Teisipäev, september 25, 2007

Potipõllundus - Container gardening

"Lase veel naine linna peale..." kommenteerinuks mees mu tänaõhtust linna pealt kojujõudmist, kui ta mitte komandeeringus poleks :) Nojah - tagumised autokummid olid tõesti koorma all laiaks litsutud nagu pannkoogid ja võimalik, et homme pean autoteenindusse kummi parandama kolistama (praegu ei saa veel täpselt aru), aga mina olen linnaskäiguga ülimalt rahul.

Kus on, sinna tuleb juurde - ja nii juhtuski, et kuigi auto esiots oli juba columbia kividest ja tsemendikottidest õhus, pidin sinna veel hulka potte juurde litsuma. Nimelt - just nüüd, kus õueaianduse hooaeg on kohe läbi saamas ja tubane algamas, olid K-Rautakeskos müügil suured keraamilised lillepotid hinnaga "jumalamuidu"! Liivaluitemustriga, suurim poolemeetrise läbimõõdu ja kõrgusega. See viimane on eriti oluline - saan poti põhja tavapärasest rohkem kergkruusa laduda ja sellega palmid põrandaküttest kõrgemale upitada. Siiani pidid nad plastpottidega läbi ajama. Nojaa, kui juba pottide ostuks läks, siis lainemustriga terracotta potid sobiks hästi ka tulevasele vahemeretaimedega verandale ja terrassile, kui need kunagi valmis saavad. Ühe sõnaga - litsusin auto potte pilgeni täis - nii suuremaid kui ka natuke väiksemaid. Kas pole vahvad? I was shopping today and found these terracotta pots with great seasonal discount perfect to my palm trees and for other plants in my future mediterrenean-style veranda.

Seni aga kui veranda veel nokitsemist tahab, võiks ju potipõllundusega tegeleda - miks mitte tuua õuest mõni füüsalitaim või kombineerida väike ürdipeenar klaasrõdule potti.

Laupäev, september 22, 2007

Õunalugu - Apple story

Meie aias kasvab 4 noort õunapuuhakatist - need kõige tüüpilisemad magusama maitse eelistajatele - 'Valge klaar', 'Kuldrenett' (pildil), 'Martsipan' ja 'Liivi sibulõun'. Paar ubinat puu kohta on selle aasta saak, aga ega rohkemat ootagi - las nad veel kasvavad ja kosuvad, küll jõuavad ka saaki kanda.

We have planted 4 apple trees, but they are too young yet for the real crop. Still, last year we got a lot of apples from dozen of wild apple-trees - there were early ones and later ones, sweet and sour, yellow and red fruits. Unfortunately, these trees have a rest this year.

Siiski, siiski oli meil möödunud sügisel korralik õunauputus - tosinkond metsõunapuud olid ubinaist lookas. Ega ma täpselt teagi, palju neist metsõunapuid on ja palju lihtsalt metsikuid sordiõunapuude seemikuid - selge on see, et linnud on neid seemneid siia laiali pildunud ja ju siis pinnas on ka sobivaks osutunud. Õunu jagus igale maitsele - magusamaid ja hapumaid, varasemaid ja hilisemaid, punaseid ja kollaseid... Sel aastal ükski neist puudest ei õitsenud - võtsid puhkuse, no mis parata. Küll aga oli sel kevadel juba kaugelt näha uhkelt õites üks suur õunapuu, mille olemasolust meil veel aimugi polnud! Eks asi oli asukohas - kaugel eemal paju-, leedri- ja toomingavõsas - sinna me käigurajad ei ulatu.

Though, this spring I noticed one big appletree fully in blossoms out there - I had no idea about this one before. But it was understandable - the tree was situated in the middle of willow and elder copse, far away from our walking routes.

Nüüd sügisel tuli puu mulle taas meelde - ämber näpu otsas, õunakoogineelud suus, kummikud jalas suundusin võsa poole. Kevadise õitemere järgi pidi puu asuma pisut paremal sellest elektripostist.

Now, in autumn, I remebered the tree again and I decided to enter to nasty copse to get some apples. As I remebered from spring the apple-tree should have been a few meters to the right from power line post.

