esmaspäev, juuni 20, 2016

Päike pärast vihma

Päris pikk vihmaperiood oli. Vahelduseks ju päris tore - sai väheke toas jalgu kõlgutada, plaane teha ja maalida. Maalisin paar satsi nimesilte taimedele... niiet keeleots suust väljas. Seda viimast tegelikult ei olnud, aga mäletan, kuidas emal alati oli, kui mõnd täppistööd tegi. Need Lääne-Risti AS mustaks värvitud metallist taimesildid on lihtsalt nii kenad ja dekoratiivsed, et sinna ei saa siuh midagi peale visata. Vahepeal juba mõtlesin, et lähen siltide ja nimekirjaga jälle Köögikata juurde, aga tal on viimasel ajal nii kiire, et ei söandanud tülitada, pealegi - mitu korda ma ikka neid silte edasi-tagasi üle mere vean. Esimene sats silte läks nats aia taha markeri tõttu - otsisin netist välja igavesti vinge markeri - ülikestev, -40 kuni 100 kraadi, UV-kindel, loomulikult vettpidav ja võib kasutada isegi vee all! Ja selle kõige juures jäi mul kahe silma vahele üks väike sõna sõna markeri ees "solid marker" - nuvott, kui siis katsetama hakkasin, selgus, et mingi rasvakriidi moodi asi oli ja minu siltide jaoks lootusetult jäme. Nüüd siis uus ja mitte nii vingete näitajatega marker, aga eks tõde selgub peale talve, kuidas kiri püsima jääb. Siltidele tulevad ainult sordinimed.
Kui teise satsi õue ära viisin, siis vaatasin, et pooled ikka puudu - jäävad järgmist vihmapüha ootama.
Need sorgus lehed hostade kõrval on kohalik "umbrohi" - ülased. Et nad õitsevad enne, kui hostalehed end kevadel laiali laotavad, siis igati teretulnud peenratäide kevadel.
Pühapäeva lõunast hakkas ilm klaarima, mida me otsustasime ära kasutada sirelihekki noorendades. Nüüd on muidugi kahel terrassil jälle hunnikud järel, aga need kuluvad augustikuiste istutuste ajal oksamultšiks viimseni ära.
Täna oli juba päikest ka - niipalju, kui teda siia metsa alla jõuab. Samas on selline läbi puudevõrade paistev päike hulga huvitavam ja teatraalsem - vastavalt päikese liikumisele tõstavad valguskiired esile kord ühtesid, siis jälle teisi taimi. Lõunapäike esitleb kirjulehiseid hostasid ja rodode värskeid võrseid.
Rodode vahel on paar suurt sõnajalga.
 Muidu on kohalikud sõnajalad ikka roheliste vartega, aga teisel terrassil on üks punasevarreline ja teistest veidi sinakama lehega.
Siin üks uueke - pinnakatja, kelle nägu tahaks kevadel näha - valgeõieline kevad-nabaseemnik.
Kibuvitsad kirtsutasid vihma ajal nina, aga on end juba kogunud ning löövad nüüd lõhna ja õierohkusega.
Sel nädalal on plaanis teha veel rohimisring ja üht-teist kokku pakkida, et nädala lõpus rahuliku südamega Kadakaaeda suvepuhkusele sõita.

5 kommentaari:

Kris ütles ...

Tõesti mõjuvad sildid. Tekkis mul ka soov neid saada, peab uurima, kas saaks. Mõnus õhustik sul seal rododega.

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Need on toredad sildid jah, pean isegi plaani neid veel juurde soetada, sest 200 on mulle lootusetult vähe :) Aga mustikaaaed on nii salapärane ja armas, see on nagu hoopis teine maailm :)

Tsiil ütles ...

Sul on ikka tõeliselt lahe metsaaed ja mulle nii meeldib, kuidas sul kõik läbi mõeldud on, kohe näha, et kogemustega aednik.
Mul on mõnel sildil liik ka kirjas, aga kasutan palju sortide tarbeks.Sildid on väga head, markeri kohta on veel vara järeldusi teha.

MUHEDIK ütles ...

Mulle meeldib üle kõige, kuidas varjus valgus liigub. Justkui mingid tulukesed löövad aeg-ajalt siin-seal särama, valgustades sääraseid detaile, mida muidu ei märkagi.
Sa oled lühikese ajaga nii palju jõudnud ja see mets ja tõusud langused on ka nagu õnnistuseks huvitava aia loomisel.

thela ütles ...

Sildid on head jah, aga ma olen raatsinud neid panna ainult roosidele ja pojengidele. Ja nüüd mõtlen, kas seda markerit maha ka saab, korjasin eile kümmekond väljaläinud rooside silti kokku. Täna on kuidagi nii pühademeeleolu, et midagi ei viitsi.