Köögiviljaaed 2007

Köögiviljaaia mõte meie pere jaoks on eelkõige soov rikastada pere toiduvalikut mitmekesise ja nn. keemiavaba toorainega.

Käesoleva hooaja prioriteet köögiviljaaias on olnud projekt 'Hernes' ehk siis eksperiment - kas ma suudan kasvatada nii palju herneid, et lapsed saaksid isu kurguni täis? Külvatud sai herneid tublisti - ca 15 jooksvat meetrit pereliikme kohta, aga nüüd juulis, kus varajasemad hernesordid on lõpetamas, pean nentima, et ilmselt jään ma omadega jänni - siiani ei ole toas üleöö vedelema jäänud ühtki täidetud hernekauna. Siiski, võrreldes eelmiste aastatega pole enam tarvidust hernekaunu laste vahel jagada - isu täis süüa saavad nii suured kui väikesed :-)

Kuigi herneid külvasin eri aegadel ja võrdlemine seetõttu raskendatud, on üldiselt madalamad osutunud varasemateks kui kõrgemad. Kõige esimese saagi andis madal 'Kelvedon Wonder'. Kõrgel hernel 'Aamisepp' on maitsvad herned ja suured kaunad, aga tema toestamine peab olema läbimõeldud ja kindel, et saagikus ei väheneks. Madalamate sortide puhul toestamisega erilisi probleeme pole, isegi ülemeetrised pajuvitsad ajavad asja ära. Hernes 'Herko' lastega perele pole kõige parem valik -kaunad lähevad paksuks ja tagurpidi kummi nagu hamstri põsed juba tükk aega enne herneterade paisumist, mistõttu oli lastel väga raske vahet teha, millises kaunas on saak valmis, millises vaid õhukesed libled.

Tähtis tegelane köögiviljaias on ka kurk - seda kulub nii värskelt kui marineeritult pangede viisi. Ja kuigi keset suve on raske end kokku võtta, et korra-kaks nädalas kurke purki panna, on talvel ääretult mõnus keldrist oma kurki tuua selmet Salvesti müügitulusse panustada. Nii ma siis hoolitsengi kevadel kurgitaimi ette kasvatades, et kindlasti jaguks suvel midagi purki panna ka sel juhul, kui ma kurgipurgitamisest eemale nihverdamiseks kurke tuttavatele ära jagan ;-) .

Teine väärtuslik omadus kurgi puhul on see, et teda on marulihtne kasvatada - peale kevadist taimede istutamist peenravaibale jääb üksnes saagi korjamise vaev. Isegi maa ettevalmistusega pole me veel muud vaeva näinud, kui vedanud sõnniku otse aastaid hooldamata orasheinast tihedaks kasvanud rohukamarale, lisanud peale 5-10 cm mulda, katnud peenravaibaga ja kogu lugu. Järgmiseks kevadeks on sel viisil tekitatud kurgipeenrast saanud mõnus viljaka pinnasega umbrohuvaba maatükk, millel on lausa lust kasvatada muid köögivilju.

Eriti hästi kasvavad kurgi poolt 'läbi käidud' peenras tomatid (foto juuli keskpaigast). Lihtne meetrikõrgune peenikestele teraskaartele tõmmatud kilega tunnel ajab asja suurepäraselt ära - paremini kui kasvuhoone (mis meil ka olemas on). Kui kasvuhoonesse saab taimed varem istutada ja esimesed jubinad tulevad sealt, siis tunneli tomatid on kobaras ühtlasema suurusega ja valmivad korraga, sageli on tomatid ka tunduvalt suuremad sama sorti vendadest kasvuhoones. Ja mis kõige tähtsam - ei mingit mullavahetamist või haigustega võitlemist, mis maheviljeluse puhul pole sugugi vähetähtis.

Ka päris avamaal tasub tomateid kasvatada, kuigi juuli keskel võis siin vaid rohelisi jubinaid imetleda, esimesed toatid õues valmisid juuli teises pooles.

Loomulikult ei puudu me köögiviljaaiast erinevad kõrvitsalised, sibulad, lill-, roos- ja nuikapsad, naerid, kaalikad, porgandid, aed-ja 'õlleoad',varsseller, till, küüslauk jm maitsetaimed.


Siin kasvab peenrajagu maisi...

arbuusid...






... ja esimest aastat katsetamiseks artishokk.