Sumpasin läbi kõrge heina, põiklesin kõrvale torkivaist kibuvitsavõrseist, kargasin üle kraavi, trügisin pajuvitste vahel ja leidsin! Oligi otsitud puu, olid viljadki - palju ja punaseid! Ainult... mitte õunad, vaid kibuvitsamarjad ja puu ise osutus hoopis kaseks, mille najal kibuvits oli roninud ca 5-6 meetri kõrgusele.

I found it! There was the tree and fruits, but... no apples - it was dog rose rosa canina had climbed up 5-6 meters high on birch tree.

Et mitte päris tühjade kätega koju tagasi tulla, korjasin siis natuke kibuvitsamarju - ei, mitte puu otsast - neid saab siin madalamaltki kätte. Kibuvitsu on siin lausa nii palju, et võiks kibuvitsakuninganna tiitlile kandideerida või siis vähemasti osaleda kibuvitsajuurimisvõistlustel. Esimesel aastal suurt muud ei teinudki, kui juurisin, juurisin, juurisin - päeval juurisin aias ja öösel unes:) Aga ma vajasin ju lapikest kibuvitsapuhast maad viljapuu- ja tarbeaia tarvis! Enam ma kibuvitstega ei maadle - need, mis alles, ette ei jää - las nad siis olla pealegi.

As I was left without apples, I picked some dog rose hips for winter tea instead.

Teisipäev, september 18, 2007

Täna - Today

Sajab, sajab sajab... Külmavõitu on ka... õues. Sellest piisab, et õigustada oma toasolekut. Teine õigustus on veel - pliidil podiseb kirju männiriisika-paprika hoidis - vaja seda valvata. Ja pesumasinat... ja nõudepesumasinat... ja üldse - loll, kes õigustust ei leia! Tuba on soe ja kohv kuum :)

Enne suuremat padu jõudsin aga aiale fotokaga tiiru peale teha. Õigustuseks võtsin pange näpu otsa ja tõin korraga juba tomateid ja paprikaid ka. Kuigi õues on juba külm ja märg, on aed siiski veel õites.
It is wet and cold out there, but despite that the garden is still in blooms. I took a little walk in my garden with camera this morning.


Buddleiad on ikka veel tõelised pilgupüüdjad.
Buddleia davidii is still catching the attention.








Kaunis aster ja tavalisest pisut madalam lupiin 'Gallery Pink'
Aster novae angliae and lupinus polyphyllus 'Gallery Pink'







Kaunis aster valge
Aster novae angliae







Aedmonarda õitsemine on küll läbi, aga vahvad mummud ehivad puhmast endiselt.
Monarda dydima has finished blooming, but has still attractive balls. Many flowerheads had double-storeyed blooms.





Piimjaõieline kellukas
Campanula lactiflora







Kukehari 'Herbstfreude'
Sedum 'Herbstfreude'







Sügisheleenium
Helenium autumnale








Ohtene mõrsjalill 'Goblin'
Gaillardia aristata 'Goblin'







Jaapani füüsali ehk hiina laterna laternad hakkavad jumet võtma
Physalis franchetti







Aedkukekannus
Delphinium







Mugulpäevalill ehk maapirn
Helianthus tuberosus







Aasnelk
Dianthus superbus

Peruu füüsal - Physalis peruviana

Kartuli ja tomati sugulase peruu füüsali valminud marjad on näpuotsast pisut suuremad, kollakasoranzi värvuse ja tugeva hapukasmagusa maitsega.I usually start Cape gooseberry Physalis peruviana seeds at the end of February indoors and plant them out at open ground in June. Couple of plants I put into greenhouse, but no more - these plants tend to be so invasive that I can't afford more of them beside tomatoes, paprikas and eggplants in my small greenhouse.
Meie aias on nimetatud kultuur kasvanud viimased paar aastat. Veebruari lõpus külvan seemned kassetti, taimede kasvades istutan nad ringi suurematesse pottidesse. Juunis istutan enamasti juba õites taimed avamaale. Eelmise aasta pikk soe suvi oli peruu füüsalile ülisoodus ja marjad valmisid kenasti ka täiesti katmata avamaal. Sel kevadel olin tiba hooletu, mistõttu viimane kevadine öökülm nullis avamaale istutatud katmata taimed mullapiirini maha. Sitked tegelased ajasid mullast küll uued võrsed, aga saagi valmimiseni hakkavad jõudma alles nüüd.

