Mustila - põhjamaine džungel

Võib ju mõelda, et kui kord juba lahe põhjakaldale kolitud, küll siis jõuab kõik sealsed tähtsamad pargid ja aiad hops läbi käia. No ei käi see nii lihtsalt ühti. Mööduval nädalavahetusel sai siiski üks käik teoks - koos kaasblogijaga Rose (Tea's Garden Stories) võtsime suuna Mustila peale. Päris otse see sõit algul ei läinud - saatuse tahtel põikasime millegipärast korraks Vuosaari kaubasadamasse - aga arvestades, et autos oli kokku kaks blondiini ja 4 gps-i, siis isegi libedalt läks.

Jätnud piletiraha Mustila arboreetumi kohvikusse ja saanud arboreetumi radade kaardi, siirdusime esimeses joones taimemüügiplatsile - esiteks oli mul väga vaja Soomes aretatud hübriidmurakaid "Aura" ja "Astra" ning teiseks "tark ju tormab", sest mine tea - vastasel juhul oled äkki pärast millestki elutähtsast ilma jäänud. Tore oli näha, et päris mitmed müügiplatsil esindatud taimedest on Kadakaaias juba olemas ja nende suhtes mingit kiusatust ei tekkinud. Hübriidmurakate raha jäi ka seekord alles - neid lihtsalt polnud. Aga džunglinäoga söödava asimiina Asimina triloba juures käis klõps ära ning sortide "Pennsylvania Golden" ja "Allegheny" seemikud kolivad kevadel Kadakaaeda. Seda juhul muidugi, kui nad saabuva talve ikka Mustikaaias potis üle elavad.

 Edasi võis südamerahus puistut avastama minna. Ootamatu oli, et kõik alale istutatud taimed kasvasid nö metsakoosluses - mingit muruniitmist ega rohimist siin ei harrastata, kui välja arvatud väike taimede ettekasvatusplats kastpeenardega, aga needki olid multši all. Ei saa välistada, et väikeste taimede kõrvalt siiski vahel mõni umbrohi välja tõmmatakse, aga silmaga eristatavaid selgepiirilisi peenraalasid Mustilas pole. Alul käisime mööda kaardil ettenähtud ja looduses märgistatud radu - oli tuttavamaid liike ja tundmatuidki, aga esmamulje oli väga "mainstream". Väga majesteetliku mulje jätsid võimsad ja vanad, aga siiani tiheda võraga ilusad tumerohelised õilsad nulud Abies amabilis.

 Ka noorukese õilsa nulu kasukas on väga tihe, tume ja kaunis.

Kogu arboreetumi alal on muidugi väga palju erinevas suuruses rodosid. Suve algul rodode õitsemise ajal on siin väga võimas vaatepilt.

Minu pilku aga püüdis ca 50 cm kõrgune mõnusa pinnakatte moodustanud igihaljas "Tiuku".

 "Tiuku" on Mustilasse kolinud tegelikult juba 1950. aastatel arvatavasti sakslasest rodoaretaja Dieter Hobbie poolt külakostiks tooduna. Rhododendron catawbiense var.compactum x williamsianum sai omale sordinime "Tiuku" aga alles 2011. aastal. Sort on hea talvekindlusega ja on esinduslikult talvitunud ka lumeta talvedel, mistõttu arvatakse, et tegemist on kõige külmakindlama williamsianum hübriidiga.

Ega õisi arboreetumis praegusel ajal palju olnud, kuid teeservas õitses alles värskelt kanada leeder.

Teisal oli õiterüüs üle 3m kõrgune Bretschneideri hortensia Hydrangea bretschneideri "Bougie".

Tänu oma täidisõitele on "Bougie" nime saanud meil toalillena kasvatava bugenvillea järgi.

Ühel hetkel siiski saime pihta, et Mustilas on veel põnevam, kui suurelt rajalt mööda kitsukesi jalgradasid "nurga taha" džunglisse põigata.

 Džungliliaanid aktiniidiad ja ronihortensiad lippavad mändide toel taevasse. Pildil hortensia.

Lõhikhortensia kivil.

 Kraavi pervel õitses lillakate õitega hiina rohthortensia Deinanthe caerulea

 Elupuid on Mustilas palju-palju - mõne tüvi annab juba raieküpse kuuse mõõdu välja.

Üle 3m kõrgune siilpaanaks Oplopanax horridus

Isegi keskusemaja on džunglist vallutatud.

Märkamatult oli möödunud hea mitu tundi, kui tagasi kohviku juurde jõudsime. Eks natuke jäi hinge närima, et ilmselt jäi veel palju "nurgataguseid" läbi kammimata, aga eks üht-teist sai nähtud ju ka.

Kuidas läheb Kadakaaial?

Kasvab, ma ütleks. Kuigi viimastel aastatel pole lisandunud suuri istutusalasid või õuele sõitnud püsikukoormaid, on aed siiski arenenud niiöelda sisemiste ressursside arvelt - aia rajamisel istutatud puud hakkavad juba varju andma ja püsikupuhmikud laiutavad üksteise võidu. Paekiviterrassi on katnud liivatee-nelgi-kukeharjakooslus, mis ei luba enam ammu aimata paelahmakate algset suurust.

 Paekiviterrassilt avaneb vaade pea kogu iluaiale.

