esmaspäev, jaanuar 28, 2008

Pariis - Paris


Möödunud nädalavahetusel käisime Champs-Elysees avenüü jäätiserestoranis lõunat söömas. Pariis võttis meid vastu erakordselt soojalt, kraadiklaas näitas üle 10 soojakraadi kindlasti. Linnasüdames elu kees, inimesed ruttasid tänavail, välikohvikud olid rahvast täis, samas aga polnud tohutuid turistidehorde ummistamas linna kuulsaid vaatamisväärsusi. Aiandusliku poole pealt oli muidugi Pariisis ikkagi talv, mistõttu suurt õieilu nautida polnud. Siiski oli linnas suhteliselt palju rohelust tänu arvukatele igihaljastele ronitaimedele ja põõsastele. Rohelised rõdud, katuseaiad torkasid hallikarva kivimajade vahel silma oma lopsakusega. Miski ime pole, kui kümnekorruselise või kõrgemagi maja katusel kasvab keskeas mänd või mõni suurem puu, pisematest põõsastest rääkimata.
Last weekend we visited Paris and some smaller cities in France. It was warm there, more than 10 degrees certainly. The streets were crowded, cafes were full of chatting people, but fortunately there were not excessive tourist load everywhere around. Speaking about gardening it was off-season of course, but still we saw much green foliage on balconies, roof gardens and patios. Evegreen shrubs, vines and conifers were cutely fitted into tiny spaces.


Kortermaja aed Pariisi kesklinnas
Garden in front of apartment house in Paris city centre

Väike roheline nõlv pilvelõhkujate linnaosas
A little green slope in front of deparment store in skyscrapers' area

Vertikaalhaljastus kaubamaja fassaadil
Vertical plantation on the wall of department store

Väike puhkekoht St Anoldi väikelinna kitsukeste tänavate ristmikul
Little green space in small town St. Anold

Tänavalaternad prantsuse linnasüdametes on omaette vaatamisväärsus
I liked those streetlanterns in city centres

esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Kaevamas - Digging

Esimeste seemnete idanemine edeneb, lisaks basiilikule on ka kibepiprad oma nina mullast välja pistnud. Külve on alul mugav hoida läbipaistvast plastikust sügavates puuviljakarpides, millel augud olemas nii põhja all, kui ka õhutuseks kaane sees. Ilma kaaneta karbid katan tavaliselt toiduainekilega, mille üks serv jääb pisut irvakile.

Some more seeds (peppers) have been germinated in a same box. I keep my seedlings in the deep plastic fruit boxes, because there are already holes at the bottom and on the cover (fot air circulation), too.

Kalendri järgi on justkui jaanuari keskpaik, aga õues valab aina vihma. Õnneks oli täna sajuvaba hommikupoolik, mis igati paslik puudele istutusaukude kaevamiseks. Ka maapind oli läbinisti pehme. Asusin asja kallale sissesõidutee ühes servas, kuhu kange tahtmine vabakujuline kirsihekk kasvama panna.

It is middle of January and it supposed to be snowy and cold winter here, in Estonia, but it isn't. I don't remeber January like this. Even the soil is absolutely soft. So I decided to start digging the planting holes for trees at the right side of our driveway. I plan to plant here the row of cherry trees.

Jõudsin vaevu 4 auku kaevata, kui taevast taas vihma kallama hakkas. Istutusauk alloleval pildil pole sügavam kui labidaleht, kuid see on tahtlik. Mitte sellepärast, et madalat auku on lihtsam kaevata (või noh selle pärast muidugi ka:) ), aga nimelt väidavad mitmed uuemad Briti Kuningliku Aiandusseltsi väljaanded, et poole m sügavune istutusauk, mille põhja veel rikkalikult komposti ja muud head-paremat lisatud, on ajast ja arust. Sügav ja orgaanikaga rikastatud auk pidavat ümbritsevast pinnasest vett koguma, mistõttu on raskendatud hapniku juurdepääs juurtele, taimed muutuvad nõrgemaks ja kergesti vastuvõtlikuks seenhaigustele (1). Ja nii ma kaevasingi siis vaevu labidalehe sügavused, kuid tavalisest laiemad augud, mille keskele vormin istutamisajal veel väikese künkakese (tegelikult juba praegu jätsin augu keskosa pisut kõrgema), kuhu otsa puud istutan. M. Wilson soovitab viletsama drenaazhiga pinnasel vormida lausa maapinnast 30 cm kõrguse ja istiku neljakordse läbimõõdu laiuse mullakünka, mille keskele siis taim istutatakse (2). Ma loodan, et selline lähenemisviis ikka toimib ja kui ma peakski selle leiutisega läbipõruma, siis põrun vähemalt koos brittide RHS-ga :D.

