lõi tuluke põlema, et pika püsiväärtusega ja tegelikult nii tarviline kivimüür võiks ikkagi tehtud saada. Kopp vedas krundi teisest otsast kivid hunnikusse, ise mõõtsin ja vedasin müüri juhtnööri paika. Kadakapapa kutsus sõbra appi, tegid müüripõhja ja lohistasid kõige suuremad kivimürakad trepiks paika.
 Augustis 2014 ledas aiablogijate armee kohale ja niks-naks tund-paar oli terve pikk müür püsti.

Minu klaarida jäid kivihunnikute põhjad (kivitükid+muld) müüri kõrval, aga suures kolimisesebimises see eelmisel aasta tegemata jäigi. Ka müüripealse haljastusega polnud veel mõte selge. Erinevaid ideid oli ja teadmine, et see miski peaks mõtteliselt eraldama maja sissepääsu esise ala kiviktaimlast. Kaalusin põõsahekki, aga ükski taim ei tundunud see õige või kui oligi õige maja poolt vaadates, siis kiviktaimla poolt tundus ikkagi haakumatu. Nii see müür siis jälle seisis ja ootas, kivihunnikute põhjad müüri kõrval kasvasid mättasse. Seisis, kuni hea kolleeg kutsus juulis aiareisile Karla külla ning seal Sadeväljal nupsikud madalad ja kerakujulise võraga Turgenevka hapukirsid silma jäid. Ja mitte ainult silma, vaid suhu ikka ka, sest lahke perenaine lubas proovida. Kui oleks pimeproov olnud, oleks neid võinud mureliks pidada - nii suured ja hapukirsile mitteomaselt magusad olid. Igatahes siis lõi mul pildi selgeks, et Aiablogijate müüri tuunime Turgenevkatega. Ja kui midagi on raudpolt selge, siis võib selle ometi ju kohe ära teha, missest, et just samal ajal saabus kauaoodatud suvi oma ligi 30 kraadise päevasooja ja lõõskava päikesega. Kolme pika tööpäevaga lammutasin mättasse kasvanud kivihunnikute põhjad, sorteerisin välja kivid, mis läksid sissesõidutee aukude lappimiseks ja tassisin müüri tagant kive vähemaks, et istutuspinnasele ruumi teha. Selle peale premeerisin end Juhani puukooli külastusega ja tõin Turgenevkad ära. Ilusad puud sain - seal kõrgusel, kuhu võra tahan kujundada, on kõigil vähemalt kolm korralikku haru eri suundades. Et Juhanis oli just augustisoodukas alanud, siis tõstsin kodus autost välja muidugi tunduvalt rohkem potte, kui üksnes need Turgenevkad, aga noh eks see oli ette arvata.

  Päev-paar kärutasin mäest mulda üles, mille peale teatas selg otsustavalt, et: "Proua, te ei ole mitu aastat füsioterapeudi poolt ette nähtud harjutusprogrammi täitnud!" ja viskas selgrolüli taas nihkesse. Nii ebasobival ajal, aga õnneks läks kergemini, kui esimesel korral mitu aastat tagasi ja leppisime kokku, et ma siis ei tiri enam täiskärutäisi mäest üles, vaid toon poole ämbri kaupa, millest ma olen ka ausalt kinni pidanud. Turgenevkad istutasingi esimesena majapoolsesse äärde ära. Kiviktaimla poole äärde jäi nüüd lai vaba riba. Kui ma vaid suudaks juhinduda minimalistlikust mõttest "Less is more", siis oleks Turgenevkate esine kivimüüripealne saanud katteks vaid lavendlipadjad. Et oleks lihtsalt tuules kergelt õõtsuvad sinilillad lavendlipadjad ja kirsipuukerad nende kohal... Aga liiga nõrk olen, et piirduda vaid ühe liigiga, kui selline suur plats uut peenrapinda käes. Siiski pidi peenrataimestus tulema hõre, et kirsse korjates oleks, kuhu astuda. Ja pidi see kindlasti kokku sobima ka kiviktaimlaga. Seega ainus ja õige lahendus oli kruusapeenar! Seda enam, et erinevalt mullast ja liivast vedeleb sõelmehunnik kõigest paarikümne meetri kaugusel samal tasapinnal.


Peenra põhi on looduslikult paekruus, istutatavad taimed said omale sobiva pinnasega künkakesed ja pealmiseks kihiks tulid siis sõelmed - istutuskohal paari cm paksuselt, küngaste vahel paksemalt nii, et peenar pealt üsna tasane jäi. Siinkohal tassisin osad varem väljavisatud kivid taas tagasi - et oleks puu all, kuhu astuda.

 Ja mõned pisemad paekivid markeerivad künkakeste tippe, kuhu pole veel midagi istutatud, aga koht on ette valmistatud nt paarile uuele kaktusele. Keskmise suurusega paekivid peenras on aga eriti kavalad peidukad - nende all on kive täis lillepotid, igaks juhuks, et võib olla tuleb mul mõte hankida omale siiski mõni toalill nt agaav, siis sobiks ta siia potiga poti sisse suvitama tõsta. Nutikas nagu olen, ei ole see siiski mu enda originaalne idee - laenasin selle hoopis nutikalt aiablogijalt Tiilt, kel on oma aias mitmes kohas tühjad potid maasse kaevatud, kuhu siis vastavalt meeleolule saab erinevaid potitaimi majutada. Niiet ainult paekivist potikaaned on siinkohal minu originaalautorlus.

Trepikoht müüris sai rõhutatud valgete põõsasmaranatega "White Lady" kummalgi pool astmeid.