Siiski on mõnda aega saaki andnud kaks füüsalitaime kasvuhoones. Kuigi peruu füüsalit olekski meie kliimas mõistlikum kasvatada kasvuhoones, on tema laiutava iseloomu tõttu väiksesse kasvuhoonesse kõrvuti tomatite, paprikate ja baklažaanidega võimatu üle paari taime neid mahutada. Sestap plaanin järgmisel kevadel füüsalitaimed taas avamaale istutada, küll aga kavatsen katta neid öökülmaohu möödumiseni kattelooriga.

Füüsaliviljad on küpsed, kui marja ümbritsev kattetupp on kollaseks tõmbunud ja hakanud kuivama. Küps mari on oranzikaskollane, tooreid rohelisi marju peetakse mürgisteks.







Ripened fruits of Physalis peruviana.

Kuigi valdav osa valminud füüsalivilju rändab meie peres laste suhu, jätkub neid ka magustoitudesse nt. koos õuntega koogi peale (intensiivse maitse tõttu piisab vähesestki kogusest) või hommikuse puuviljapudru sisse.

Peruu füüsalit ei tasu segi ajada iluaias kasvava jaapani füüsali ehk hiina laternaga Physalis franchetti, sest tema viljad ei kõlba teps mitte suhu panna. Vasakul fotol on söödavate marjadega peruu füüsal, parempoolsel mittesöödav jaapani füüsal.









On left edible cape gooseberry physalis peruviana, on right non-edible chinese lantern physalis franchetti.

Laupäev, september 15, 2007

Hoidiste hooaeg - Conserves' season

Lootsin küll, et varane öökülm tõmbab aiakraamile kriipsu peale, aga võta näpust - ikka jälle lähen kastiga aeda "viimaste" kurkide järgi, ikka veel paisuvad maisitõlvikud, ikka veel kasvatab lattuba kaunu, rääkimata tomatitest, kes viimased paar päeva on kohe eriti massiliselt punastama hakanud.

Nii olengi jätkuvalt ametis olnud köögiviljade purki ajamisega. Et ma pole teab mis kokandusfänn ja netis eelistan retseptide tagaajamisele pigem kauneid aiapilte uudistada, siis püüan hoidistamisel võimalikult lihtsalt asjaga ühele poole saada. Päris tegemata jätta ka ei saa, sest milline nauding on võtta talvel keldrist köögiviljahoidis ja sellest kiirelt perele mistahes ühepajatoit või supp vormistada! Köögivilja segahoidisteks on mul vaid üks põhiretsept, millega kõik see kraam saab purki pandud.

Minu universaalne köögiviljamix
1,5 kg tomateid
1,5 kg kurki (või suvikõrvitsat)
0,5 kg porgandit (või nuikapsast või kaalikat või seeni või aedube)
0,25kg sibulat
0,25kg paprikat
15 spl õli (või nii, et potipõhi kaetud)
2,5 spl soola
2,5 spl suhkurt
2,5 spl 30% äädikat

Esiteks siblin sibulad õlis pehmeks, siis lisan kuubistatud porgandid või muud kõvemat sorti köögiviljad, hautan pisut. Riburadapidi suskan ka muud tükeldatud köögiviljad (paprikatükid jätan viimaseks) patta, lisan soola ning 1 spl äädikat ja jätan poti vaikselt hauduma. Vahetult enne purki tõstmist segan sisse suhkru ja ülejäänud äädika. Seejärel segu kuumalt purki (purgid ja kaaned eelnevalt pesumasina antibakteriaalsest programmist läbi lastud), purkidele kaan peale ja ööks tagurpidi rätikule. Järgmisel hommikul rändab kaup keldrisse.

