reede, september 23, 2016

Sügisrahu

Ööd ja hommikud on juba nullilähedased. Mustikaaias ei ole veel külm näpistamas käinud, aga kaugemal allpool heinamaadel ja põldudel on härmavalget tülli näha olnud. Lastele otsisin juba nädala alguses joped ja pibod välja. Külmast hoolimata naudin praegust osa sügisest aias, kui ei ole vaja aiatoimetustega nähtamatu rongi sabas joosta nii nagu suvel. Enam ei ole vaja tassida taimi siia-sinna, kaevata-istutada, rohida-niita, pistikuid pista ja poputada. Potiplats sai juba eelmise nädala lõpus tühjaks - viimased Kadakaaiast toodud istikud, millele ei suutnudki lõpuks Mustikaaias kohta leida, said jagatud rahvuskaaslastele siinpool lahte. Rohida ju võib, aga kiiret pole - ei see naat kasva enam eest ära. Ja nii ongi saabunud mõnus rahu - pakid end soojemalt riidesse, võtad tassi kohviga kaasa ja planeerid moepärast mõne väikese asjatamise aias. Naudid sügise värvitud sooje toone ja lonksad kiirustamata kuuma kohvi sinna kõrvale.

See muidugi ei tähenda, et lõpptulemusena väikese asjatamisega asi piirdubki. Oh ei, läksin eile, et viimased tosin nartsissi hostade serva mulda torgata, aga muuhulgas sai asjatatud siin ja seal ja lõpuks veel pool enelahekkigi korda tehtud. Seda rada siit heki ja kuuri vahelt saanuks enne vaid käpuli läbida, nüüd võib kärugagi aerutada.
 Selle kuuriseinaga on tegelikult veel üks plaan - teiselt poolt on kuur juba uue halli värvikihi saanud ja saab siit ka, varem või hiljem. Taraenelast kui tuntud tüütusest päris loobuda ei taha - see hekk jagab  kenasti aiaruume ja on üsna vähese hooldusvajadusega lahendus kallakule. Plaanin siia kuuri seinale konksusid, kuhu külge redel tõsta ja teisel pool hekki saab olema aiapink, mis samuti peab lugu "kaitstud" seljatagusest.

Suur kallakpeenar ei ole ehk veel nii lopsakas, kui oleks tahtnud, aga ma pean aru saama, et siin varjulises aias asjad nii kärmelt ei käi.

Pealegi on pool püsikutest alles sel suvel istutatud ja osa eelmisel aastal istutatud hostadest sai ju sel suvel üles kaevatud, jagatud ja juppidena uuesti maha istutatud. Samas on praegu hea aeg inventeerida hostade sügiskindlust. Mõned on täiega lontud juba, samas kui teiste puhul ei ole kuskilt aimata, et ööd on meil siin külmad. Näiteks Shade Fanfare on krips-kraps (esiplaanil) - need augud lehtedes on veel suvemälestus Kadakaaia tigudelt.
 Ja Frances Williams
 Rainforest Sunrise
 Patriot
 Õieilu eest hoolitsevad hostade kõrval suures peenras praegu valgeõieline tähtputk (avafotol) ja ussitatar (alloleval pildil).
Osad rodod on vihmasest suvest end segi kamminud - see, et mõni õitseb on isegi tavapärane, aga paar tükki kasvatavad uusi kasve, üks ei oska seisukohta võtta - on juba nädalajagu nii pooles vinnas - mõned värske kasvu lehed pooleldi laiali ja ülejäänud tihedasti nupsus koos. Uustulnukaidki on rodode seas - Tii aiast saabus rodovahetusena Helsinki University. See on nii ilus ja uhke, et sai suve lõpul omale väiksema õekese kõrvale.
 See on siin nüüd enne+ foto - st ei ole päris "enne", aga mitte ka "pärast". Siia tuleb hortensiate kaar, selleks joonistasin peenrakaare veidi ringi - senisest ringjamaks. Enne oli seal mullahunniku piirkonnas peeraserv vähe lopergusem ja peenar kallaku tõttu  selle taga väga ära vajunud. Peenar on muidugi palju öeldud - see oli algselt puhas vaarika-, kibuvitsa- ja naadivõsa. Eesmärgini jõudmine läheb üsna teosammul, sest vana peenrakaare äärismüür on korralikult tsementmördiga laotud ja avaldab raudkangile kõva vastupanu.
 Enamus hortensiaid on siiski istutatud juba kohtadele, nende kõrval on ajutised tegelased - jugapuu ja pukspuu pistikud. Jugapuud on eelmisel aastal pistetud ja nüüd sügisel vaatasin, et juurestik päris korralik juba, aga ma ei hakka neid praegu enam enne kevadet torkima. Kui elasid möödunud talve kassetis üle, elavad sellegi - eks siis kevadel potitab.
 Sel kevadel pistetud pukspuudel olid ka pisikesed valged juurealged - neil siis tuleb esimene talveproov - eks kevadel ole näha, mis neist saab, aga olen lootusrikas.
Üks selline poolik koht on veel aias - üsna järsk kallak metsviinapuuga. Kui mujal on metsviinapuu üsna agressiivne ja praegu veel rohelinegi, siis siin on jupikesed küll suurel pinnal, aga no hõredalt. Talle oleks vaja sellist vähe aktiivsemat seltsilist, kes ei magaks viinapuu kombel poole suveni raagus okstega.
All parkla juures on jugapuude peenar tibens-tobens, loodatavasti elab suvel uuesti istutatud kirjulehine väike igihali seekord saabuva talve üle.
 Teisel pool parklat on pinnakatjateks luuderohud, neil on esimene talv selja taga, aga väga jõuliselt nad veel ei kasva - küll aga on harilik luuderohi end sügise puhul punasesse mustrisse ehtinud.
 Parklal on kolmandaski küljes istutusala, mida praegu ehivad sügislilled.

