laupäev, september 22, 2007

Õunalugu - Apple story

Meie aias kasvab 4 noort õunapuuhakatist - need kõige tüüpilisemad magusama maitse eelistajatele - 'Valge klaar', 'Kuldrenett' (pildil), 'Martsipan' ja 'Liivi sibulõun'. Paar ubinat puu kohta on selle aasta saak, aga ega rohkemat ootagi - las nad veel kasvavad ja kosuvad, küll jõuavad ka saaki kanda.

We have planted 4 apple trees, but they are too young yet for the real crop. Still, last year we got a lot of apples from dozen of wild apple-trees - there were early ones and later ones, sweet and sour, yellow and red fruits. Unfortunately, these trees have a rest this year.

Siiski, siiski oli meil möödunud sügisel korralik õunauputus - tosinkond metsõunapuud olid ubinaist lookas. Ega ma täpselt teagi, palju neist metsõunapuid on ja palju lihtsalt metsikuid sordiõunapuude seemikuid - selge on see, et linnud on neid seemneid siia laiali pildunud ja ju siis pinnas on ka sobivaks osutunud. Õunu jagus igale maitsele - magusamaid ja hapumaid, varasemaid ja hilisemaid, punaseid ja kollaseid... Sel aastal ükski neist puudest ei õitsenud - võtsid puhkuse, no mis parata. Küll aga oli sel kevadel juba kaugelt näha uhkelt õites üks suur õunapuu, mille olemasolust meil veel aimugi polnud! Eks asi oli asukohas - kaugel eemal paju-, leedri- ja toomingavõsas - sinna me käigurajad ei ulatu.

Though, this spring I noticed one big appletree fully in blossoms out there - I had no idea about this one before. But it was understandable - the tree was situated in the middle of willow and elder copse, far away from our walking routes.

Nüüd sügisel tuli puu mulle taas meelde - ämber näpu otsas, õunakoogineelud suus, kummikud jalas suundusin võsa poole. Kevadise õitemere järgi pidi puu asuma pisut paremal sellest elektripostist.

Now, in autumn, I remebered the tree again and I decided to enter to nasty copse to get some apples. As I remebered from spring the apple-tree should have been a few meters to the right from power line post.

Sumpasin läbi kõrge heina, põiklesin kõrvale torkivaist kibuvitsavõrseist, kargasin üle kraavi, trügisin pajuvitste vahel ja leidsin! Oligi otsitud puu, olid viljadki - palju ja punaseid! Ainult... mitte õunad, vaid kibuvitsamarjad ja puu ise osutus hoopis kaseks, mille najal kibuvits oli roninud ca 5-6 meetri kõrgusele.

I found it! There was the tree and fruits, but... no apples - it was dog rose rosa canina had climbed up 5-6 meters high on birch tree.

Et mitte päris tühjade kätega koju tagasi tulla, korjasin siis natuke kibuvitsamarju - ei, mitte puu otsast - neid saab siin madalamaltki kätte. Kibuvitsu on siin lausa nii palju, et võiks kibuvitsakuninganna tiitlile kandideerida või siis vähemasti osaleda kibuvitsajuurimisvõistlustel. Esimesel aastal suurt muud ei teinudki, kui juurisin, juurisin, juurisin - päeval juurisin aias ja öösel unes:) Aga ma vajasin ju lapikest kibuvitsapuhast maad viljapuu- ja tarbeaia tarvis! Enam ma kibuvitstega ei maadle - need, mis alles, ette ei jää - las nad siis olla pealegi.

As I was left without apples, I picked some dog rose hips for winter tea instead.

5 kommentaari:

natuke aednik ütles ...

Väga lahe üllatus:D

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Väga ilus ju!

Köögikata ütles ...

Meil oli mitu aastat keset küla imeline roosaõieline mänd (ka 5-6 meetri kõrgusel need õied), aga siis võttis üks muruniitja kätte ja trimmerdas selle kibuvitsa maha :(, nüüd ta vaid meetrikõrgune, tea kas enam küündibki nii kõrgele ronima. Aga superlahedad olid need õied seal okaspallide sees.

Naano ütles ...

Huvitav, kas kibuvitsa saab ka kuidagi sundida puusse ronima? Siis tooks omalegi. Väga lahe!

Kadakas ütles ...

Seda sundimise asja ma ei tea,ta ronib puu otsa vähe omamoodi - esimesel aastal on kasvatanud maast kaardus oksad, mille kõrgemast puktist ehk kaardus oksa keskelt umbes kasvavad järgmisel aastal uued kaardus oksad ülespoole, need siis nõjatuvad kuhugi ja nende kõrgemast punktist kasvab järgmisel aastal jälle uus võrse/d püsti üles ja kaardub jne - st see selline oks oksa otsast sinka-sonka ronimine. Mulle tundub, et kibuvitsal oks järgmisel aastal otsast edasi ei kasva, ainult külgvõrsetel. Ma ei tea, palju mu jutust nüüd abi on, aga nii elegantselt kui roniroosi, teda ilmselt kasvatada ei saa. Aga siiski, kui need ülejäävad võrseotsad ära kärpida, siis vbl saab suht sirgelt ta üles ja vbl nats kaasa aidata suunates oksi millegi najale kiiremini kõrgemale jõudma.