Dug 4 holes, then it started to rain again. Looking the photo above you probably thinking that this planting hole isn't deep enough. Actually this is my intention. Reading new gardening books and magazines I decided to follow the new guidelines (ok,not so new, but not widely used still) called as mound planting for planting my trees and shrubs. So I dig a hole only one spade spit deep, but geneorously wide, will make a little cone of soil in the middle and plant the tree on top of it. Previous years I used to dig three times deeper hole, inserted cow manure and compost to the bottom, but now it is said that enriching the ground below 30cm has minimal positive effect to the tree and leads to waterlogging. Waterlogging weakens the tree and trees become more susceptible to fungal deseases (1). M.Wilson suggests to make 30cm high (and four times the width of the plant pot) mound on the ground and plant trees and shrubs in centre of this mound (2). I hope the moundplanting is more effective than traditional method. At least, if I'll fail, I'll fail together with British RHS :D


Eelmisel nädalal joonistasin plaanitava pargiala millimeeterpaberile. Et aga puude plaani peale sobitamine libedamalt läheks lõikasin vanapaberist erineva läbimõõduga ringe ja liigutasin neid mööda plaani ringi. Mu kallis kaasa vaatas seda tegevust küll teatava kahtlusega, aga psühhiaatrilisele konsultatsioonile ta mu jaoks aega kinni veel ei pannud. Väiksemad lapsed seevastu olid asjast väga huvitatud, mistõttu muist ringidest kulus värviliste lumememmede kokkukleepimiseks.


Last week I was drawing the plan for woodland on grid paper. When I started to draw the circles of trees I found that it is complicated to move trees around the plan in order to find the best position to them. So I cut rings from scrap paper and moved these around my plan. My husband looked at my play a little bit suspiciously, probably considering if his wife needs some psychiatric help or not yet. But children were very cooperative, even too cooperative as they found the paper rings good for building green snowmen on kitchen table. So, if you have small children, be prepared and cut rings with surplus! :)

Niisiis, täna peale esimese 4 augu kaevamist premeerisin end ja joonistasin kirsiheki lõplikult paika, neli istutusaugu saanud puud toonisin plaanil kergelt roheliseks.
Today, after digging 4 planting holes for the trees, I allowed myself to draw and color these 4 trees on my plan permanently.

Viited/Ref.:
1. Gardeners' World magazine, BBC, Jan 2008, lk/pg 21
2. Wilson, Matthew, "New gardening" RHS 2007, lk/pg 91

teisipäev, jaanuar 15, 2008

Aiakirjandus - Garden literature

Värsked uudised! Selle aasta esimesed seemned on tärganud! Mõned päevad tagasi külvatud suureleheline basiilik on idulehis, samas karbis on mulla all peidus veel kibepiprad 'Jalapeno' ja 'Cayenne'.
News! News! News! This year's first seads germinated! It's basil, broadleaf.
Aga nüüd aiakirjandusest. Ma pole aiandust õppinud üheski koolis ja pole praegu plaanis ka. Seetõttu on aiateadmiste omandamisel minu jaoks põhiroll raamatutel, ajakirjadel ja internetil. Mäletan hästi, kui esimest korda aiaraamatuid lappasin - probleem, millele vastust otsisin, tundub nüüd tagantjärgi küll pisut rohkem kui totravõitu - nimelt tahtsin toas kõrvitsataimi ette kasvatada, aga ei suutnud otsustada, kummatpidi kõrvitsaseeme mulda tuleb pista :D Vastust ma muidugi ei leidnud ei ostetud ega raamatukogust laenatud teostest ega ka internetist, isegi aiaomanikest naabrid ja tuttavad pakkusid välja üksteisele vastukäivaid variante, aga aianduse koha pealt sain hulka targemaks küll. Kõrvitsaseemned said ikka ka mulda ja kui need idanema hakkasid, tundsin end õige rumalalt - oleks võinud ju oma peagagi välja mõelda, millisest seemne otsast juur alguse saab.
Gardening is my hobby - I have never studied it at school and obviously never will. So all my garden know-how comes from books, journals and internet.
Years ago I was looking for gardening book first time. I remember that very well, because the reason for I desperately needed info was kind of silly. I wanted to sow some pumpkin seeds indoors in spring, but couldn't find any info which side of pumpkin seed should I insert down and which should left up :D I bought books, lend several more from library, searhed internet, asked neighbours and I never got the one and clear answer. So I just sowed the seeds anyway and got the answer, too - it was so simple, so logic, so obvious - how silly of me! My knowledge about gardening was just so zero on these times. Since then I have learned a lot from books and internet and of course - from my own experience as well.
Aastate jooksul on raamatuid juurde kogunenud - väärtuslikemaiks on osutunud inglise keelest tõlgitud RHS väljaanded: "Praktiline aiapidaja käsiraamat" ja "Praktiline aiarajaja käsiraamat". Eesti autoritelt lehitsen teistest sagedamini Mari ja Mati Laane "Põõsaraamatut".

Among other garden books there are some good RHS handbooks, translated in Estonian and few books from estonian authors in my bookcase. The last ones are valuable foremost its plant hardiness and disease information, because UK climate is a little bit warmer than in Estonia and I am not very big fan of frost tender plants.

Aga üle kõige ootan ma iga kuu alul kannatamatult ajakirja "The Gardener's World". Selles mahukas ajakirjas on juttu nii iluaiandusest kui ka köögiviljakasvatusest. Viimaste aastate jooksul on ajakirja mõtteviis muutunud üha loodussõbralikumaks, seda ilmselt osaliselt ka tänu praegusele esiaednik Monty (Montagu Denis Wyatt) Don'ile (muide, nii kõrge aianduskultuuriga riigi, nagu Inglismaa seda on, aiandusmeedia juhtiv esineja ei omagi aiandusalast kooliharidust - niiet sealmaal ilmselt sünnitakse aednikuks :)). Ajakirja professionaalseid fotosid on samuti mõnus vaadata.
Lisaks eelnimetatule tellin venekeelset ajakirja "Moi prekrasnõi sad", mida ma küll eriti ei fänna. Fotod on nii tugevalt töödeldud, et jätavad sageli ebaloomuliku mulje. Samas võib siit ajakirjast vahel leida väga sisukaid artikleid taimeliikide kohta ja väikese aia omanik saab igast numbrist paar kujundusplaani näidist.

