Kiviterrass ja hostaala

Suur suvi maandus sel aastal nii lopsti, et mul on siiani raskusi arusaamisega, kuhu küll see kevad jäi. Koos vahele jäänud kevadega läks kaotsi ka kevadtööde aeg. Kahjuks tööd ise ei kadunud kuhugi ja neid tuleb aina juurde. Vaevalt said köögiviljaseemned maha, kui käis vihm üle ja sajad tuhanded umbrohuseemned lõid köögiviljamaa rohetama. Egas midagi - rohisin ära. Tomatid, arbuusid, melonid, paprikad ja baklažaanid istutasin kasvuhoonesse, kurgid avamaale. Järge ootavad mais, suvi- ja talikõrvitsad. Ja siis on veel mõned kastitäied tomatitaimi, mis me plaanime panna "ei tea kuhu".

Kogu selle tarbeaiasagina kõrval on iluaed vaeslapse osas. Aga see vaeslaps lööb ennast iga päevaga aina enam ehte! Lopsakad õiemättad (floksid, arendsi kivirikud, hanerohud, aubrieetad)  kiviterrassil on lahja ja kivise elupaigaga väga rahul.

Kiviterrasist veidi allapoole jääb eelmisel aastal rajatud hostaala, kuhu sügisel sai maha torgitud suurem sats võrkiiriseid ja nartsisse. No täitsa kena sai, kui mõned väikesed ämbrid välja arvata - nt olin osanud purpurse õiega võrkiirise Dijt panna täpselt sama lehevärviga helmikpööriste ümber ja vahele. Nartsissidest osutus ca 10cm õievarrega canaliculatus hostaala jaoks liiga tillukeseks, pealegi jäävad tema kribud õied lehtede vahele, mitte nende kohale, nagu tavaliselt nartsissidel kombeks.

Canaliculatus

 Kobarnartsiss Geranium jällegi üllatas minu ootustest suurema õiega - täitsa keskmise lihtnartsissi mõõtu õisi on varrel 3-4.

Geranium

Tellitud "Sir Churchill" ei osutunud valgeõieliseks sööriks, aga kobaratäis ilusaid kollaseid täidisõisi rehabiliteerib apsakat.

Cheerfullness?

Kõige paremini vastasid minu ootustele nartsissid "Hawera" - sellised õrnad ja lehtpuude alla sobiva metsalille olekuga.

Hawera

Thalia

Läbirääkimised

On mai keskpaiga pähapäev. Käsil kõige kiirem aiatööde aeg. Kadakapapa saalib kitsukeses kuuri ja kasvuhoone vahelises käigus edasi-tagasi mulla- ja sõnnikukoormatega. Kasvuhoone ja kuuriuksed on vastakuti valla. Päikeselise taeva all elegantseid kaari võttev pääsupaar saadab Kadakapapa toimetusi ja piilub kuuri avatud ukse suunas.  Kuuris on mõnusalt varjuline ja katusetaladel hea tiibu puhata. Pääsud teevad kerge tiiru taeva all ja liuglevad kuuri uksest sisse ja siis veel kord ja veel... ja veel. Pole vaja ornitoloog olla, et taibata, mis plaane seal kuuris peetakse.

"Kullakesed, see ei ole hea koht pesa ehituseks," manitseb Kadakapapa ja viipab talle järgnevale pääsupäärile paremat paika kuuri idaseina räästa all. "Siin on hea privaatne koht pesaehituseks. Siia ehitagegi!"

Kasvuhoone külgmises reas vaikselt tomateid istutades ja tuletades meelde, kuidas Putin kurgi lerndama õpetas, kikitan igaks juhuks kõrvu et, kas esmastele juhtnööridele järgneb pesaehitusõpetus nätsu või plastiliini baasil? Ei, ei järgne.

"Panin kuuri ukse kinni. Ei ole ju hea lasta neil kuuri pesa ehitada," ootab Kadakapapa kasvuhoone uksel kõõludes kinnitust.

"Jajah, ei ole hea," kiidan takka.

"Las ehitavad mujale sobivamasse kohta!" arvab Kadakapapa konkreetselt, kuid hääles on tunda kerge kõhklusenoot.

Järgnevad tööpäevad mööduvad kiirelt - kuuri juurde pikalt asja pole. Kasvuhoones kastmas käies on pääsupaari näha nii tiirutamas taeva all kui ka kasvuhoones sees tegemisi jälgimas. Kadakapapa pesaehitusõpetus vilja ei kanna - kuuri räästaalune on sama lage kui ennegi.

