Müür uues kuues

Mõni aiaprojekt kohe on selline kohutavalt pika vinnaga - kas ei ole aega või õiget mõtet või motivatsiooni või ora või misiganes. Juba paeterrassi ehituse ajal oli mul selge nägemus, et selle ühte pikiserva, kus eesaiaga ca 50-80 cm suurune kõrguste vahe, peab tulema paemüür. Kulus aasta, teine, kolmaski, veel mõned, aga müüri ei kerkinud kusagilt - üksnes kole nõgesesse kasvanud madal kallak seisis endiselt keset õue, kust pidevalt üles-alla hüpata tuli ja mida Kadakapapa trimmeriga ohjeldama pidi, et üldse näeks, kust hüpata. Tahtsin siia kallakust pildi panna, aga ju oli lausa nii kole, et ühegi pildi peale pole seda isegi mitte taustaks jäänud. Kui aga eelmisel suvel aiablogijad avaldasid soovi kokkutuleku päevakavasse üks talguprojekt sisse arvata, siis lõi tuluke põlema, et pika püsiväärtusega ja tegelikult nii tarviline kivimüür võiks ikkagi tehtud saada. Kopp vedas krundi teisest otsast kivid hunnikusse, ise mõõtsin ja vedasin müüri juhtnööri paika. Kadakapapa kutsus sõbra appi, tegid müüripõhja ja lohistasid kõige suuremad kivimürakad trepiks paika.

 Augustis 2014 ledas aiablogijate armee kohale ja niks-naks tund-paar oli terve pikk müür püsti.

Minu klaarida jäid kivihunnikute põhjad (kivitükid+muld) müüri kõrval, aga suures kolimisesebimises see eelmisel aasta tegemata jäigi. Ka müüripealse haljastusega polnud veel mõte selge. Erinevaid ideid oli ja teadmine, et see miski peaks mõtteliselt eraldama maja sissepääsu esise ala kiviktaimlast. Kaalusin põõsahekki, aga ükski taim ei tundunud see õige või kui oligi õige maja poolt vaadates, siis kiviktaimla poolt tundus ikkagi haakumatu. Nii see müür siis jälle seisis ja ootas, kivihunnikute põhjad müüri kõrval kasvasid mättasse. Seisis, kuni hea kolleeg kutsus juulis aiareisile Karla külla ning seal Sadeväljal nupsikud madalad ja kerakujulise võraga Turgenevka hapukirsid silma jäid. Ja mitte ainult silma, vaid suhu ikka ka, sest lahke perenaine lubas proovida. Kui oleks pimeproov olnud, oleks neid võinud mureliks pidada - nii suured ja hapukirsile mitteomaselt magusad olid. Igatahes siis lõi mul pildi selgeks, et Aiablogijate müüri tuunime Turgenevkatega. Ja kui midagi on raudpolt selge, siis võib selle ometi ju kohe ära teha, missest, et just samal ajal saabus kauaoodatud suvi oma ligi 30 kraadise päevasooja ja lõõskava päikesega. Kolme pika tööpäevaga lammutasin mättasse kasvanud kivihunnikute põhjad, sorteerisin välja kivid, mis läksid sissesõidutee aukude lappimiseks ja tassisin müüri tagant kive vähemaks, et istutuspinnasele ruumi teha. Selle peale premeerisin end Juhani puukooli külastusega ja tõin Turgenevkad ära. Ilusad puud sain - seal kõrgusel, kuhu võra tahan kujundada, on kõigil vähemalt kolm korralikku haru eri suundades. Et Juhanis oli just augustisoodukas alanud, siis tõstsin kodus autost välja muidugi tunduvalt rohkem potte, kui üksnes need Turgenevkad, aga noh eks see oli ette arvata.