My best source of gardening information is "The Gardener's World" magazine, which I have been ordering couple of years now. It is a pleasure to get regularly up to date information every month and there is always something new in each issue. This magazine covers different aspects of gardening, including veggie growing - so most of the magazine is interesting to me and photos are professional, too.
I also order the magazine 'Moi prekrasnoi sad' in Russian language, but I am not big fan of that. The pictures have been so intensively processed that look clearly untrue. Still, there is sometimes very good articles about plant species. There is also some planting plans in every issue, but these are always intended for very small gardens, which is minus in case my large garden.
Hoolimata ajakirjadest ja üldistest aiandusalastest käsiraamatutest, tundsin siiani suurt puudust aiakujundusalastest teostest. Aga eelmisel nädala oli siis see õnnelik päev, kui saabus Amazonist 8kg aiakujundust! Jeee!

Kõige rohkem olin igatsenud Diarmuid Gavini ja Terence Conrani raamatut "Outdoors". Raamat osutus tõesti vägevaks suuruselt (A3 ilmselt), kuid sisult mitte niivõrd. Ilus pildialbum iseenesest, aga kahjuks olid mu ootused sisu suhtes tegelikkusest ilmselgelt kõrgemad.

There are many gardening handbooks which try to cover wide range of gardening subjects, but I always feel that design paragraphs are way too short in these "all-in-one" books. So... last week I had my lucky day - the delivery of garden design books from amazon.com arrived! Yeeee!!! Of course, there are luck far more than for one day and it's all about design! I am not plant collector and for me it's not the matter of life which particular plants I have in my garden - it is overall garden layout, composition, partnerships, what is attractive to me. About delivery... Ordered 5 books. Most of all I was looking forward to read Diarmuid Gavin and Terence Conran garden design book "Outdoors", but it was not that informative as I had expected. Yes, it was really BIG (in size A3, I think) photo album, but I certainly had expected too much of it.

Niisiis osutus parimaks valikuks hoopis RHS'i väljaanne Matthew Wilsoni sulest "New gardening. How to garden in changing climate." See raamat väärtustab loodusega kooskõlas, loodust säästvat ja loodusest inspireeritud aiakujundust. Raamat käsitleb loodulähedasi aiakujundustiile erinevatesse tingimustesse, sisaldab palju võrratuid fotosid ja praktilisi soovitusi aia disainiks ning hoolduseks. Mina leidsin siit nii uusi ideid kui ka üht-teist tuttavat. Näiteks olen ammu tahtnud katsetada "Chelsea chop" lõikust, mille all mõistetakse suve lõpul õitsevate püsikute võrsete kärpimist kevadel eesmärgiga saada rikkalikumalt õitsevad, madalamad ja seetõttu toestamata püstipüsivad, taimed, aga ei teadnud siiani, milliseid püsikuid, millal ja kui palju tohib kärpida. Sel hooajal plaanin selle raudselt järgi proovida. Samuti oli hea lugeda, et nii mõnigi minu intuitiivselt tehtud aiaotsus, on raamatus kenasti põhjendatud ja alati on meeldiv kinnitust saada, et olen oma aiamajandamisega "õigel teel". Raamat on kirjutatud väga selgelt ja arusaadavalt - niiet lugesin selle otsast otsani läbi ühe päevaga.

The best book (in my opinion) I got was RHS publication Matthew Wilson's "New gardening. How to garden in changing climate." This book emphasises the garden design in harmony with nature not against it, sustainability, importance of trees etc. It covers topics about planting styles, suggestions for different conditions, practical advice for design... Among new ideas there was also information, what I already had intuitively applied in my garden, so it was nice to read also professional explanations for these solutions and admit that I am on the right way. I also found out some useful info about plant care. For example, I certainly want to try the "Chelsea chop" this summer - I had heard about it already earlier, but didn't know exactly when, how much and which plants are OK to cut by this method. Now I feel more confident to try it. The text in this book is so clear and easy to read, that I read the whole book (more than 200 pgs) in a day. The photos in this book are just gorgeous.
Teise koha mu edetabelis sai Meredith Kirtoni raamat "Plot. Designing your garden". Lisaks ajakujunduse põhialustele käsitleb see raamat üle paarikümne erineva aiastiili. Kuna jääb mulje, et teose autor elab Austraalias, siis on see sisult mõnevõrra erinev inglise autorite raamatuist.

My secong favorite book in this delivery is Meredith Kirton's "Plot. Designing your garden." Besides garden design fundamentals this book includes suggestions for more than 20 different type of styles (incl. exotic gardens: Oriental, Santa Fe, Mediterrean, Middle East, tropical; by color palette: Hot color gardens, Purple, Green, Black and White, Pastel and many more). The author of this book seems to live in Australia, so this book is slightly different from UK author's books.









reede, jaanuar 04, 2008

Soovita suvikut! - Annual ideas welcome!