Laupäeval on Kadakapapal aias rohkelt tegutsemist ja mingil hetkel ununeb kuuriuks lahti. Õhtul on kuuri laelambi kohale laotud esimene rida pesaehitusplönne ja kuskil kuurinurgas nikerdab vaablane oma onni. Kadakapapa võtab nii ühe kui teise maha ja paneb kuuriukse korralikult riivi.

"Ei saa ju lasta neil lambi külge pesa ehitada?" otsib Kadakapapa oma teole kinnitust.

"Ei ole hea jah lambi külge," toetan omalt poolt.

Terve pühapäeva tiirutavad pääsud Kadakapapa ümber, kükitavad kasvuhoones traatidel - meelitavad ja moosivad. Silmnähtavalt ei tunne Kadakapapa ennast hästi. See lamp pole ju mingi argument - lampi ei pea üldse põlema panema. Seda pole viimastel aastatel tehtudki, sest põhjamaised suveööd on lühikesed ja uksest - akendest tulev ilmavalgus piisav. Ruumipuudus pole ka argument - kuur rohkem varjupaik terrassimööblile, mida suvel niikuinii varju ei tooda. Ka lukustamist vajavate materiaalsete väärtuste argument ei kanna, sest midagi väärtuslikku siin polegi - plastist istikupotid-kastid, vanad voolikud jmt pahn.

"Meil on tõsised kavatsused," ei jäta pääsud tomatitraatidel jonni.

Päeva edenedes on Kadakapapa juba algselt mõrane meelekindlus kokku varisemas.

"Ei tea, kui nüüd kuuriuks lahti teha ja nad näevad, et pesaalgus on maha võetud, kas siis võivad solvuda ja ära minna?" uurib ta lõuna  paiku.

"Ei solvu. Kui oleks solvunud, oleks nad juba ammu läinud," püüan asjale realistlikult läheneda.

"Kauaks neil seda kuuri vaja läheb? Tea, kas kahest kuust piisab?" püüab Kadakapapa vähemalt üürilepingu tingimusi arutada.

"Ma usun küll. Võib olla vähemgi, mõned linnud saavad suve jooksul ka kahe pesakonnaga maha," aitan omalt poolt Kadakapapa meelekindlust murendada.

Kadakapapa mõtleb veel.

"Olgu siis! Selline järjekindlus väärib ikkagi austust!" lajatab Kadakapapa ja teeb kuuriukse valla. Korjab kiirelt tulevase pesukoha alt kokku vanad voolikud ja sätib asemele suurema papitüki kemmergu ülesannet täitma. 

"Noh, minge nüüd! Laske käia! Ehitage!" annab peremees pääsudele lõpuks kauaoodatud loa. Üheksa päeva kestnud läbirääkimised on lõppenud.

Õhtuks on kasvuhoone joonel - muld, sõnnik sees, vaibad maas, 2 peenart kolmest istutatud. 

Pääsud on ehitanud paar rida plönne.

"Kuidagi loodrid on," ei ole ehitustegevust inspekteeriv Kadakapapa jälle rahul. "Pärast hakka veel nende lapsi üles kasvatama, kui nad siis ka samamoodi lulli löövad."

Teisalt on Kadakapapal laupäevase käitumise järel kerged süümepiinad: "Võib olla sellepärast rohkem ei ehita, et vaatavad, kas tõmmatakse jälle maha?"

"Äkki ei saa liiga palju uusi ridu korraga laduda, enne kui eelmised on kuivanud, " püüan ühtaegu meenutada nii ehitusteooriat, vabandada pääsude looderdamist kui maandada Kadakapapa süümekaid.

Peale pikka vaikust

... on asjad aiarindel lõpuks käima lükatud. Raskelt kuidagi lähevad need seemned sel aastal kassetti. Kodused tingimused ei ole need, mis eelmistel aastatel. Siis oli lihtne - talve lõpus sauna uksele silt "Ajutiselt suletud" ja oligi terve sauna eesruum mulla ja seemnete ja totsikute päralt! Sel aastal pidin sest luksusest suu puhtaks pühkima. Mitte, et sauna sihtotstarbeliselt kasutada saaks - muidugi mitte! Kuna saunaosa asub kohe elutoa juures, siis sel aastal on seal lillepottide asemel pissipotid, mullakottide asemel mähkmepakid ning muu pisikeste poisipõnnide kastmiseks ja pakendamiseks vajalik kraam. Ja mina olen oma taimemajandusega kuidagi mööda maja laokil otsides külvikassettidele varjupaika suuremate laste tubades või tehes mullatöid mähkimislaua all.

