Eelmisel aastal tegin juttu üheksavägise mamma iseäralikest õunapuuõielistest poegadest, kes kasvult teps mitte üheksavägise mõõtu välja ei andnud, aga see-eest esivanemast poole suuremate õitega uhkeldasid. Kuna möödunud aastal kasvasid nad tavaliste üheksavägiste juures, ei lasknud ma neid taimi seemneid kandma. Istutasin varakevadel hoopis iluaia teise otsa, kus kolm neist on nüüdseks õitsema puhkenud - kõik ühtviisi suurte kreemikas-roosakas-valgete õitega. Last year I told about verbascum hybrids, which were produced by my verbascum thapsus.
The verbascum thapsus was obviously pollinated by verbascum phoeniceum. Usually those two don't flower at the same time. As I was growing verbascum phoeniceum from seeds, their flowering just delayed for the month or so.
Üheksavägised ise meie kandis veel ei õitse, küll aga teevad seda vägiheinad. Saladuseks jääb esialgu see, kas uued hübriidid on pärinud üheksavägise kahe -aastase iseloomu või on nad vägiheina moodi püsikud.
Verbascum thapsus doesn't flower yet, but verbascum phoeniceum does.
3 kommentaari:
Terekest! Huvitav, et kas Sulle saaks auku pähe rääkida, et äkki jagaksid mulle ka selle seemet? Eks ma võin miskit vastu ka anda.
Eee...auku pole vaja, hea meelega jagan :) Tulemust muidugi ei garanteeri, aga loota ikka võib, et õunapuuõieline seemnest paljundades oma omadused edasi kannab.
Muide, Londonis Westminster Abbey kloostrihoovis kasvasid suured uhked üheksavägised, mis olid eemaltnäha valgete õisikutega. Kui mahti saan, otsin millalgi pildi ka üles. Tegelikult nõuab see Londoni loodus hoopistükkis blogi alustamist. Oeh.
Postita kommentaar