Alles jaanuar, aga hinges juba kripeldavad seemnenimekirjad.
It is only January, but my mind is already engaged with seed lists. As I usually prefer perennials, I am not familiar with the wide assortment of annuals.
Et minu eelistused kuuluvad pigem püsikutele, pole ma ühelgi aastal suvikusortimenti eriti põhjalikult süvenenud. Nüüd oleks aga vaja üht või mitut suvikut ringpeenrasse noorte püsilillede vahele tühimikke täitma ja miks mitte ka peenra üldmuljet elavdama.

So, I need one or couple of annuals into this circle bed to fulfil caps between young perennials. This bed's perennials have mostly yellow blooms plus a little bit orange and red. Last year I grew white annual Nicotiana alata here and it had several positive qualities, but it will be too large for this year and I also didn't like white blooms between yellow perennials very much.

Möödunud suvel oli ringpeenras selleks suvikuks lilltubakas, kelle tugevaks küljeks oli pikk õitseaeg ilma närbunud õite eemaldamise vajaduseta, esimeste sügiskülmade hea taluvus, kiire ja lopsakas kasv, mis muutis rohimisvajaduse minimaalseks. Ka sidusid lilltubaka korduvad puhmikud ringpeenra ühtlaseks tervikuks. Negatiivse poole pealt võiks vaid mainida, et kohati kippusid lilltubakapuhmad nii lopsakaks, et kippusid varjutama noori püsikuid - usu või ära usu - selle lilltubaka puhma all on peidus üks siberi iiris, päevaliilia ja trobikond liatrisetaimi...
As you see, the Nicotiana alata grew more than 1m wide and high bush and believe or not there is a Iris sibirica, a hemerocallis and group of liatris spicata under this one.
Teine negatiivne pool on rohkem maitseasi, aga valdavalt kollasetoonilises (no nats oranzhi ja punast sekka) peenras pole valge värv mu meelest kõige sobivam partner. Seega oleks saabuvaks suveks vaja uut/uusi suvikuid siia peenrasse. Esialgu plaanisin mdagi peenra üldtooniga samas värvigammas - nt. oranzhi, aga nüüd on tunne, et võiks katsetada hoopis üht vastandvärvi - nt. lillat kontrastiks kollaste ja oranzhide õite keskel. Laduge nüüd oma soovitused konkreetsete suvikute osas välja! See suvik/suvikud võiks vastata tingimustele:
1) keskmine kasv (ca 40-60cm), kui mitu suvikut, võib üks ka madalam olla,
2) pikk õitseaeg ilma äraõitsenud õisi eemaldamata,
3) lilla v. oranzh värvus,
4) kui esimese sügisese külma üle elaks, oleks kena.
Istikute kevadine ettekasvatamine pole probleem. Ise olen suutnud välja nuputada vaid lilla kivikilbiku, aga see üksi liiga madal, siis oleks tahapoole ikkagi kedagi nats kõrgemat lisaks vaja.

So I will appriciate if you can suggest one or two annuals in purple (I thought, the contrast color among yellow perennials would be interesting to try for a year) or orange colour with:
1) medium height (40-60cm, one can be lower, too),
2) long blooming period (without need for deadheading),
3) surviving the first autumn frost would be nice, too.
It is ok, if I have to start seeds early indoors. So far I have been considering only purple Lobularia maritima, but this one alone would be too short.




pühapäev, detsember 30, 2007

Aastalõpumõtisklus - A look back and ahead

Sajab ja ulub, sajab ja ulub - sügis näib sel aastal lõputu. Mu mehed käisid täna metsas ja tõid kuuseoksi. Ei saanud neid siis vedelema jätta (mine tea, äkki mõeldakse, et polegi väga tarvis) ja katsin kohe pooled maasikapeenrad ära, rohkemaks seekord ei jagunud. Asi seegi, sest eelmised kaks talve lasin lihtsameelsena kitsedel maasikataimed lihtsalt ära süüa - söönuks nad siis vaid lehti, aga ei - kogu taime südamik naksati ära.

It is still rainy and windy outdoors - the autumn seems endless. Today my dear men brought Picea brances from wood, so I could lie these on strawberry plants. During two last winters I was too simpleminded letting the goats to eat our strawberries. I wouldn't mind if they had eaten the leaves only, but they liked plant centres even more.

Talv on selline mõnus mõtete ja ideede kogumise ning järgmise aasta plaanide tegemise aeg. Aga kuidas sa neid plaane ikka teed, kui ei vaata tagasi? Olen end ikka üsna konservatiivset tüüpi inimeseks pidanud - kohvimark on vähemalt 10 aastat üks ja ainus, kodu olgu valgusküllane ja heledates toonides jne jne. Aga aiandusega pole asi enam nii selgesihiline - esialgu paelusid perfektselt hooldatud pügatud muru, okkaliste ja minimalistliku lillekasutusega aiad, hiljem lopsakamad ja liigirikkamad lilleaiad, nüüd... nüüd aga kisub maitse - kuidas seda öeldagi... metsa poole.


Mingil ajal sõites mööda maanteed oli hea tunne vaadata korralikult niidetud heinamaid, pöetud hekke ja muid inimese abi läbi korrastatud maatükke. Täna aga tundub võssakasvanud karjamaa või kraaviperv isegi armsam, iseäranis, kui mõelda, et kes seal kõik veel elada võivad! Ja ühel päeval saab puutumata võsast mets, päris mets - isetekkeline ja liigirikas.