Ega seda aiameeleolu kah polnud kuni möödunud nädalani, kui siis järsku üüratud hanged ümber maja tundidega olematuks kahanesid. Nagu oleks keegi videopulti näppinud ja filmi topeltkiirusel edasi kerinud. Mis seals ikka, kerisin siis ise kah natuke juurde ja laupäeval pärast tomatite-arbuuside ringiistutamist kassetist pottidesse, saatsin nad kohe kasvuhoonesse. Eksperimendi korras - 20 aprillil. Et katsetus kohe esimeste öökülmaöödega vastu taevast ei lendaks, on neil kasvuhoones sees omakorda kattelooriga tunnel ja miinustemperatuuride puhuks ka eletriradikas. Vaevalt nüüd jaanipäevaks arbuusi saab, aga mine tea - päris võimatu see ka pole.

All aias närib ootusärevus hinge. Kõik need sajad nartsissid ja võrkiirised, mis sügisel noorte lehtpuude alla maha sai tipitud, ei ole sugugi veel nina välja pistnud. Võrkiirised jah, on juba näha, esimesed õiedki, aga nartsissidest pole veel kippu ega kõppu. Nii suur see ärevus ka pole, et oleks mulla sisse sibulaid otsima läinud, aga ikkagi närib.

Iris reticulata "Harmony"

Lõpetuseks küsiks nõu ka - kiitke oma mullaharimisriistu, millega kaevatud maad umbrohujuurtest puhastada ja millel oleks pikem vars. Mu igakevadine suur abimees on olnud kolme kõvera haruga kartulikook, kuid see on lühikese varrega ja nõuab pikka küürutamist, mis sel kevadel mu tugevam külg pole. Küll aga on käelihased kaksikutega talv läbi kõva trenni saanud ja usun, et jaksaks pika varrega savikänkraid sonkida küll, kui vaid tööriist ise vastu peab.

Kaktuste aed - Cactus d'Algar

Mina kui põhiline meie Hispaania reisi väljasõitude planeerija, ei saanud muidugi jätta ka enda taimehuvi rahuldamata ja liisk langes "kirikule keset küla" ehk Algari kaktusteaiale Cactus d'Algar. Aed paikneb Benidormist sisemaa pool mägedes või siis pigem eelmägedes, igatahes mõistliku ligipääsetavusega kohas. 5 hektari suurune aed on eraomanduses - omanik ise jalutas aias parasjagu ringi, tema vend müüs väravamajakeses pileteid. Ilmselt oli nende teenistuses siiski ka palgatud tööjõudu aiahooldustöödel, kuid mine tea - võib olla lihtsalt suur pere.

Nime poolest küll kaktuste aed, kasvab siin lisaks kaktustele ka agaave, kalanhoesid, aaloesid, piimalilli, palme jpm taimi.

 

See Echinocactus grusonii väli oli lihtsalt võrratu. Kuid isegi kaktuste jaoks jooksis iga kera juurest läbi niisutusvoolik. Terve aed on tegelikult võrratu ja arvestades, et aeda hakati looma alles 1996, siis lihtsalt super tulemus 16 aastaga! Soovitan selle aia külastust kõigile, kel sealkandis puhkus plaanis.

Lahkudes kaktusteaiast, võtsime suuna tagasi põhja poole, ootamatult täitus päeva teine pool üsna teravate elamustega, kuid see on juba teise blogi teema.

Tegime sääred

Kui Tii siin novembri lõpus unistas ärkamisest 7. või 8. tsoonis, siis me umbes nii tegimegi. 6. detsembri hommikul mähkisime vanema piigaga veel viimased viljapuud kaitseks jäneste eest ja mõttes soovisin aiale rahulikku puhkust kõike katva lumevaiba all. Õhtul pakkisin kaksikud ja mõned kodinad kokku, andsin koduvõtmed majahaldjale üle ja öö hakul astusime lennukile. Paari tunni pärast 7.-8. tsoonis Milaanos maandudes oli õhk tõesti soojem, kuid ärgata siin siiski himustanud. Ilmateade ähvardas tulevasteks öödeks ebatavaliselt krõbedaid külmakraade, sestap istusime ühes lennujaama vastu saabunud Kadakapapa ja ülejäänud lastega autosse ning keerasime autonina lõunasse. Hommik tervitas meid juba Põhja-Hispaanias.