  Päev-paar kärutasin mäest mulda üles, mille peale teatas selg otsustavalt, et: "Proua, te ei ole mitu aastat füsioterapeudi poolt ette nähtud harjutusprogrammi täitnud!" ja viskas selgrolüli taas nihkesse. Nii ebasobival ajal, aga õnneks läks kergemini, kui esimesel korral mitu aastat tagasi ja leppisime kokku, et ma siis ei tiri enam täiskärutäisi mäest üles, vaid toon poole ämbri kaupa, millest ma olen ka ausalt kinni pidanud. Turgenevkad istutasingi esimesena majapoolsesse äärde ära. Kiviktaimla poole äärde jäi nüüd lai vaba riba. Kui ma vaid suudaks juhinduda minimalistlikust mõttest "Less is more", siis oleks Turgenevkate esine kivimüüripealne saanud katteks vaid lavendlipadjad. Et oleks lihtsalt tuules kergelt õõtsuvad sinilillad lavendlipadjad ja kirsipuukerad nende kohal... Aga liiga nõrk olen, et piirduda vaid ühe liigiga, kui selline suur plats uut peenrapinda käes. Siiski pidi peenrataimestus tulema hõre, et kirsse korjates oleks, kuhu astuda. Ja pidi see kindlasti kokku sobima ka kiviktaimlaga. Seega ainus ja õige lahendus oli kruusapeenar! Seda enam, et erinevalt mullast ja liivast vedeleb sõelmehunnik kõigest paarikümne meetri kaugusel samal tasapinnal.

Peenra põhi on looduslikult paekruus, istutatavad taimed said omale sobiva pinnasega künkakesed ja pealmiseks kihiks tulid siis sõelmed - istutuskohal paari cm paksuselt, küngaste vahel paksemalt nii, et peenar pealt üsna tasane jäi. Siinkohal tassisin osad varem väljavisatud kivid taas tagasi - et oleks puu all, kuhu astuda.

 Ja mõned pisemad paekivid markeerivad künkakeste tippe, kuhu pole veel midagi istutatud, aga koht on ette valmistatud nt paarile uuele kaktusele. Keskmise suurusega paekivid peenras on aga eriti kavalad peidukad - nende all on kive täis lillepotid, igaks juhuks, et võib olla tuleb mul mõte hankida omale siiski mõni toalill nt agaav, siis sobiks ta siia potiga poti sisse suvitama tõsta. Nutikas nagu olen, ei ole see siiski mu enda originaalne idee - laenasin selle hoopis nutikalt aiablogijalt Tiilt, kel on oma aias mitmes kohas tühjad potid maasse kaevatud, kuhu siis vastavalt meeleolule saab erinevaid potitaimi majutada. Niiet ainult paekivist potikaaned on siinkohal minu originaalautorlus.

Trepikoht müüris sai rõhutatud valgete põõsasmaranatega "White Lady" kummalgi pool astmeid.

Kruusapeenrasse tõin jupi maadjat viigikaktust Opuntia compressa - kuna eelmises kohas tekkisid poolele taimele oranžid täpid, siis tahtsin igaks juhuks jupi tervet osa sealt eraldada. Siis istutasin siia ringi kiulise tääkliilia Yukka filamentosa, kes vääris paremat esinemispositsiooni, kui senine korea kitsenela ja padjandfloksi vahele kiilutud lapike.

Ja muidugi need lavendlid Lavandula angustifolia "Ellagance Purple".

Ja Juhanist perovskia Perovskia atriplicifolia "Silvery Blue", mida olen ammu oma aeda igatsenud. Kollased õied kuuluvad männas-neiusilmale Coreopsis verticillata "Zagreb". Tähendan need nimed kõik siia eelkõige seetõttu, et mul pole esialgu nimekivisid ja et nimed oleks kindlas kohas.

Lõpuks, kui ma arvasin peenra teoreetiliselt valmis olema, seirates teist mitu korda tunnis hommikust õhtuni, siis ikkagi hing ei andnud asu ja tõin alt aiast ka mõned tutsud stelleri puju Artemisia stelleriana "Silver Brocade".

 Mitte, et ta siin paekivi taustal eriliselt silma hakkaks, aga lihtsalt, et natuke peenemat pitsi ja volangi ka oleks lisaks tääkidele ja kaktusepiikidele.

Nüüd ma siis mõnulen paar päeva rahuloluvannis ja seejärel uutele uutele tegudele Mustikaaias.