Väikeste kollaste marjadega peruu füüsalit kasvab nii kasvuhoones kui avamaal, kasvuhoones on lisaks tomatitele mõned paprikad, baklazaanid, füüsal ja basiilik. Põhiosa kolme sorti paprikatest päevitab sel aastal viinamarjapeenras maja seina ääres.

Bordüürpeenar - pikk ja lai

Olen mõnda aega mõtisklenud, kuidas küll nimetada maakeeli seda 25 meetrit pikka piki muruplatsi serva kulgevat 3-6m laiust peenrariba, aga välja pole pole suutnud mõelda. Ja see ingliskeelsete aiandusväljaannete "border bed" surub kangesti peale bordüürpeenra nimetust. Tänaseks ehk juuliks 2007 on mullatööd valmis enam kui 15m pikkusel jupil ja see osa on siis ka osaliselt taimestatud. Peenra üks otsakülg on ühendatud ringpeenraga, teises otsast (mida veel tegelikult pole) peaks saama alguse murukattega loogeline aiatee, mis jätkub piki peenra tagakülge ja suundub viljapuuaeda. Peenra esiserv on piiriks avarale ovaalsele muruplatsile.

Peenra rajamisega sai algust tehtud möödunud 2006. a sügisel. Olles maakaevatöödes juba kõva käsi, otsustasin bordüürpeenra puhul siiski kohati kaevamisest eemale nihverdada ja nii on peenra keskosas endine rohukamar valdavalt kaetud vanade ajalehtedega ja selle peale veetud tubli kogus mulda muudest aiaosadest. Suuremate tegelaste, nagu puud-põõsad istutusaugu kohti arvestasin juba ajalehefaasis - st istutusaugu kohal on maa läbi kaevatud, umbrohud eemaldatud ja ajalehekate auguservades pisut sügavamale keeratud.

Nuputamist kavandamisel nõudis keset tulevast peenart asetsev elektripost.
Ja oleks siis vaid post - seda posti siin oli õnnistatud lausa kahe elektrikilbikapiga! Samas posti jäämine muruplatsi sisse poleks hoopiski mitte kõne alla tulnud - seega parem siin, kui kuskil mujal. Peamurdmist lisas seegi, et just posti juures polnud võimalik peenart laiemaks vedada, kui maksimaalselt 3m - 2meetrit posti ees ja 1 selle taga. Ja nagu oleks sellest kõigest vähe veel, pidin ju jätma posti ette võimaluse kilbikastidele ligipääsuks! Lahendusena otsustasin posti ees kasutada ronitaimi, külgedel ka kõrgekasvulisi püsikuid - kukekannused, käokingad. Ligipääsu elektrikilpidele võimaldavad posti ette suunduvad astekivid.

Nagu 2006 a sügisel tehtud pildilt näha kolisid juba kohe sisse ka esimesed asukad - kukekannused, sulgnelgid, käokingad, pajulehine enelas, sügisastrid - valged ja lillad, kuradipuu ( aralia elata ), köögikata sinised elulõngad, lillades ja roosades toonides vägiheinad ja käputäis erinevaid lauke.

Uus aiahooaeg 2007 aasta suvel bordüürpeenral rõõmustas silma võrratute vägiheintega, kiirelt pikkust viskavate ja lõpuks ülepea sirgunud kukekannustega, lõhnavate sulgnelkide ja paljude teiste püsikutega. Natuke murelikum oli asi laukudega - nimelt need olid saanud väga valedele kohtadele - osad, kelle lehed õitsemise ajaks enam esimeses nooruses ei haljenda, olid istutatud liialt esiplaanile, teised, kelle pikkus pidanuks pakendikirjade järgi olema 25cm (tegelikult lehed olid ka, aga õitsemise ajaks olid need juba koltunud), moodustasid vaevalt 5 cm maadligi õisikuvarre, mistõttu tuli kõvasti kaela sirutada ja väänata, et üldse mõnd õit karpaadikelluka puhmaste taga silmata. Ega sest midagi - mis valesti - see uuesti ja tänaseks on nii mõnedki laugud juba uue asukoha leidnud ja leiavad ülejäänudki. Üks aga on kindel - sügisel olen mina esimene mees istikuäride sibulaleti ees - laugud on lihtsalt võrratud!

Üldvaade kogu valminud osale juulis 2007

Ja paar sammu edasi ehk natuke lähemalt...

Veel mõned sammud edasi...

