Laupäev, veebruar 04, 2017

Talvises aias


Avastasin, et talvisest Mustikaaiast eriti pilte polegi. Lastest ja nende tegemistest ikka on, näiteks kibuvitsamarjasilmsest ja rodolehesuisest muhedast lumememmest. Aga mitte aiast endast. Suurem osa aiast ju puhkab ja eks mina ka. Ainult rodod eesukse ees ei puhka - nemad meil mõõdavad õhutemperatuuri. Keeegi ei viitsi enam köögiakna taguselt klaastermomeetrilt silmad kissis kriipse taga ajada - rodomeetriga palju lihtsam. Viskad hooletu pilgu aknast välja ja asi selge! Lai leht puhvis - tugev pluss, lai leht longus - kerge pluss, leht hakkab rulli kiskuma - 0 kraadi, leht jämedas torus - kerge miinus, kõige mõnusam mäesuusailm, leht pulkas nagu pliiats - korralik miinus, leht nagu sukavarras - kui saad, ära oma nina õue topi! Kogu vajalik info hetkega ja ei mingeid üleliigseid kriipse. Nagu fotodelt näha, on meil täna selline nullilähedane pluss.


Kõige ilusam tikripõõsas siin- ja sealpool lahte. Ilma temata oleks talvine Mustikaaed tüki maad üksluisem. Tal on sellised õrnad ja pikad nõtked oksad, mis kena laia kaarega otsast maad puudutavad. Ma olen teda nüüd kahel suvel lõiganud - kõige vanemaid ja liiga maadligi oksi välja. Koht on ka selline, et peabki natuke rohkem kui lihtsalt marjapõõsas välja nägema - jääb vaatesse ilutaimede terrassi lõpus ja tarbeaia piiri peal. Tikripõõsas kannab rohkelt väiksemapoolseid tumepunaseid ja magusaid marju.
Kiigeplats ülemisel terrassil. Ruutmeetritelt pole platsi muidugi ollagi, aga selle korvab vaade kiigelt allapoole mägedevahelisele orule. Nagu näha, on kiik kasutuses ka talvel - kui püksitagumik ei kannata lumistele laudadele istuda, siis on viga pükstes või nende puudumises, mitte talves.