Mägine maastik kandis endas lõputuid oliiviistandusi, soe päike säras. Öösel oli siingi külma olnud, sest  maapind varjus oli alles härmakahuselt valge. Veel mõnda aega sõitu ja jõudsime meie esimesse elupaika Oropesa del Mari, ca 60km Valenciast põhja pool. Teeservad olid juba ammu väga ahvatlevaks muutunud - mägedevahelistel tasandikel ja terrassidel laiusid oranžimummulised apelsini- ja mandariiniistandused. Esialgu oli väga kummaline näha maas vedelevaid mandariine, aga kui kaua vaadata, harjub ära. Oropesa del Maris oli ilm juba eestlase mõistes suvine - puudus vaid vihm, sääsed ja kärbsed. Meie apartment asus alles hiljuti mäe otsa ehitatud kahekorruselises avara Vahemere vaatega hoones, kogu arenduspiirkonnale oli tehtud ka vähest hooldust vajav, kuid korralik haljastus. Samas oli tunda, et masu on ka siin arendust pidurdanud - kõrvuti juba maha müüdud apartementidega asusid hoonetes alles omanikke ootavad hetkel pikemaks ja lühemaks ajaks väljarenditavad korterid. Killustiku multšitud istutusalad olid praegugi õites.

Valgeõielised mättad (krüsanteemid?) sissepääsu ees.

Nimedest ei tea ma muidugi midagi, oleks ma kodus usinamalt suvikuid kasvatanud, tuleks nii mõnigi ehk tuttavam ette.

Meie sealviibimise ajal tegeles haljastusfirma parasjagu puude-põõsaste lõikamisega. Hoonetest kaugemal oli inimese loodud haljastus sujuvalt ühendatud loodusmaastikuga.

Oropesa ja naaberasula Benicassimi vahel mere ääres kulges ca 5 km pikkune roheline kergliiklustee Via Verde. Infotahvlid tee ääres tutvustasid kohalikke taimi - oliive, viigipuid, pistaatsiapõõsaid, mände jm. 

Oliivid

Viigipuu hõre lehestik.

Olematu mullakihiga kiviklibune pinnas kandis endas võimsaid agaavipuhmaid, väikesi palmihakatisi, kiviseintel rippusid lopsakate lehtedega viigikaktused.

Benicassimi ja teiste asulate aedu palistasid lillades ja oranžides toonides õitsvad hekid.

Kujult kuusk, lehed kui palmil. "Kuuse" ees on põnevate kreemikate marjakobaratega raagus põõsas.

Palmidega ääristatud rannapromenaad Benicassimis.

Kui aiandusteemast välja minna, siis on reisipilte ka siin.

Kirju vares

Elas-oli kord valge kukehari. Vaatas ringi - kõik teised lilled olid ümberringi roosades kleitides - astilbe, põõsasmaran, kaunis kukehari. Vaatas aasta, vaatas kaks, vaatas kolmandagi - ei miskit - kõik ümberringi endiselt roosad, tema ikka silmatorkavalt valge. 

Mõtles valge vares ja otsustas...hakkab kah roosaks! Sulandub massidesse või nii. Välja kukkus hoopis kirju. Vot sulle sulandumist - nüüd riputatakse sind veel blogimeediasse kah! Kahjuks ei tea ma selle kukeharja sordi või liiginime, aga ju ta esivanemaist keegi roosa oli. Huvitav on aga asjaolu, et kui eelmistel aastatel olid need kaks taime üleni valged, siis sel aastal jookseb roosa sisse kahe taime peale kohe kolmest kohast. Ühel taimel on värvunud terve ühe varre õisik, teisel aga kahel eraldi paikneval varrel kummalgi pool õisikust.

Teine trikitaja on sel aastal roosa õiega kaukaasia hanerohi, kes ei tahtnud jällegi enam lihtsalt roosa olla ja otsustas variegataks hakata. Igaks juhuks mainin, et ühtegi variegata  kaukaasia hanerohtu roosa kõrval pole, tegelikult terves aias pole. Pistsin kirjulehise varre potti - äkki tahab iseseisva elu peale. Saagu teid palju!

Muidu kulgeb elu aias rahulikult. Sel aastal on üks ilus kooslus tekkinud eesaia peenrale. Kollane metsvits on roninud sinisekarva roomava kadaka okste alla ja tekitab seal sellist omapärast müstilist valgust (pildi peale see nii hästi ei jää). Muidu see peenar välisukse juures on selline igav - külma eestlase tüüphaljastus - paar püstist okkalist ja mõned roomavad okkad ja näpuotsaga midagi veel. Ei oodanud sealt üldse midagi huvitavat tulevat, aga see metsvits teeb imet ja õnneks ei kipu kadakate kallale, vaid laotab ennast vaibana nende alla.

Paar võtet alt aiast ka siis juba.

Tänu vihmadele on aed tindikupoegi täis - soomuseid ja voldilisi. Mul on veel õhtuni aega otsustada, kas tahan nad ära praadida vai mitte. Homme kõlbavad parimal juhul vaid tindikeetmiseks.