Paras punt eelmisel sügisel istutatud kukekannuseid varjavad päris kenasti elektriposti ja selle jubinaid ühelt küljelt. Ka lilla karpaadi kelluke esiplaanil on moodustanud kümmekonnast taimest kena ühtlase värvilaigu.

Teine kukekannuste grupp on leidnud partneriks tugevalt lõhistunud õielehtedega aasnelgid dianthus superbus, kes jagavad oma tugevat lõhnabuketti igale möödujale.

Salveid on ühed eriliselt sõbralikud taimed - nii palju on taimi, kellega neid kõrvuti passiks panna - siin pildil on salveid hallnelkidega. Peenras on nende naabreiks veel alpi jänesekäpp ja roosade õite-kollaste lehtedega enelas.

Tavalisest madalamad roosad lupiinid ei paista niipea õitsemist lõpetavat, kui neil korrapäraselt eemaldada äraõitsenud õisikud.

Kevadel ümberistutatud roosades-lillades toonides monardapuhmad monarda didyma 'Panorama Mix'.

Kuradipuu aralia elata pealtvaates.

Piimjaõieline kellukas

Pajulehine enelas

Järgneb...

Liivarand

Täna on mõnus tubane puhkepäev - õues sajab :-). Juba eile õhtust hakkas parajat peent seenekat taevast alla nahistama ja väikeste pausidega on täna vihmapladin jätkunud. Et eelnevad päevad olid vägagi tegusad aiapäevad, mille tulemusena sai üks jupp aiast paslikuma väljanägemise, siis seda enam on põhjust oma olemasolust tunda andvaid lihaseid rahulolevana voodil kõhutades puhata lasta.

Niisiis - see oli umbes 5 päeva tagasi, kui muruplatsi servas sai algust tehtud umbrohust lokkava pinnase koorimisega eesmärgiks rajada muru-lillepeenra-kraavi vahele "liivarand".

Pärast pinnasekoorimist ja maa katmist valge vildise geokangaga, sai üsna juhuslikult paika asetatud suuremad ja väiksemad maakivid, liiv ja valmis ta oligi!



See on muidugi alles esimene jupp kavandatud suuremast liivaalast - nimelt on hiljem plaanis nn. äsjavalminud liivaranna osaga nurkapidi ühendada suurem liivaala laste mänguväljaku jaoks.

Miks liivaala ja miks just siia? Nimelt on me aias üüratus koguses kallakuid - nii kraavikaldaid kui lihtsalt astanguid ja kogu selle maa niitmise teel korrashoid on üsna ajamahukas, mistõttu mingi osa liivaga katta tundus väikese hooldusvajaduse tõttu väga ahvatlev. Teine tõsine põhjus on piki muruplatsi serva jooksev drenaazh, mis loodetavasti "töötab" paremini liivakatte all, kui kruusa ummistava mulla korral. Kolmas on visuaalne põhjus - maitseasi muidugi, aga väljamõõdetud kaartega ovaalne muruplats tuleb minu arvates paremini esile, kui seda ümbritsevad laiad bordüürpeenrad ühelt poolt ja teisalt liivaala.

Vastrajatud "liivarannakese" üht külge piirab varemvalminud ringpeenra serv, mis nüüd vajab liiva-mulla piirile mõnd padjandtaime (eelkõige selleks, et lapsed ei kipuks mulda liivaga segama). Kilbirohi Golden Queen, kollase-rohelisekirju parthein ja üks kollaseõieline kukehari said juba eile õhtul paika, kui leiaks veel paar oranzhiõielist taime kollastele lisaks, võiks asjaga rahule jääda.

Vastaskaldale, kuhu ajutiselt sai kooritud pinnas rohimis-ja köögijääkidega segi komposteeruma pandud, on planeeritud laudlehe astilboides tabularis puhmad. No mis beach see on ilma päikesevarjudeta, olgu siis või vastaskaldal. Kloostrimetsa puukoolist leitud laudleheistik on juba istutatudki, aga ilmselt kulub enne mitu head aastat, kui see vägev püsik oma täies uhkuses kraavikallast kaunistama hakkab.

Liivaala paremal serval õitses juba sel suvel eelmisel aastal istutatud tanguutia kämmalrabarber rheum palmatum var. tanguticum.

Looduslik lilleniit läbi aasta

...ehk miks me elame siin, kus me parasjagu elame. Kuna meil oli piisavalt aega otsimaks oma tulevasele majale asukohta, siis sattusime enne maaostu siia, lõpuks väljavalituks osutunud kohta, päris mitu korda. Juba kevadine nurmenukuväli mäeveerel oli muljetavaldav.