Kruusapeenrasse tõin jupi maadjat viigikaktust Opuntia compressa - kuna eelmises kohas tekkisid poolele taimele oranžid täpid, siis tahtsin igaks juhuks jupi tervet osa sealt eraldada. Siis istutasin siia ringi kiulise tääkliilia Yukka filamentosa, kes vääris paremat esinemispositsiooni, kui senine korea kitsenela ja padjandfloksi vahele kiilutud lapike.

Ja muidugi need lavendlid Lavandula angustifolia "Ellagance Purple".

Ja Juhanist perovskia Perovskia atriplicifolia "Silvery Blue", mida olen ammu oma aeda igatsenud. Kollased õied kuuluvad männas-neiusilmale Coreopsis verticillata "Zagreb". Tähendan need nimed kõik siia eelkõige seetõttu, et mul pole esialgu nimekivisid ja et nimed oleks kindlas kohas.

Lõpuks, kui ma arvasin peenra teoreetiliselt valmis olema, seirates teist mitu korda tunnis hommikust õhtuni, siis ikkagi hing ei andnud asu ja tõin alt aiast ka mõned tutsud stelleri puju Artemisia stelleriana "Silver Brocade".

 Mitte, et ta siin paekivi taustal eriliselt silma hakkaks, aga lihtsalt, et natuke peenemat pitsi ja volangi ka oleks lisaks tääkidele ja kaktusepiikidele.
Nüüd ma siis mõnulen paar päeva rahuloluvannis ja seejärel uutele uutele tegudele Mustikaaias.

12 kommentaari:

thela ütles ...

Ilus on see terrass ja müür. Aga ma ei tea, mis jama see on, mul suudab ka igal aastal kokkutuleku ajaks selg ennast meelde tuletama hakata. Ma olen küll üliettevaatlik olnud, hiljutine opp selja taga ja ei mingeid kalevipojategusid, aga ikka...

Kadakas ütles ...

Võib olla pole kalevipojategusid tarviski, piisab ilmselt ka ühes sundasendis töötamisest ja aias tuleb seda ikka ette. Eks põhjuste põhjus ongi neis oppides meil - kahjustatud ja nõrgad kõhulihased ei toeta selga ja mul distsipliini nõrkus ka - kui ikka 2 korda päevas iga päev harjutusi teeks, küll saaks sellestki kõhulihasest asja.

Neljandik ütles ...

Mul on puhtalt distsipliini nõrkus need seljahädad, võimlemine tuleb siis meelde kui hilja :) Aga see Sinu müür on lihtsalt imeline, tõepoolest! Ma ostsin ka endale paar aastat tagasi Turgenevka aga sel aastal oli ta marju täis ja ma olen segaduses - maitselt murel, mis murel. Huvitav kas ta peabki selline olema või on midagi sassi läinud?

Nodsu ütles ...

Võimsa töö oled ära teinud, super! Tõeliselt uhke ja kena näeb välja... kujutan ette milline ta on veel siis, kui taimed peal suuremaks kasvanud. Puhka nüüd mõnuga ja naudi tehtut, imetlemiseks peab ikka ka aega võtma! :)

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Ilus tulemus! Teil on seal varsti nagu mingis näidis-spets-botaanikaaias

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Igati mõnulemist vääriv sooritus :)

Kris ütles ...

Väga kaunis. Oled ikka õnnelik, et sul see paekivi seal niimoodi on, mulle nii nii meeldib. Ja muidugi taimestus on ka sul nii hästi välitud. Suur töö tehtud. See maran on armas, soetasin endalegi sel aastal.

MUHEDIK ütles ...

Suurepärane idee. Kui ka müüripealne olnuks samasugune kui alumine osa, oleks tulemus olnud lame ja igav. Praegune on sümpaatne ja väga ilus. Lisaks heale taimevalikult väärib ka teostus ülivõrdeid.
Võid küll seda vanni võtta :D

Kadakas ütles ...

Aitäh kiitmast!

Neljandik: On-on Turgenevka ja tore, et ta selline on! Lihtsalt uuem sort, aedades vähe veel ja rahvas ei tunne. Samuti pole teda ka puukoolide valikus samaväärselt võtta kui näiteks Läti madalat. Ajakirjanduses ju artikleid sordikirjeldustega leiab, aga need on sellised kuivas sõnastuses - maitsev, hea, meeldiva maitsega... päris pahasti ei öelda ju ühegi sordi kohta - tee siis niiviisi tähtsat valikut! Turgenevka vääriks ju tegelikult pikemat kirjeldust ja emotsiooni! Selles osa me sinuga oleme nüüd oma väikese panuse netiavarusse talletanud :)

Tistou ütles ...

Killuke vahemereäärset nüüd siin meie karmis kliimas! Väga põnev ja ilus!

Köögikata ütles ...

Vauuuuuuuuuu!
Aga selle lavendli pärast ma pisut muretsen - mul kunagi tööaias nad püsikuks ei saanud.
Ja turgenevkat tahan kaaa - see on see, kui kogu aeg nii kiire on, et polnud ette aega Su kirsijuttudesse süveneda - oleks lasknud ühe ju omalegi munsterdada.

Kadakas ütles ...

Hm.. Mul tähklavendlid olid aastaid kivikakallakul, aga jäid võnk-pärgenela ja tuhkpuu vallutustele alla, üks hukkus tuhkpuu all, teise nüüd kaevasin enela alt välja. Istutasin temagi kruusapeenrasse, aga ei ole nii esindusliku soenguga, et pildistada. Isegi, kui sort Ellagance Purple ei peaks vastu pidama, siis saab kerge vaevaga seemnest uued taimed kasvatada.