Teisipäev, juuli 11, 2017

Kuidas läheb Kadakaaial?

Kasvab, ma ütleks. Kuigi viimastel aastatel pole lisandunud suuri istutusalasid või õuele sõitnud püsikukoormaid, on aed siiski arenenud niiöelda sisemiste ressursside arvelt - aia rajamisel istutatud puud hakkavad juba varju andma ja püsikupuhmikud laiutavad üksteise võidu. Paekiviterrassi on katnud liivatee-nelgi-kukeharjakooslus, mis ei luba enam ammu aimata paelahmakate algset suurust.

 Paekiviterrassilt avaneb vaade pea kogu iluaiale.
Lai trepp on kaotanud poole tuhkpuule - eks siin tuleb sel aastal kääridega korda looma hakata.
 Võnk-pärgenelas õitseb kivi otsas. Siin pildil on muide päris umbrohuvaba kooslus.
 Kuigi jah, tuhkpuu soengut tuleb kohendada.
Teeraja paremal poolel laiab kadakas. Särtsakas lilla on naistenõgese sort.
Ja valgelt lookleb kadakkaer. Kadakkaera taga kõiguvad ussitatrad ja veel tagapool puude all on hosta-ala.
 Hosta-ala päikesepoolset kuiva serva katab kirjulehine igihali, millest kõrgema rinde moodustavad kikkapuupõõsas ja lursslill.
Aga ka kurereha tesel pool kitsast teerada lepib päikeselise ja kuiva kohaga. Tagapool paistavad juba hostad.
 Hostad on sel aastal juba esinduslikumad mõõtmed võtnud. Eks jahe ja vihmane suve algus lükkas ka takka. Kivide vahel brunnera taga hosta Olive Bailey Langdon.
 Esiplaanil paremal Guardian Angel, vasakul laialehine tarn.
 Ees keskel Victory, eelmise aasta uustulnuk, aga tragi.
 Climax ees vasakul
 Veel grupifotosid
 Hostaala on koduks ka lursslilledele, rodgersiatele ja sõnajalgadele.
 Vaade ülalt paeterrassilt
Pikk peenar
 Kõrgemate püsikute alad on multšitud põhuga. Esteetiliselt pole see ehk kõige parem lahendus, aga igal juhul etem, kui umbrohtunud peenar. Päevaliiliate kaarduvad puhmikud varjavad suurema osa multšipinnast, silma riivab põhk peamiselt vaid seal, kus päevaliiliapeenras on üksikud tühjad kohad tulevaste istutuste tarbeks.

Tundub, et Kadakaaial läheb hästi.