Mõni nädal hiljem uus visiit ja... kollane aas läinud, asemel veel põnevam valgemast valgem anemooniväli.

Kõige värvirikkam on niit kesksuvel, kui õitsevad vähemalt kolme eri liiki lillad kellukad ühe tundmatu taime kollases õievahus, tuules hõljuvad karikakakrad ja alustavad õitsemist lopsakad ja pehmed kurerehapadjad.

Kes see tundmatu küll olla võiks?



































Ja võrratud kurerehapadjad

Tundub, et meie niidu õieilu eest peame tänulikud olema äärmiselt lahjale paepealsele pinnasele. Siinnne pinnas on niivõrd lahja, et ühtki võililleõit pole siin veel kohanud, kuigi seemneid lendub tuulega hulgaliselt. Puudest kasvavad looduslikult pihlakad, kadakad, ja metsõunapuud. Väiksemale tuultele liigavatud alale olen lisaks istutanud mõned toompihlakad tuuletõkkeks.

Järgneb...

Ringpeenar

Esialgu oli siin üks paras soo pajupõõsaste, angervaksade ja ülepea heinaga. Pärast kuivenduskraavi kaevamist, pajude väljajuurimist nägi asi juba parem välja ja kui veel kopaga maapind sobivate kalletega tasaseks sai, olin ma kohe väga rahul :-)
Kevad 2006 algas ringpeenra maakaevamisega, esialgsed tulemused siin:

Ringpeenra esimene etapp

Esimesed asukad ringpeenras olid taimevahetuse teel hangitud kollasekirjud hostad, siberi iirised ja päevaliiliad. Kui sinised siberi iirised kraavi kaldal välja arvata peaks see peenar tulema kollase - oranzhi ja valge - punase õievärvi sektoritega kolmveerandringi kujuline kohati kuni 4 meetri laiune puude, põõsaste ja püsikute rinne. Ühtlasi eraldab peenar muruplatsi tarbeaiast.

Sügis 2006 - julge pool peenrast on rajatud, aga mitte täielikult taimestatud. Puudest ja põõsastest kolisid sisse punaseleheline iluõunapuu Royalty tugevakasvulisel alusel, veigelad 'Purpurea nana', 'Candida', middendorfi veigela, forsüütia, hariliku kukerpuu punaselehine vorm, põisenelas 'Diabolo'.

Ringpeenra esimene etapp septembris 2006

Ringpeenra 1. etapp jäädvustatud mururingi tsentrist
2006 aasta lõpetuseks veel foto kogu ringpeenrast, millest parem serv valmis, vasaku kaevamis-ja maapuhastustööd jätkuvad järgmisel aastal.

Kevad 2007 maakaevamine jätkub, loota on, et sel aastal saab ringpeenar oma planeeritud suuruse kätte. Netist tellitud päevaliiliad Cool it ja Mauno Loa ootavad rõdul ilmade soojenemist ja oma tulevase elukoha valmimist, püsikulisa on tulemas ka ajutistelt ja titepeenardelt.

Juuni 2007 Yess! Ringpeenra maakaevamis ja mullatööd on lõpetatud! Nüüd juulis on eelmisel aastal istutatud püsikud juba täies lopsakuses ja õitsevad rikkalikult. Tegelikult on ka momente, millega ma rahul ei ole - nt. veigelad, mis pidanuks püsikutele taustaks ühtlast fooni andma, külmusid möödunud suhteliselt pehme talvega maani maha ja hetkel ei paista nad püsikute selja taga enam väljagi.

Ringpeenra 2. etapp juulis 2007

Kuigi see peenraosa sai alles sel kevadel rajatud. peavad siin juba pikemat aega õiemaratoni moonid ja mõrsjalilled. Ka sel kevadel Johnsoni seemnest külvatud tanguutia elulõnga hübriid 'Helios' näitab juba esimesi õisi. Samas...ma ei tunne selle pildi üle erilist uhkust ja mõtlesin, kas seda üldse üles riputada - nimelt kevadel olin uhke oma idee üle paigutada peenra tagaserva kollaseõielised elulõngad kasvama maassekaevatud puupostidele horisontaalselt tõmmatud köitele. Paari nädala pärast, kui postid köite survel koomale tõmbusid ja köied ise lönti vajusid, sain aru, et nii lihtsalt see asi ei toimi. Plaanin nüüd sügise poole postide külge kruvida horisontaallatid köite asemel, mis loodetavasti annab kontruktsioonile jäikust juurde ja tagab selle püsivuse ka hiljem, kui tanguutia elulõngad suuremad ja raskemad.