Kunagi jälle kaalusin lilleaasa rajamist, ostsin seemnedki ära, õnneks ei tulnud sellest kohe midagi välja ja nüüd on juba kahtlane, et kas ma seda ikka tahan - mitu linnupesa ma lilleilu nimel ohvriks toon, kui esimene niitmine alles kesk suve teha? Nii ongi, et plaanitud lilleaasa asemel kipuvad mõtted pargi või metsa poole, igatahes puude (ja põõsaste) istutamise suunas. Kummaline, et muidu konservatiivse inimese maitse võib vaid mõne aastaga ringi peale teha ja see, mis varem tundus ilus (nt pöetud muru), on muutunud igavaks ja tüütuks ning vastupidi.

Loodetavasti saab järgmine hooaeg olema meie aias puuaasta! Nüüd, kus on enam-vähem selge sott, kus meil tuuli taltsutada vaja või kuhu varju juurde tarvis, on viimane aeg puudeistutamine ette võtta. Eks puid ole muidugi igal kevadel mõned istutatud, aga siiani on enamus neist viljapuuaia asukad olnud. Kindlasti tahaks järgmisel aastal ka lõpetada eesaia ja preeria istutusalad ning tegutseda varjuaia kallal. Minu uus aiaaasta algab igal juhul õige paljutõotavalt - hetkel on küll mu kannatus tõsiselt proovile pandud, aga loodetavasti uue aasta alguses saabuv amazoni tellimus on hingenärivat ootust väärt!

Head uut aastat kõigile!

Ligularia dentata 'Marie Britt Crawford', Dec.30,2007

The winter is a good time to look back on gardening year 2007 and make plans for the next year. Mostly I am kind of conservative person, but thinking about gardening it isn't true at all. My gardening taste has varied greatly in last few years - tons of new ideas have come and also, thank God, gone before I had time to realise these all :)

Next year I definitely would like to plant more trees and shrubs, create the shade garden, plant front garden and prairie areas. Last days it has been really hard to me to be patient and wait for the delivery of garden design books from amazon as I have high expectations on getting new and interesting ideas, especially for tree and shrub plantations. So my next gardening year will start very well with thousands of pages of garden literature.

Wishing happy new year to everyone!
Achillea millefolium, Dec.30,2007

esmaspäev, detsember 24, 2007

Kauneid ja rahulikke jõulupühi!

Merry Christmas!

Tegu küll arvutitrikiga, aga unistada ju võib ;)

reede, detsember 21, 2007

Kiviterrass ja terrassikivi - Terraces

Ma ei suuda kuidagi uskuda, et kõik jõulukingitused on valmis ja ootel, kuigi jõululaupäevani on veel mitu päeva aega. Väga ebatavaline meie majas! Sestap siis otsustasin üle vaadata blogi poolikud teemad ja terassiteema on juba üsna asiseks arenenud, et see veel sel aastal välja lasta.
Muide, siin üleval-kõrval fotol on kobarpea õisik. Mul on hiiglama hea meel, et sügisel püsikuid maha ei lõiganud - tänu sellele ei tundugi noor aed liig lage praegusel aastaajal ja pealegi - tänahommikuses madalas päikeses näisid nii mõnedki kuivanud õisikuvarred omamoodi huvitavad välja.

This is Ligularia on photo above - I am happy, that didn't cut down the perennial stems in autumn - some of these are very interesting right now.

Terve suve terassiehitus seisis ja septembris läks siis uuesti käima ning muidugi kohe kahel tandril korraga - elutoa seina äärde pidi valmima puitterrass ja otsapidi selle külge, majast pisut eemale, paekiviterrass.

Paekiviterassi idees olid "süüdi" need kuni 1,5m läbimõõduga 15-20cm paksused paekivilahmakad, mis tulid välja maja vundamendi august. Terassi põhi (täitematerjal+liiv) sai valmis tehtud juba aasta varem. Et kivid olid seisnud hea mitu aastat edukalt õhu käes ilma lagunemismärkideta, siis on lootust, et peavad ka edaspidi terrassikattena vastu. Paekive tõstis paika haaratsitega varustatud kopp, samal ajal kui mehed lisaliiva alla loopisid või ära riisusid, ikka vastavalt kivi paksusele. Kuigi kopatöö sai tehtud, kulub selle terassi valmimiseks veel määramatu hulk töötunde - esiteks mehisemat kangitööd, et ebatasaseid kivinurki tõsta või langetada, misjärel saan ilmselt mina hakata kivivahedesse väiksemaid kive sobitama. Kõige tipuks on plaanis kivivuugid täita tsemendi-liivaseguga, aga ma kahtlen, kas see kõik järgmiseks suveks tehtud saab.

All autumn weekends we were busy on terrace construction works. Actually we were buiding two of these - one paved with limestones and other, the wooden one. Up to 1,5m wide and 15-20cm thick limestones are just leftover from our house basement hole. For past autumn these stones had been lied on open air for two years and were still in piece, so we dared to build the terrace. The backhoe lifted all the stones on the previously builded basement, but still there are a lot to do next year. My prognoses is that this terrace won't be ready for next summer, but that's OK for us.

