Teisipäev, mai 18, 2010

Oh, oleks veel...


... puhkust. Aga ei, täna on viimane päev ja homme tuleb jälle laua taha istuda. Ma olin seekord kaunis isekas ja kordagi isegi ei piilunud töömeilikasti. Aga asi seegi paar ja pool nädalat - päris palju sai aias korda saadetud.
Meie selle aasta suurim projekt on juba märkimisväärselt kaugele jõudnud. Märtsis keset kõrgeid lumehangi kerkima hakanud kasvuhoone nägi üleeile juba päris kasvuhoone moodi välja.
Kogu mullapinna katab peenravaip, sest ma annan endale aru, et töö kõrvalt mitut kasvuhoonet, köögiviljamaad ja ilupeenraid rohida ei jõua. Natuke muidugi tahab veel asi nokitsemist - tagasitäide, harjaplekk, mõnes kohas silikoonida veel, aga mis kõige tähtsam - kasutamist need pisiasjad enam ei sega. Ja tänaseks on maja otsast otsani täis istutatud tomateid, paprikaid, pipraid, arbuuse, meloneid, pepiinosid, kurke ja basiilikut. Uue kasvumaja kõrval õitseb nurmenukuväli.
Väikeses kilemajas käis öösel salapärane külaline, arvatavasti vesirott, ja pani nahka mõned kõrvitsavarred.
Ega sest suurt lugu pole, kui see ühekordseks tembuks jääb. Üleeelmise nädala lõpul, kui viimaseid külve kassettidesse tegin, oli ülevaade istikumajandusest olematu - kui sul on kassetid laiali nii kasvuhoones, rõdul, sauna eesruumis, elutoas, köögis, siis ongi võimatu sotti saada, mida siis kui palju lõpuks külvatud on. Tänaseks on maja pottidest-totsikutest puhas ja pilt hulga klaarim: meloneid oleks võinud vähem olla, tomateid ehk rohkemgi, aga egas siis märtsis julenud veel loota, et kasvuhoone selle aasta pooles mais juba valmis on.
Väike kasvuhoone on hetkel kurgi- ja kõrvitsapottide päralt.
Üks kõrvitsasort on sel aastal eriti uhkete idulehtedega sattunud - nii 10cm pikad. Alloleval pildil keskmine pruun pott on 20 cm läbimõõduga.
Ülejäänud selle aasta tegemised on rohkem jätkuprojektid - kirsiallee sissesõidutee ääres näitab esimesi õisi. Kaks puud rivist on otsad andnud, aga eks need jõuab asendada.
Eelmisel aastal alustatud paeterrassi äärne haljastus hakkab jumet võtma. Need valged träpsud seal muru taustal, on lumilaugud.
Kohutavalt armsad nii kaugelt kui lähemalt vaadatuna ja varase õitsemisega ka.
Püvilill
Pisitasa kogun siia mujalt aiast kiviktaimlalilli ja no juurde peab ju ka ostma.
All aias õitsevad tulbid-nartsissid. Kollased tulbid on hästi paljunenud ega pirtsuta põrmugi, et neid suviti üles võetud ja kuivatatud pole.

Teised on paljunemisega tagasihoidlikumad.
Veel kaks sorti, kusjuures sel kõrgemal...

on ka seest vaadates põnevad õied.

Ebaküdooniapõõsas õitseb meil kevadel kaks korda - kõigepealt kollaste metstulpide õitega.
Nartsissidest on sel aastal üllatavalt hästi end topeltõielised üleval pidanud - muidu ikka kippus suurte õite raskus õievarre murdma, aga tänavu pole viga.
Sellegipoolest eelistan ma pigem lihtõiega nartsisse - need kobarnartsissid on eriti sirge selja ja elegantse hoiakuga.
See blogipostitus oleks jäänud olemata, kuimitte mul keset kurkide potti istutamist taburetilt jalg poleks ära tulnud. Leidsin asenduseks küll ühe poti, mille otsa istuda, aga tolle põhi oli jällegi mullane. No tarisin siis voolikuotsa ligi ja saigi potipõhi kernasti puhtaks, kuid kuivatada polnuks küll millegi muu, kui oma pluusisabasse või püksipepusse ja siis ma lõingi käega - aitab! Väike puhkus puhkuse ajal kulub ka ära. Võib olla ma siiski õhtul potitan neid kurke edasi...