Lai trepp on kaotanud poole tuhkpuule - eks siin tuleb sel aastal kääridega korda looma hakata.

 Võnk-pärgenelas õitseb kivi otsas. Siin pildil on muide päris umbrohuvaba kooslus.

 Kuigi jah, tuhkpuu soengut tuleb kohendada.

Teeraja paremal poolel laiab kadakas. Särtsakas lilla on naistenõgese sort.

Ja valgelt lookleb kadakkaer. Kadakkaera taga kõiguvad ussitatrad ja veel tagapool puude all on hosta-ala.

 Hosta-ala päikesepoolset kuiva serva katab kirjulehine igihali, millest kõrgema rinde moodustavad kikkapuupõõsas ja lursslill.

Aga ka kurereha tesel pool kitsast teerada lepib päikeselise ja kuiva kohaga. Tagapool paistavad juba hostad.

 Hostad on sel aastal juba esinduslikumad mõõtmed võtnud. Eks jahe ja vihmane suve algus lükkas ka takka. Kivide vahel brunnera taga hosta Olive Bailey Langdon.

 Esiplaanil paremal Guardian Angel, vasakul laialehine tarn.

 Ees keskel Victory, eelmise aasta uustulnuk, aga tragi.

 Climax ees vasakul

 Veel grupifotosid

 Hostaala on koduks ka lursslilledele, rodgersiatele ja sõnajalgadele.

 Vaade ülalt paeterrassilt

Pikk peenar

 Kõrgemate püsikute alad on multšitud põhuga. Esteetiliselt pole see ehk kõige parem lahendus, aga igal juhul etem, kui umbrohtunud peenar. Päevaliiliate kaarduvad puhmikud varjavad suurema osa multšipinnast, silma riivab põhk peamiselt vaid seal, kus päevaliiliapeenras on üksikud tühjad kohad tulevaste istutuste tarbeks.

Tundub, et Kadakaaial läheb hästi.

Roosa ja lilla Mustikaaed

Suvesoojus on lõpuks ka Mustikaaeda jõudnud ja taimed kasvuhoo sisse saanud. Kui eelmisel aastal rodod praktiliselt ei õitsenud, siis tänavune talv oli rododele tõeliselt soodne. Samas midagi head selles eelmise aasta karmis talvel oli ka - kehv talv sundis rohkem pingutama ja Mustikaaeda kolisid mitu uut Soomes aretatud rodopõõsast. Maja ees õitsevad praegu Nova Zembla, Haaga ja lillaõieline.

 Roosakaspunane Nova Zembla oli 2 aastat tagasi üks paras kaheksajalg - mitmemeetrised peened oksad roomasid mööda maad igas suunas. Põõsa kohal kaardusid pea maani vanad ungari sirelid. Tänavu on hea näha, et tänu sirelite harvendamisele, on Nova Zembla uued võrsed hakanud kasvama jõuliselt püsti.

 Ka kännult tuleb uusi võrseid. Ajapikku saab siit päris kena suure põõsa kasvatada. Kuna harvendatud ungari sirelid on samuti mullapiirilt kobeda puhmaka uusi võrseid kasvatanud, siis tänavu pärast õitsemist saavad ka viimased vanad sirelitüved maha lõigatud, mis omakorda rodode valgustingimusi peaks parandama.

Nova Zembla

Eelmise aasta uustulnuk Haaga - üksik õis on pisut väiksem, kui eelmisel, aga see-eest on neid kobaras rohkem.

Siinse rodorivi lõpetab 2 meetrine helelillade õitega tundmatu.

Teisel pool tillukest muruplatsi on õitsele läinud Helsinki University. Kuigi mulle pea rinnuni, on ta siiski eelmise aasta uustulnuk Tii aiast. Teine kõrvalolev väiksem Helsinki University on aiaärist - sel aastal veel ei õitse, aga kasvatab usinalt kasvusid.

 Mustikaaia kõige suuremad catawbe rodod küll alles pungitavad, aga lubavad nädala pärast juba õierohkelt esineda.

Võsast puhastatud suur kallakupeenra hakkab järjest enam peenra nägu minema. Sel aastal julgesin juba lausrohimist teha, lootuses, et kahe viimase aasta istutused võtavad vaikselt pinnasekindlustamise rolli umbrohtudelt üle.

 Metsataimedest jäid alles ülased ja jänesekapsad, mitte et neil teabmis pinnastpidav juurekava oleks, aga ülaste varane õitsemine kevadises aias on teretulnud ja jänesekapsas vaevalt mingit konkurentsi hostadele jm püsikutele pakub.

Tegelikult vastupidi - jänesekapsa heleroheline on lausa hädavajalik siniseleheliste hostade külje all.

Hostadel läheb veel puhma kasvatamisega aega, aga lehemaalinguid võib juba praegu nautida. Magic Fire koos metspipra, ülaste ja tähtputke lehtedega.

Peenramüüri ette on sättinud end sinised ja valged meelespead.

Laukude ümberistutus sõnajalgade vahele oli tõeliselt hea otsus.

 Kui esiplaanil kasvav roheõis end ka veel laiendab, võivad laugulehed rahus seal muude lehtede varjus kolletada.

Eelmisel sügisel sai korrastatud endine kompostrinurk suure kallakpeenraga samal terrassil. Laudlehele ja himaalaja jalglehele näib koht väga meeldivat.