Lähivaated ringpeenralt juuli 2007

Taimevahetuse teel saadud päevaliiliad ja kollase sügisheleeniumi hetkel veel õiteta roheline puhmas on heaks taustaks helekollastele lupiinidele ja üheaastastele moonidele.

Valge muskus-kassinaeris ehk malva moschata alba roosade sõrmkübarate ees meelitab kohale hulgaliselt sumisevaid lennumasinaid. Kahju, et kena lille Eesti aedades nii harva kohtab.

Ohtene mõrsjalill 'Kobold' ehk Gaillardia aristata alustas õitsemist juuni lõpus ja kirjade järgi peaks peaks õieilu jätkuma külmadeni - no ma tahaks seda kohe näha! Mõrsjalille sorte on erineva kõrgusega, ringpeenra kevadel 2007 valminud peenraosas kasvab nii 30-40cm kõrgune hästi kompaktse puhmikuga mõrsjalill (pildil) kui ka 60cm sort. tegemist on väga kergestikasvatatava kiirekasvulise püsikuga.

Kurekellapuhmas kolmest taimest võtab vähe ruumi peenrapinnast, aga moodustab õitsemise ajal võimsa meetrikõrguse õiepilve, mis kollasena tuleb eriti hästi esile sügisastrite tumedal taustal. Puhma paremal serval selline taust puudub ja õied jäävad seetõttu tunduvalt vähemmärgatavaks.










Kiirekasvuline tanguutia elulõnga hübriid 'Helios' ei vaja poputamist ja seemnest külvatuna õitseb juba esimesel aastal.













Püsikmoonid 'Poppy Iceland Mix' alustavad õitsemist ühtede esimestena pärast kevadisi sibulilli ja praegu juulis lõpetada veel ei plaani.




Ka verev helmikpööris õitseb väsimatult.











Köögikata kingitud punane roos üheaastaste tubakalillede ees













Sale kobarpea 'The Rocket' on üks mu lemmikutest. Kui ma üldse kunagi peaks soovima mõnd püsikut kollektsioneerida, siis suure tõenäosusega oleksid selleks kobarpead.

Paekivitrepp ja viinamarjad

Käes on kevad 2007. Paar kuud tagasi kolisime lõpuks kauaoodatud majja. Aiale tuleb see fakt raudselt kasuks - võib ju igal ajal kasvõi pooleks tunniks õue lipsata või möödaminnes mõne tegemata töö lõpule viia. Aga neid töid on palju, rohkem kui ma arvata oleks osanud...või on viimase paari aastaga kasvanud minu nõudmised väliseluruumile...

Igatahes on majal neli külge, mis peale ehitustegevuse lõppemist nägid kõik enam välja enam vähem sellised või pisut hullemad.




Toodud fotol olen juba alustanud maja serva paekivitrepi ehitust. Trepp plaanitud kaheosaline, mida ühendab keskel väike platoo. See selleks, et nii kukkus välja ja teisalt hea koht, kuhu viinamarjapeenart hooldades toetada tööriistu või materjale.

09.04.2007
Vahepeal on viinamarjapeenar saanud lisaks mulda ja kõdusõnnikut ning ketid sarikate külge taimede toestamiseks. Täna kavatsen treppi pisut "tuunida" - kõdusõnnik, muld ja ettekasvatuspeenardelt välja kaevatud kivikapüsikud on plaanis istutada trepi pragudesse ja külgedele. Praegu lähevad sinna arendsii kivirik, helmikpööris, karpaadi kelluke, alpi aster, kadakkaer, jumikas, kukeharjad ja paar tundmatut padjandi moodustavat tegelast.




Juuli 2007. Kahju, et mul pole olnud rohkem aega tegeleda paekivitrepi haljastamisega, aprillis istutatud kukehari, kadakkaer, karpaadi kelluke on kenasti kasvama läinud. Ringi istutatud viinamarjadest ei elanud talve või ümberistutust üle kaks viinamarjataime kolmest, need plaanis sügisel või järgmisel kevadel asendada.

Sügiseni on ainsale viinamarjale seltsiks punapõsksed paprikad.