8 kommentaari:

thela ütles ...

Jah, varjus ja kivide peal kehtivad hoopis teised reeglid kui mullas ja päikeses. Aga need taimed, mis seal kasvuhoo sisse saavad, on elujõulised ja peaaegu igavesed :)

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Sul on ikka imekena metsaaed. Ja hostad, ai, hostad on ikka vahvad küll :)

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Ikka tahaks seda, mida endal pole aga soome metsaaiad on mind alati pöördesse ajanud. Ilus ja vaatamata korrale ometi metsik, pisut salapärane.

Milda ütles ...

Nii pônev on see kallakute ja terrasside teema ja vôimas töö, mis on ära tehtud. Kujutan juba ette kui ilus see hortensiakaar ühel päeval on!

Futu ütles ...

Võrratud võimalused ja nii huvitav! Kivid tooks hopsti kohe kuuri tagant ära ja sätiks kuskile nähtavale, kaks mõnusat sammaldunud jõmmi...
Kas metsviinapuu asemel võiks olla võnk-pärgenelas? Kasvab igal pool ja katab kenasti pinda, samas lehtib varem ja ei ole nii kiirekasvuline. Praegu on ilus sügisvärvus. Minult saaksid kevadel nii palju istutusmaterjali kui tahad.

Kadakas ütles ...

Ma pole kindel, et keegi neid konkreetseid Jõmme väga tahaks ubida sealt, aga meil on neid üksjagu veel siin-seal. Võnk-pärgenelas on kena ja tulevikus hooldusvaba - sellega olen juba katnud osa tänavaäärsest kallakust. Kui saan tänava ääres keskel oleva sihtotstarbeta sopi täitepinnasega täidetud, siis lähen seal võnk-pärgenelaga edasi. Sinna saab võnk-pärgenelast siis lõpuks ca 30m, rohkem ei tahaks seda istutada. Ega ma seda metsviinapuud otseselt asendada ei tahagi, paneks lihtsalt kedagi seltsiks. 4 sorti ronihortensiaid, tuhkpuud on ka juba erinevatel kallakutel kasutusel. Ise mõtlen, et pean hakkama uurima metsikuimaid elulõngasid ehk - Paul Fargest vmt.

MUHEDIK ütles ...

Väga head kallakute kinnistajad on ka bergeeniad ja epimeediumid. Ükski umbrohi, kui nad kasvuhoo sisse saavad, neisse ei roni, juurestik on neil nii tugev, et vanemate puhmikute jagamisel läheb kirvest vaja

Tsiil ütles ...

See sügisrahu meeldib mulle ka ja töötempo ongi just paras ja mõtisklev. Samas saavad mitmed asjad tehtud.
Nagu ma varemgi öelnud olen, sa ikka oskad elukohta valida, nii äge aed!
Mul oleks sulle pakkuda tiarelle, üks neist suurema lehega on hea pinnakatja ja väiksem on ka hull kihutaja :) sobivad päris hästi metsa alla.

See kaare värk on ka muljetavaldav.