Puitterrassiga on asi juba tunduvalt kenam - seda oli muidugi hädasti vaja ka. Ikka asja pärast vaja - kaua võib elutoa terassiuksest liiva tuppa tassida! Terass sai planeeritud elutoapõrandaga samasse tasapinda ja kuna maja asub iluaiast mitu meetrit kõrgemal, siis avaneb terassilt ülevaatlik ja avar vaade allpool asuvale murumerele ja seda ümbritsevale ilupeenrale. Seal, kus meil voogab murumeri, loksus kunagi ammu päris meri. St. meie maatükki pikuti läbiv paeastang on osa Põhja-Eesti pankrannikust, mis omakorda kuulub Balti klindi koosseisu. Muidugi pole siinne paeastang võrreldav Muuksi või Rannamõisa võimsate pankadega, aga nende väike veli on ta ikkagi. Nii ongi juhtunud, et me maja vundament toetub paeplaadile, aga vaid mõned meetrid allpool asuv ilu-ja tarbeaed on rajatud kohati väga viljakale savimullapinnasele.

Puitterassil on üks võrratu ehe ka - nimelt jääb terassi sisse üle 3m pikk ja alla 3m lai suur maakivi. Ei, me pole seda rasketehnikaga siia vedanud - oli siin juba enne meid, peidus toomingate ja punase leedri tihnikus. Pigem vastupidi - kivil oli otsustav roll maja asukoha valikul. Mina oleks ta isegi elutuppa kutsunud (lol), aga mehed arvasid, et ehitustehniliselt ei ole see hea mõte ja no eks ma saa ise ka aru...

This big, 3m wide, stone played a big role in diciding where the house should be built three years ago. So hopefully it would be a nice feature as a part of our wooden terrace.


Paar sõna ehitusest ka - kõigepealt mõõtis meie tubli ehitusmees nivelliiri ja muude jubinatega vundamendipostide asukohad välja (3x8 auku), siis kaevas kopp pooled augud sisse ja ülejäänud jäid labidatööks. Parem karta kui kahetseda - nimelt jooksevad maja ümber elektri-ja küttekaablid ja alles eelmisel suvel me pidime maaküttekaablit lappima. Tegelikult oli see päris lahe lugu, kuidas ehitusmees, kopajuht ja mina käpuli (mida kõike oma maja nimel ära ei tehta!) ninaga õhku vedades mööda juba kinni aetud imbväljakukraave maaküttekaabli lekkekohta otsisime. Piirituselõhna oli kogu imbtorustik täis, aga katsu sa lekkepunkti leida! Kulus päris mitu tundi, aga üles leidsime! Õh neid õnnelikke nägusid - kas oli see siis tingitud ürituse kordaminekust või sisse hingatud piirituse joobeastmest, mine võta sa tagantjärgi kinni...

Kui nüüd jutt juba alkoholiteemale kiskus, siis puitterassiehitusel sai proovitud ka kohalikku - poe nurgatagust - tööjõudu terrassivundamendi aukude kaevamisel. Ega sest suurt midagi välja ei tulnud - toitsin küll mehel kõhu täis ja turgutasin kohviga, aga mis see üks toidukord aitab, kui aastaid enda ihu ja vaimu eest hoolt pole kantud - töö olla meil hullem kui vangil! Nii jäigi vaese mehe täispäevatööks 1,3 pesumasinasuurust auku. Et meie labidad seisavad vajadusel ka ise püsti, siis järgmisel päeval loobusime lisatööjõust ja viimased 1,5 auku võtsin ise kangi ja labidaga sisse, üle kahe tunni selleks kuidagi ei kulunud. Tegelikult pääsesime isegi kergelt - 12x12m terassi jaoks 24 auku oleks täispuitterrassi jaoks vähe mis vähe, aga kuna otsustasime alumised talad rauast panna, siis peaks kandma küll.

Seejärel said augupõhjad täidetud, tihendatud ja vundamendipostide taldmikud valatud.

Samuti madalamas pinnaseosas columbia kivist postid üles laotud.


Vundamendipostidele raudtalad toetatud.



Tänaseks on puitterassi põrandaosa valmis, puudu on ühele küljele plaanitud võreseinad, mis peaksid pisut tuuli pidurdama ja õlitamine seisab ka olude sunnil ees kevadel.


The wooden terrace today. This one is more important to us, so I am happy that we got it almost ready during Sept-Dec. There is double-wide door leading you from our living room directly to the wooden terrace and as terrace is situated several meters above the garden level, most of the garden (esp. lawn area and long perennial borders) would be greatly viewable from there. Not totally finished - the floor still needs oil treatment, and we are going to build trellises at one side of terrace to calm down winds and support climbers. Despite that, I'm already very happy that we can enjoy all the comforts of this 12x12m terrace next summer.

teisipäev, detsember 18, 2007

Kuusepuu - Christmas tree

Kuigi kalendri järgi on jõuluaeg, haljendab õues muru ja ainus, mis valget ja pehmet lund ehk pisut meenutab, on pajudel värskeltpuhkenud urbade karvatutid.

It is christmas time, but the nature makes it hard to believe - even willow has rather springly look.

Siiski jõulud jäävad jõuludeks ka siis, kui maa must, iseäranis veel, kui peres on väikeseid lapsi. Nii umbes detsembri algusest on pesamuna uurinud-puurinud-nuianud, et kuhu ometi jõulupuu jääb ja miks teda ikka veel toas ei ole. Eks see päris jõulukuusk ükskord ka tuleb - näiteks jõululaupäeval, aga seniks sai elutoa akna taha terassile tehtud paarimeetrine männikuusk. Idee on näpatud siit .
To add christmas feeling to our garden, we made christmas tree on terrace. We used pine branches, 2m long plastic tube, flower-pot, wire and stones, the idea comes from this photo . The electric lights catch the eye at night.