Talvel sobib see hoidis nii salatiks (nt. koosluses tomat, kurk, uba, seen) kui ka ühepajatoidu (nt.tomat, suvikõrvits, porgand) või supi sisse. Komponentide varieerimine ja maitseainete lisamine (hakitud till, seller vmt.) annab asjale loomingulisemat hõngu ja uusi maitsenüansse.
As I'm not the devoted cooking fan, I have only one, but very universal receipt for veggy mix conserve:
1,5 kg tomatoes
1,5 kg cucumbers (or zuccini or any other "soft" veg)
0,5 kg carrots (or kohlrabi or mushrooms or green beans or any other "harder" veg)
0,25kg onions
0,25kg paprikas
15 tbs olive oil
2,5 tbs salt
2,5 tbs sugar
2,5 tbs 30% vinegar

After chopping all the veggies, I fry the onions in oil for a while, then I add into pot one by one other vegetables, salt and 1tbs vinegar and leave it to stew on medium heat for 1,5 hours. Then I add sugar and the rest of vinegar, stir well and insert the mix into glass jars closing ones immediately with lids. Jars and lids should be desinfected beforehand by heating in oven or any other way - I just use untibacterial washing programme of dishwasher for instance. I store conserves in cool (at basement storing room) and use these later as a cold salat or mix into dishes like hotpot and soup.

Lisaks köögiviljasegahoidisele, ootavad saabuvat talve keldris marineeritud kurgid, kõrvitsad, seened ning soolvees oad.

I have also prepared pickled cucumbers, pumpkin and mushrooms for coming winter. To be honest, these last ones today my husband prepared.

Teisipäev, september 11, 2007

Artishokk - Globe artichoke

Juba mitu viimast ööd on külm käinud aias lehti näksimas. Varasematel aastatel mäletan, et kui esimene sügisene öökülm üle käis, siis korralikult - ikka nii, et latakad kõrvitsalehed olid hommikuks kui kokkupandud vihmavarjud kompostihunnikuid katmas. Sel aastal aga teeb külm oma tööd õige vaikselt, hiilides ja nakitsedes leheservi, iga ööga ampsuke rohkem.

First autumn frosts have arrived very secretly this year - just biting a little bit of pumpkin leaves each night.


Aga nüüd artishokist. Olin ta kulinaarses mõttes sel aastal juba maha kandnud, kuid pärast mitmeid signaale, et minult kevadel saadud võimsakasvulised "ohakad" on tuttavate aias õitsema hakanud, uurisin ka oma artishokke lähemalt ja leidsingi leheroseti keskelt kauaoodatud õiepungad! Aga mis nende õiepungadega peale hakata - see oli esialgu väga ähmane.



My biggest artichoke plant

Artishokk Cynara scolymos on mitmeaastane köögiviljakultuur, kuigi kasvatada võib teda ka ainult ilu pärast. Kuni pooleteise meetri kõrguseks kasvav hiigelohakat meenutav hallikasroheliste lõhestunud lehtedega ja siniste õitega taim on pärit Vahemeremaadest.

Süüakse artishoki puhul õisikupunga koos õisikut katvate soomuste alumise osaga ja seda keedetult või hautatult. Toorelt artishokk süüa ei sünni. Artishokk sisaldab tublisti C-vitamiini, foolhapet ja kaaliumi.
I started a few artischoke from seeds this spring and just now, around first frosts, we have some artichoke buds to taste. I found out that preparing and eating the artichoke is a "huge science" which is explained in english here http://www.artichokes.org/


Artishoki valmistamine
Avanemata õisikud pestakse külma veega, tõmmatakse ära mõned alumised pisemad õisikusoomused ja lõigatakse ära vars ning neljandik köögivilja ülemisest otsast. Seejärel kastetakse artishokk sidruni või äädikaga hapustatud vette, et vältida värvimuutust. Ka äralõigatud varrejuppi või kasutada toiduks, kui selle kõva kooreosa eelnevalt ära koorida.

Kui soovitakse valmistada täidetud artshokke, siis venitatakse eelpool kirjeldatud viisil ette valmistatud õisiku järelejäänud soomused laiemale ja eemaldatakse õisiku südamik. tekkinud avausse ja välimiste lehtede vahele asetatakse täidis.

Artishokke keedetakse püstises asendis 25 kuni 40 minutit sõltuvalt köögivilja suurusest (valmidusest annab märku ka see, kui mõnest ülemisest soomusest tõmmates, see kergesti välja tuleb), soovi korral võib keeduvette lisada sidrunimahla, soola ja muid maitseaineid. Keetmise järel viljad nõrutatakse põhjad ülespidi asendis. Serveeritakse artishokki nii kuumalt kui külmalt, nii täidetult ja erinevatesse kastmetesse dipitult.