Teisipäev, mai 11, 2010

Nurmenukukollane aeg

... ja rabarberikoogi aeg ja emadepäeva aeg ja takkapihta kõige kõige kiirem aiaaskelduste aeg. Õnneks on töölt mõned vabad päevad, mis esimeses järjekorras kuuluvad köögiviljaaias peenarde tegemiseks ja külvamiseks. Kõrvaloleval pildil väike meenutus emadepäevast - seinale riputatav "tähtsate pisiasjade tasku" on pesamuna tehtud, nurmenukud korjas teine piiga. Ja mainimata ei saa muidugi jätta, et lokkis külgedega vaas on minu talvine nikerdus keraamikakojas.

Ka püsikupeenardes on käsil rohimis- ja istutustööd. Aprilli alul kingiks saadud päevaliiliad läksid sel aastal otse aiamulda - loodetavasti nad ei pahanda ja kohanevad karmi kliimamuutusega. Seda enam, et nad said kohe omale ka imevahvad nimesildid tänu Köögikatale. Minu laiskuse ja puuduliku järjepidevuse juures istutusskeeme ja sordinimekirju üles tähendada on nimekivikesed ütlemata tänuväärne tugi isiklikule mälukettale. Nimekivikesi jätkus teistelegi - näiteks neile võrkiiristele siin.

Aiavaasis leidsid koha potinartsissid, kus nad silmailu pakuvad kindlasti kauem kui meie kuiva ja kuuma kliimaga siseruumides. Igatahes suured-suured tänud Köögikatale!
Kui hilisemad nartsissid peenral alles häbelikult päid tuules noogutavad,
on varasemad sealgi ammu õites.
Muidu on aias pilt keskpärane - erinevalt eelmistest aastatest ei suutnud helmikpöörised sel aastal paksu lumekoorma all säilitada tavapärast möödunudaastast lehestikku, kuid nad kasvatavad uue lehepuhma üsna kärmelt. Ka teised püsikud, kes tavatsevad talve muidu lehes üle elada, on sel kevadel tavalisemast rääbakamad. Välja arvatud puksrohi - tema näeb ikka sama värske ja lopsakas - löö või hamabad sisse. Kadunud on kõik lillad krookused?! Neid oli terve väike väli - kas tõesti on võimalik, et keegi usin iga viimse sibula üles leidis ja nahka pani? See-eest tõotavad jõudsalt kasvavad laugud ja teised sibulilled anda uhke show. Isegi kõik 3 sügisel saadud rohtlaliiliat on oma ninad mullast välja ajanud, mis meele iseäranis rõõmsaks teeb. Esimesed tulbid särasid täna avasüli päikesele vastu.Kunagi seemnest külvatud priimulad on kasvatanud korralikud puhmad.
Selle kevade reisilt kaasa toodud aktiniidiad said eile oma ammu plaanitud kohale terassiäärsetele võreseintele. Actinidia kolomikta sildil on muuhulgas vene keeli kirjas "dvupolõi vid". Kuigi minu hääbuv vene keele oskus seda tõlkida ei suuda, loodan ma siiski, et see tähendab, et ta kaaslast ei vaja. Aga actinidia argutad "Issai" ja "Geneva" vajavad ilmselt üht meesterahvast oma seltskonda - vot kui tore, ongi jälle põhjust istikuäride poole sammu seada. Need kadakad ja muud okkalised aktiniidiate ümber on igaks juhuks...kuni ma võrgust kaitsed valmis saan. Teadupärast meeldib kassidele hullupööra aktiniidiaid kratsida. Meil endil küll kasse pole, aga külakassidel kaunis pikad tiirud ja vahel satub mõni meiegi õuele.Et postitus üdini kollane ei jääks, lõpetuseks üks õitsemist alustav roosa bergeenia.