Päikest püüdmas

Opuntia compressa

 Kiviktaimla on vallutanud liivateed. Karvase lehega maadligi liibuv varane liivatee Thymus praecox on juba ära õitsenud, aga nõmm-liivatee on hetkel pool paeterrassi lillaks värvinud ja päikeselisel päeval sumiseb lausa kõrvulukustavalt. Isegi kodumesilased küla pealt on oma osa noolimas. Sidrun- liivatee on hiliseim õitseja - tema praegu alles pungitab. 

Kogu selle suure lilla taustal jääksid viigikaktused päris märkamatuks, kui nad ei oleks otsustanud sel aastal õitseda ohtramalt kui eales varem. Tubli Eesti aiablogijate vapiloom Opuntia compressa on juba mitmel päikesepäeval avanud kaks õit korraga.

Mõnel lehel on oranžikat roostet (?) - igaks juhuks proovin roostega lehed pärast õitsemist eraldi istutada - kohta peab veel vaatama, et väga käidav koht ei oleks - kes see suudaks neid glohhiide pärast jalatalla alt taga ajada. 

Viigikaktuse õis avaneb vaid üheks päevaks ja vahel isegi mitte nii pikalt. Kui päike pilve taha läheb, suleb kaktus õie.

 Meie kaksikutest pesamunad said sel suvel 4 aastaseks - sama kaua kulus aega seemnest külvatud Opuntial õiteni jõudmiseks. 2011. kevadel külvatud kümnest Opuntia liigist tärkasid pooled, kuid lõplikult talvekindlaks osutus vaid üks. Kõik kaktused talvituvad Kadakaaias ilma katteta. Seemnetest lubati küll Opuntia macrorhiza valgeõielist vormi, aga seda ta siiski pole. Tühja kah - see- eest on kaunitar punase-kollase kirju. Opuntia macrorhiza taimi on tegelikult kaks ja teise pungad on alles nuppus, aga tõenäoliselt on teinegi kollane.

Opuntia rhodantha avatud õit ma ei jõudnudki sel aastal pildile püüda, aga suletud õis on ka pärast õitsemist väga kaunis, eks ole?

Kobarpea - suure aia ehe

 Ma ei olegi veel korralikult tutvustanud eelmisel kevadel rajatud kobarpeade ala kivioja ääres. See oli üks äärmiselt õige tegu viia kobarpead poolvarju. Uueks stardiks saadud kõdusõnnikusüst tagumiku all ja sel aastal ongi kobarpead kõvasti üle mu pea. Kobarpeadele seltsiks on siin kortslehed, kõrged priimulad ja mõned siberi iirised, mis praeguseks on küll juba ära õitsenud. Kõigepealt üldvaated siitpoolt...

ja sealtpoolt: ees killustikul alpi kortslehe muhud

Kolmandast küljest ka: vasakul ligi 2m kõrge sale kobarpea Ligularia stenocephala 'The Rocket', paremal paarkümmend senti madalam kobarpea sort 'Dragon Wings', keskel põlevad pildistamise hetkel päikeseviirgu sattunud saleda kobarpea sordi 'Little Rocket' õieküünlad.

Ligi 80 cm kõrge tiibeti priimula õitseb pikalt ja boonusena muide lõhnab ka. 

'Dragon Wings' on sarnaneb przevalski kobarpeaga, kuid tema õisikud on veidi pikemad, õisikutipud pruunikad ning lehed törts suuremad ja ehk ka enam lõhestunud.

Przevalski kobarpea Ligularia przewalskii

Meetri kõrgune 'Little Rocket' alloleval pildil jääb oma suuremast vennast 'The Rocket' umbes poole madalamaks.

Harilik kobarpea Ligularia sibirica alles asutab õitsema.

 Hõlmine kobarpea Ligularia palmatiloba pildil taga keskel õitseb küll juba juulis koos "küünaldega" ja võistleb 2m kõrguste klassis, aga tema õisikud sarnanevad pigem hambulise kobarpeaga. Alloleval pildil all vasakul on näha ka hambulise kobarpea Ligularia dentata sordi 'Britt-Marie Crawford' purpurne lehepuhmik.