Õhtul ehivad puud elektriküünlad.






esmaspäev, november 19, 2007

Naabrid ja külalised - Neighbours and quests

Aiablogides on na vaikseks jäänud ja eks ma ise ka. Isehakanud lillekasvataja on vist veel ainuke, kes ikka oma lugejaid ära pole unustanud :) Suvel, kui juttu jagus nii ühest kui teisest, sai siiski muist pilte ka talve tarvis kõrvale pandud. Möödunud suvi oli meie perele esimene siin uues kodus elada ja seda huvitavam oli tutvuda uute naabrite ja külalistega.

This post is presented to our wild neighbours and quests, whom we met in our garden during our first summer (2007) here. Actually there have been more quests, but on different reasons I don't have photos about them all. Sometimes I was not able to react fast enough to catch the rabbits or goats, sometimes there has been situations when photographing is last to think about - for example when we had a pair of swallows flying around in our living room/kitchen area. We live on the border of national nature park - so our garden is full of wildlife. I try to support their living in our garden as much as I can - I even avoid to take pets like cat or dog into our home, as I don't want to scare wildlife away. It's ok for children, too - at least as long as some of wild animals don't escape from children and let peacefully caress themselves, like lizards and frogs.
Kevadele andsid tooni sulelised külalised - esiti oli see järjekindel linavästrik, kes igal hommikul päikesetõusu aegu alustas keksimist meie maja katuseaknal ja ei lõpetanud seda ka mitte siis, kui oli terve pere jalule saanud - oh ei - mitu nädalat lasi ta ühtviisi varahommikust õhtuni välja kolks-kolks-kolks. Aga ühel kenal päeval leidis ta endale sõbra (või oli see sõbranna?), igatahes võis neid nüüd pealelõunati silmata kahekesi meie elutoa maani akende taga edasi-tagasi jalutamas, teineteisest küll ontliku 2m kaugusel, kumbki aeg-ajalt seisatades, et maast väike snack noka vahele krapsata. Veel mõni aeg käis linavästrik meie aknale äratust tegemas, aga üha harvemini kuni lõpuks lakkas käimast sootuks- küllap oli tal nüüd oma peregagi tegemisi ja toimetusi ülepea.
Kui linavästrik piiras me maja väljastpoolt ja piidles meie tegemisi läbi akna, siis üks üleannetu pääsukesepaar liugles läbi avatud terassiukse otse tuppa. Eks see oli üks paras tsirkus, kui me vanema plikaga maja ümber kalpsasime ja linnukesi avatud ustest välja lendama motiveerisime, aga lõppude lõpuks nad välja said ja ellu jäid :) Uskumatu, millisel tasemel toimub pääsukeste omavaheline kommunikatsioon - nii, kui üks pääsukstest väljapääsu leidis, oli ka teine kohe sama teed ta järel! Ja oi, kui ruttu said me maja ustele-akendele sääsevõrgud ette! Juba samaks õhtuks olid kõik augud turvatud!

Ka aias oli suvel palju avastamisrõõmu - üle lilleaasa volksavad jänesed, kitsed, kelle käigutee üle meie krundi läheb ja loomulikult ohtralt igat sorti sumisejaid, liblikaid, sisalikke ja konni. Jah, muidugi konnad - suve lõpuks ma juba suutsin õues plätudes käia ja mitte karjatada, kui jahe libe konn vastu jalga kalpsas. Sest neid on siin palju... no nii palju... kohe nii palju, et tuli ära harjuda :)


See üle 10cm pikk kiilipoiss ei piirdunud ka teps mitte ainult aia külastusega, ta nimelt jäi üheks ööks lausa öömajale. Lootusetu üritus olnuks teda 3m kõrguselt aknakarniisilt alla meelitada, hommikuks siiski oli ta jõud raugenud ja vaeseke lebas põrandal - õnneks siiski veel elus. Ja kui pääsukestest jäi mul suure ähmiga klõps tegemata, siis kiil sai nüüd korralikult jäädvustatud. Õrnalt õue transporditult võttis ta peagi tuule tiibadesse ja läinud oligi.

Sisalikud (kui ikka on tegu sisalikega? igatahes andke andeks mu võhiklikkus, kui tegu ei ole sisalikega) said kiirelt laste erilisteks lemmikuteks ja kuigi nad vaevalt nautisid, et neid paitati, jalutati, söödeti, kõdistati, aksessuaarideks sobitati ja sajal muul moel solgutati, siis olid nad äärmiselt leplikud kogu selle tegevuse suhtes ja ei püüdnud sugugi kogu hingest kiirelt laste käest jalga lasta. Ja ära nad ka selle peale pole kolinud - lapsed teavad täpselt, kus kivivare ääres sõpradel külas käia.

Suve lõpu poole oli tore vaadata kuidas naabertalu kurepere vanem noort poega meie muruplatsi kohal pikeerima õpetas, vastu sügist käis üks vanematest ka öösiti meie maale jäävaid eletriposte "läbi magamas" - kas polnud kasvavate poegadega pesas enam ruumi neljale või kaaluti noorperele tulevaks aastaks võimalikke korterivariante, kes seda teab...Igatahes pisut kummaline tunne oli küll magama minnes voodist akna taga posti otsas seisva kurega tõtt vaadata.

