Savine maa - süllekukkunud õnn

Nüüd, kus me oleme oma 4 aastat siin mütanud aeda rajada, saan ma tõeliselt aru, mis õnn on omada savist maad! Taimed lokkavad ja muru haljendab ka põuasemal ajal, samuti pole ma veel mingit vajadust tundnud kunstväetiste järgi. Savise maa võime kinni pidada mikroelemente ja vett annab tubli kokkuhoiu kastmisele-väetamisele kuuluvas ajas ja rahas.

Siiski mitte esimesest hetkest pole ma osanud siinse savise mulla väärtust tajuda. Esialgu oli ükskõiksuse periood - kui ma, korteriinimene, polnud varem aiatöid teinud, kust ma võisingi mõista mulla tähtsust? Tähtis oli vaid see, mis välja paistis - lilleaas, suured maakivid, huvitav pinnareljeef...

Esimesel nö. aia-aastal, kui tegin algust viljapuude istutamisega ja rajasin esimese tillukese tilli-hernepeenra, valdas mind masendus - see savine muld oli tihke, raske, vastikult nätske - iga killukese rohumätta mullast puhtaks sopsutamine nõudis kohutavalt jõudu ja energiat.

Ka peenrakese ja puudealuste rohimine oli neetult vaevaline - lootusetu oli sealt mõnd umbrohtu koos juurega välja õngitseda. Savine muld oli helehall ka pärast äsjast kastmist, kastmisvesi ei imbunud maasse vaid kippus moodustama pinnaloike madalamatesse kohtadesse, kuivana jälle tõmbus kivikõvaks. Ostsin poest turvast lootuses rasket savipinnast kohevamaks ja pehmemaks muuta, paraku tulutult - kuu aja pärast oli savi kogu turba "ära söönud" ja pinnas sama kivikõva kui ennegi.


Vähe sellest, mis ma siis tasuks sain raske töö eest? 20cm kõrgused juuspeene puitunud varrega tillinääpsud, kidurad herned... Siiski, päris tühjade kätega ka ei jäänud - sõnnikuhunniku otsas kasvatatud kõrvitsad ja kabatsokid olid vägevad! Ehk olidki need kõrvitsad ainsaks motivaatoriks, mis sundis mind järgmise aiahooaja eel õhinaga veel rohkem seemnepakke soetama ja juba kevadel külvikassettides ja pottides taimi ette poputama...

Igatahes sealt alates on aiandus olnud pigem lust ja lillepidu, sest savine maa on super! Ainus mis tal endal puudu jääb, on

KOMPOST!

Esialgu ei olnud muidugi kompostiga priisata, siis kasvatasin taimi "savipotis" ehk kaevasin iga taime jaoks peenras augu, mille sisu täitsin sõnniku ja kompostiga. Ridamisi kasvavatele köögiviljadele tegin lausa sõnniku ja kompostiga täidetud kraavi piki rida, kuhu külvasin seemned. Ja tasugi ei jäänud tulemata - samast tilliseemnepakist, kust esimesel aastal vaid nääpsud tillid pärinesid, tulid järgmisel aastal juba ülemeetrimehed - lopsakate lehtede ja väikse sõrme jämeduse vartega :).

Tänasel päeval jätkub komposti juba kogu iluaia ja köögiviljamaa kevadiseks lauskatteks, muidugi ei saa siin enam rääkida ühest -kahest kompostihunnikust - väärt kraami toodavad mitu üle 10m pikkust kompostivaalu ja mõned pisemad hunnikud, mida asukoha tõttu on olnud otstarbekam mitte vaaludesse kärutada. Kompostimisele lähevad kõik köögijäätmed, mis teooria järgi sinna sobivad (va ehk paberid, ajalehed, mis minu sisetunde jaoks tiba mürgised tunduvad), hein, mättad, rohimisjäägid, muruniide.

Ja lisaks kõigele muule ka need jubedad sinisavi käntsakad, mis peenraid rajades või muude pinnasetööde käigus ette jäävad.








Kevadel katan sügisest saati kogunenud vaalu küljed heina või muruniitega, peale panen kihi sõnnikut, törts mulda ja peenravaiba, kõige otsa istutan kõrvitsaid, kabatsokke, kurke jmt. Sõnnik ja kõrvitsalistejuured aitavad komposti valmimisele kaasa. Longus kõrvitsalehed aga annavad märku kastmisvajadusest - vaevalt minusugune mugav inimene muidu kompostihunnikut kastma jõuab...






Järgmiseks kevadeks on sel viisil tehtud kompost valmis peenardele kandmiseks. Tõsi küll seal on siis veel taimetükkide surnud jupid näha, mis võiks ehk mõne perfektsionisti ilumeelt riivata, aga minu peenardes on see poolkõdu kompost savise maa multshimiseks parim.


Suve lõpuks on poolvalmis kompost peenardes kõdunenud ühtlaselt tumedaks kobedaks mullaks.




Eks savisel maal ole neid häid omadusi veelgi, aga mulle, kes ma kipun taimi ka keset kuuma suve peenardes ringi tassima, nüüd lausa meeldib, et muld taime väljakaevates juurte ümber ära ei pudene, vaid mullapall kenasti ühes tükis uude asukohta jõuab. Enamik ilutaimi ei pane sellist kolimist tähelegi.
Tavaliselt katan taimeümbruse niiskuse hoidmiseks ka igaks juhuks muruhakkega.