 Kobarpead joonistuvad kõige uhkemalt välja tumerohelisel taustal - siin on näha, et heleroheliste lehtedega metsvaarika taustal kipuvad kobarpea õieküünlad ära hajuma.

Lõpetuseks veel üks kunstfoto meie õuekasest läbi hõlmise kobarpea õite

Kaunid Eesti aiad

Nagu ikka satuvad igasugu head asjad üksteise otsa - nii jäi mööduvasse nädalavahetusse kohe mitu aiareisi. Reede oli tõeline maratonipäev - koos rakverelastest aiahuvilistega külastasime Karla küla  kõiki 4 aiandustalu.

Pika ja väärika ajalooga perekond Kivistike elulõnga-ja viinamarjatalu värvikad elulõngaread võtsid pea kirjuks ja lõpuks sai minu lemmikuks hoopis valge suureõieline elulõng Arctic Queen.

Ahvatlevad viinamarjaread kasvuhoones, kus taimede talvekindlus ja muud omadused on  aastatepikkuse jälgimise all. Mis nii viga omagi koduaeda uusi viinamarjaistikuid soetada!

Mustikaaia viinamarjakasvatuse alustalaks saavad Roogojalt soetatud lätlaste Guna (alloleval pildil) ja Tiilt pärit kanadalaste Summersweet.

Roogojalt üle tee asub noorem sõsar Roosoja talu. Talunime sümboliseeriv kividest tehisoja pinnakatteroosidega.

Punane roosisülem tagapool on toestamata roniroos - tore näha, et mu uus aianduslik kavatsus juba kuskil töötab. Ka küttis Roosoja külastus mu senist huvi Taanis aretatud Renaissance sarja uusantiikrooside vastu. Kollane Bella Renaissance koduaia peenras on tugev, lopsakas ja kõige uhkemalt õitsev roosipõõsas, Clair Renaissance Roosojal ei jätnud samuti kedagi külmaks.

Pergolale ühendatud roosid ja väikeseõieline elulõng.

Kolmas külastatud talu Sadevälja pakkus eelmistest enam eriilmelisi aiavaateid, pildistamine unus päris. Siin üks vaade oliivisalu meenutavale astelpajualale üle kaarsilla.

Sadeväljalt tõin koju tegelikult vist selle hooaja kõige lahedama leiu - mandžuuria vahtra. Vahtra noored võrsed on punased, liitlehtedes võib ainult teadja aimata sarnasust vahtraga.

Tegelikult on Eesti aia pargiala puude mõttes täis, mis täis ja siia juurdelitsumine käiks algselt kavandatud plaani arvelt, aga mõte juba liigub - ilmselt tuleb väike vangerdamine ja küll me uue kaunitari ka ära mahutame. Üks väärt sordinimi sai ka samast talust pihta pandud - perfektse kera kujuga madalakasvuline hapukirsipuu Turgenevka, mis kannab maitsvaid ja poollahtise luuseemnega kirsse, on meil just puudu veel. Viimase talu, Tõnise puukooli, ajaks oli muutlikust ilmast tingitud üha tugevnev peavalu juba sedavõrd paisunud, et lihtsalt jalutasin laia põõsavaliku vahel ringi ja mõtlesin, et tulen siia tagasi sel päeval, kui tõsisemalt pargiala põõsarindega tegelema hakkan.