Isegi kui ma tahaksin väga külalislahkena end näidata, pean siiski tunnistama, et mõned naabrid-külalised oleme siiski ka oma maalt välja visanud - siin on näha üks mutt, kes on juba asumisele saadetud ehk metsas. Et mutid on aiapidajate jaoks probleem, siis leiab alatasa kõneainet nende loomakeste püügitehikad - meie tehnika on lihtne: mina karjun, nagu torust tuleb, mees jalutab kohale ja tõstab shokis looma ämbrisse :D Samal meetodil oleme ka kortermaja kolmanda korruse korteris hiire kinni püüdnud, siis kui meil aeda veel ei olnud...

kolmapäev, november 07, 2007

Parem hilja kui mitte kunagi - Better late than never

Parem hilja kui mitte kunagi ja nii ma möödunud nädalavahetusel keset korralikku lumesadu oma vana võlga tanguutlaste ees likvideerisingi. Juba suvel kirjutasin siin teemas, et ringpeenras tanguutia elulõngale mõeldud toelahendus ei toimi ja plaanisin enne talve maasse kaevatud postidele kruvida puust vertikaalsed liistud nööride asemel. Eelmisel nädalal siis lõpuks eraldati mulle kolmandik vajaminevatest liistudest, päev hiljem said need värvitud ja laupäeval kruvisin külge :) Elulõngavõre on nüüd kaarja kujuga 4,5m pikk ja 2m kõrge.
Suve pinnakatjana veetnud tanguutlased on siin pildil muidugi lumevaiba all ja miinuskraadidega ei tahtnud ma neid ka torkima hakata, et uuele võrele aidata. Minu kogemusel ongi kõige kiirem ja lihtsam taimetugesid ja võresid teha pinotexiga võõbatud puitliistudest/postidest. Selliseid võresid on ka vajadusel lihtne laiendada või kohandada spetsiaalsetesse oludesse nt. ümber puu.
At the beginning of summer I was telling that my trellis for clematis tangutica wasn't planned well enough (vertical wooden posts with horizontal natural ropes), so I promised to replace the ropes with wooden vertical strips to add strenght to the construction. Last weekend I fulfilled my promise - better late than never :)

Kevadel katsetasin ka pajuvitstest punutisega - torkasin jämedamad pajuvitsad ringikujuliselt otsapidi liiva sisse ja punusin peenemate vitstega horisontaalsed osad. Võrreldes puitliistudest taimevõrega, võttis punumine tunduvalt kauem aega, kuivades hakkas konstruktsioon kergelt logisema (esimene vasikas ka ju) ja lõpuks suvel selgus, et sellise konstruktsiooni vahelt rohimine ei õnnestu kuidagi. Seega ronitaimetugede osas kaldub minu eelistus edaspidi ikka trelli, kruvide ja puitliistude poole.

In spring I also tried to do a piece of wickerwork to support another clematis, but I 'm not content with that. I don't have skills for that kind of work and it turned out to be difficult to weed inside this construction - so next time I likely will use wood, screws and drill for making trellises.
Ka muist kõrgematest püsililledest vajavad toestamist. Enamus ajakirju (nt. Gardeners World) soovitavaid kukekannuste puhul toestada eraldi iga õievarre, ise leidsin, et variant bambuskeppidest ja nende ümber tõmmatud naturaalsest köiest oli täiesti piisav.
Though some garden magazines suggest to support each delphinium stem individually, I found that group supporting is absolutely enough. Three bamboo sticks and and a rope around these support the group of five delphiniums very well.
Viiest kukekannusetaimest koosnevale grupile piisas täiesti kolmest kepist, millest jäi näha vaid ca 10 cm, kusjuures köie varjasid taimelehed peaaegu täielikult. Igatahes õitsemise ajal midagi kohatut silma riivama ei jäänud.
The same delphinium group during blooming - it's almost impossible to distinguish the rope or bamboo sticks.

Nüüd natuke ka taimetähistest. Esimesel aastal sarapikku istutades said istikud seltsiks puutoikad, paraku oli sest vähe - ca kolmandik taimedest läks trimmeri saagiks. Sel aastal otsustasin teha puust ja punaselt! Meetrised puutoikad tähistavad nüüd taimede asukohti ja lisaks tõmbasin noortele punase sarapuu seemikutele pähe oranzhikaspunased võrkkotid (toetuvad pajuvitsakestele). Asi toimis! Sel suvel ei langenud rohuniitja ohvriks mitte ainustki põõsast :)

I also would like to briefly discuss in this topic presented to supports and trellises about marking the young plants in order to protect them from lawn-mower man in summer and wild animals in winter. In first summer I lost 1/3 of coryllus avellana plantation thanks to my beloved lawn mower man, so last summer I decided to improve the protection by packing the young plants into red net bags in addition to the wooden marking sticks - it worked 100%. I left these cheap bags also for winter to avoid possible goats' damages.

Kuigi kitsed pole sarapuude vastu siiani huvi tundnud, jätsin paarikroonised võrkkotid ka talveks kohale vältimaks võimalikke metsloomakahjustusi. Neid kotte on müügil ka UV kaitsega ja suuremas mõõdus - peale vaadates tundub odav ja mõistlik moodus põõsaste ja väikepuude kaitsmiseks. Koti ülemises ääres on nöör, millega saab kotisuu kinni tõmmata.