Lappinud õhtul peavalu ibukaga, olin järgmisel hommikul kõpsti Futu juures platsis, et tema viimaste aastate maastikuehituseprojektid kohapeal elusuuruses üle vaadata. Futu aeda on tõsiselt vallutama asunud kribud ja kivid ja ma saan sellest täiesti aru - lähedalt vaadeldavad maalid peavadki ju olema detailsema mustriga ja mägisibula kireva värvivalikuga annab peeneid mustreid joonistada küll. Muidugi oli seal palju enamat kui ainult mägisibulad - tundus, et pea igas perekonnas on mõni tibatibatilluke kääbik olemas ning Futu on selle laiast maailmast üles leidnud ja oma aeda purjetanud. Minu kohalejõudes käisid aias väljakaevamised - kui ma ühe suure pakkumisel oleva astilbepuhma juures julgesin väljendada kahevahelolekut sõnadega ... eee, kui siis väikse jupikese..., siis maandus tohutusuur puhmas terves tükis kilekotti. Seega võtsin õppust ja kui edasi läks liiliate kaevamiseks, lasin kärmelt aia teise otsa jalga. Aga Futu tuli varsti ka sinna järgi, mis lõppes ikkagi sellega, et kodus koukisin käekotist välja veel kaheksa uut mägisibulat. Õnneks siirdusime peagi järgmisse aeda  - Kivi-Lillemäe tallu.

Ju oli mägisibulatega juba tõsine soojendus tehtud, igatahes loodusliku ja loomuliku muljega mägisibulaala oli Kivi-Lillemäel üks mu lemmikuid.

Tore punaste täppidega mägisibul (fotol paremal all nurgas) kolib nüüd minugi paeterrassile.

Siidine ja veatu muru,

ja värvide mäng õiteta.

Või no peaaegu õiteta - alloleval pildil on lähemalt tore tume-tumepunaste õiepungadega pune.

Hostaarium. Kas mulle ainult tundub või ongi nii, et kollane särab varjus rohkemgi kui valge?

 Igatahes sai mu hostaala täiendust uue kollase Rainforest Sunrise näol. Rõõm oli näha, et sel hooajal Mustikaaeda tee leidnud oksapurumultš hakkab ka siin hostaala katma.

Suur tänu tublidele, kes aiareiside korraldamise enda kanda võtsid ja suur tänu külastatud aedade peremeestele, kel on jätkunud entusiasmi rajada imetlustväärt aiad ja lahkust neid külalistega jagada.

Üllatused

Kellele ei meeldiks üllatused, eriti kui need on lisaks ilusaid või maitsvad? Esimene asi, mis juba kevadisel Eestiskäigul silma hakkas, oli maguskirsside õierohkus - uhke-rohke-uhke! Õisi olid nad ju ennegi teinud, aga marjadeni ei jõudnud kunagi - mitu korda ei ärganud tolmuandja talveunest kuni selleni, et lõpuks ma enam ei mäletanudki allesjäänud mureli sorti, et uut järjekordset tolmuandjat osta. Tagantjärgi tark ütleb, et oleks tulnud kohe kaoprotsendiga arvestada ja juba esimesel korral vähemalt 5 murelit korraga istutada. Niiet uute murelipuude soetamine oli ühel hetkel juba puhas õnneloos. Aga nüüd on võit käes - vähemalt kaks puud kannavad! Kolmandaga pole lood päris selged, aga tema on nooruke ka. Kõige vanem ja suurem ja seetõttu ka saagikam murel on tegelikult tulest ja veest läbi käinud ning oli korra juba mahakantud. Aastaid tagasi murdis hilissügisene torm laia võraga puu üsna mullapinnalt pooleks, võra ristseliti maas. Mingit elulootust sealt ei paistnud - 10cm läbimõõdus tüvi oli jõhkrate rebimisjälgedega ja kännu küljes vaid ühest servast pisukese koorejupiga. Külmade ja lörtsiste ilmadega ei olnud tuju aias toimetada ja nii see puu sinna ristseliti pikali maapinnale terveks talveks jäigi. Kevadel tegi puuke aga üllatuse - kogu maas vedelev võra oli esimest korda uhkelt õieehtes - no kuda sa saad sellist kaunitari lõkkesse vedada! Ajasime siis puu püsti, et ta saaks anda oma uhke õieetenduse ja lahkuda väärikalt. Aga ei, ta ei mõelnudki lahkuda, kasvatas hoopis oma tüve kokku tagasi, teadja ehk märkab kännuosas paksendeid, aga koor on seal ilus terve ja puukese tervise pärast me enam muret tundma ei pea. Ja saagi pärast nüüd ka mitte :)

Teise laheda üllatuse tegi roniroos mureli naabri, pirnipuu, all. Roosi tugivõre andis ülemöödunud talvel alla ja ülitegusa suve tõttu jäi uus võre paigaldamata. Sel aastal ujub Alchymist õitemeres pirni all - oksad kaardumas maani mitmes suunas. Mõni oks leidis tee ka pirni otsa, aga need pole pooltki nii õierohked.

See küpsetas mul nüüd uue idee kasvatada jõulisi ja tugeva kasvuga roniroose maapinnal vajadusel toestades vaid üksikuid oksi pisut kõrgemale - no nii 60-80cm kõrgusele. Valisin kolmapäevase linnaskäigu ajal Juhanist juba 3 katsealust, kes kolivad Mustikaaeda - mitte küll päris tasasele maale, aga just kallaku peal võiks asi toimida küll. Tii männimetsa külastus andis omakorda lootust, et roosid ei peagi hommikust õhtuni täispäikeses kasvama.

Eriti vahva ja suu vett jooksma paneva üllatuse leidis Kadakapapa kõrge heina seest - keset trimmerdamist vedelesid maas viinamarjakobarad!

Jaa, aastaid tagasi sai tõesti maja lõunanurka 3 viimamarjaistikut istutatud. Jaa,  see lõunanurk majale sai suisa viinamarjade jaoks projekteeritud! Aga peale istutamist, hakkasid ilmnema ebameeldivad tegurid - nt võis vihmuti mitu tundi seda nurka kasta, aga kogu vesi voolas järsul kallakul lihtsalt alla ja viinamarjaistikute ümbrus oli ikka tuhkkuiv. Järgmine häda ilmnes juba esimesel talvel - kui mäeküljel olid muidu reieni hanged, siis selle majanurga pühkis piki mäekülge tulev tuul mullani lumest puhtaks. Sa sinine sindrinahk, ukse oleks majale sinna pidanud tegema, mitte viinamarjapeenra! Igatahes pärast kaht talve lugesime viinamarjakasvatuse antud asukohas perspektiivituks ja unustasime. Ja tuleb välja, et üks istik kolmest on vaatamata spartalikele elutingimustele siiski ellu jäänud ja kavatseb meid veel suurperele väärilise saagiga kostitada. Sidusin varred üles ja lõikasin liigsed võrsed nii hästi, kui oskasin pooleldi teooria, pooleldi improvisatsiooni najal - ega see eelmiste aastate looduslik võrakujundus ei vastanud ju õpikule, eks ole.

Muidugi on aias ka mitte nii häid üllatusi, aga nendega on aega tegeleda, eriti kui jooksva rohimise pärast ei pea muret tundma. Majaesises kadakapeenras oli kaks jõhkrat invasiivset tegelast - igihalist pool läks kiirelt koposti, aga tuhkurenelaga Grefsheim, kes oli juba otsapidi sammasja kasvuga jugapuu otsas, maadlesin kauem - tavaliste oksakääridega polnud seal põõsa all enam midagi teha. Kui mõni istikuäri ärvab, et Grefsheim püsib 1.5 m raamides, siis see on küll udujutt. Nüüd, peale enam kui poole eemaldamist, ehk küll (pildil vasakul üleval).

Grefsheimi äralõigatud okstest tegin taaskasutust - osad läksid hernepeenrasse tugedeks, aga teise osa kasutasin siiasamasse kadakapeenrasse. Lamavad kadakalahmakad olid kuidagi liiga ühetasaseks ja igavaks kasvanud, meenutades kõige enam tuuletut veepinda. Isegi 2 jugapuusammast ei suutnud seda rahu ja paigalseisu rikkuda. Lõin siis sellele seisva veega tiigile lained sisse - lõikasin enelaokstest ragulkakujulised jupid ja toestasin osad kadakaoksad maast kõrgemale. Tuli elu sisse küll ja kõrgemal olevaid laineid annaks veegi kihilisemaks teha, sest kihi  alla jääv tume varjuala kätkeb endas mõnusat salapära.