Siin lehel http://www.artichokes.org/ on väga selged pildid menüüs - recipes and such - basic preparation - artishoki valmistamisest - ilmselt arusaadavad ka kesisema inglise keele oskuse korral. Keeleoskuse korral leiab siit ka hulganisti retsepte.
Artishoki söömine on jälle omaette teadus - vähemalt minusugusele võhikule - süües võetakse soomus soomuse haaval näppude vahele, kastetakse dipikastmesse ja hammaste vahelt läbi tõmmates manustatakse soomuse pehme sisu (soomuse kestasid ei sööda). Kui soomused on otsas, eemaldatakse noa või lusikaga südamik, mida taas ei sööda. Küll aga on söödav allesjäänud õisikupõhi, mille võib tükeldada ja taas dipikastmesse kastetult ära süüa. Kes spetsiaalsete dipikastmetega jännata ei viitsi, võib dippimiseks kasutada ka sidrunilisandiga pehmet võid või majoneesi või sojakastet.

Sellise pika "artishokiteaduse" peale mõtlesin kohe tükk aega, keda seekord pereliikmetest oma kulinaariaeksperimendi ohvriks tuua - kas lapsi, nagu tavaliselt (neid on lihtsalt rohkem käepärast :) ) või siis seekord hoopis abikaasa - mõnede netiavarustes jalutajate arvates on artishoki söömine väga romantiline tegevus :) . Lõpuks jäi nii, et vanem plika, mees, mina ja ehitaja.

Kuna degusteerimiseks väga palju materjali polnud, ei hakanud ka ühtki spets.kastet tegema ja artisokk sai lisandiks Hellmann's majoneesi. Selle pika jutu peale tahate nüüd kindlasti teada, et kuidas maitses - natuke naljakas ja omamoodi, nagu kõigi uute asjadega, paha ei olnud kohe kindlasti mitte, aga minust ilmselt artishokifänni ei saa. Samas tütar arvas, et tema sööks hea meelega teinekordki. Meestele roog sobis väga hästi. Ja "beebipungad" maitsesid nagu etemini, kui suured.


We tried artichoke with Hellmann's mayonaise - it tasted OK, but likely I didn't get infected by artichoke love desease. Though men really liked it, I wonder they were too hungry or what?!

Reede, september 07, 2007

Seened, mets ja investeeringuteooria



Ega meie väikest haavasalu, kus sihvakate haabade vahel kasvab tegelikult ka väga palju muid puuliike, nüüd päris metsaks nimetada saa, aga kui kiiremal ajal suurde metsa ei jõua, on see siin igati asjalik varuvariant. Haavasalul on mitu head omadust - esiteks on ta siinsamas, vaid kümmekond meetrit ukselävest; teiseks kaitseb ta me elamist ja ukseesist läänetuulte eest; kolmandaks on loodus seal kujundanud väga meisterlikult mõnusaid nurgataguseid, kus lastel vahva ronida ja mängida - kodu või kohvikut või oravaperet või midaiganes nende fantaasia parasjagu pähe toob... Seda nimekirja võiks jäädagi tippima.

Looduse enda kujundatu on tasemel - siin pole vaja pildistamiseks parimat võttesuunda otsida, võid sihtida objektiiviga siia


või sinna,

ülevalt alla,

või alt üles,

puu sisse


või läbi puu - ikka jääb midagi põnevat pildile.

Praegu on haavasalus seeneaeg, st. eelkõige võitatikuid. Neid ja palju teisi seeni oleme siia juba mitu aastat "külvanud", aga kahjuks muud ei ole end ilmselt piisavalt mugavalt sisse seadnud. Natuke kahju on, et meie pere suured lemmikud sirmikud pole kasvama hakanud, samas ega ole ka eriline vaev aeg-ajalt poole km kaugusel "päris metsas" neid tsekkamas käia.


Möödunud nädalavahetusel, kui pere vanim, 11 a, piiga haavasalust seenilt tuli, pidas pereisa talle näitliku loengu teemal, mis on investeerimine - "kas sa tead, mis tähendab investeering? Investeering oleks olnud, kui sa need pisemad seened siin karbis oleks täna metsa jätnud, paar päeva hiljem oleksime neist saanud tunduvalt rohkem kasu! Meie ukse all pole ju karta, et keegi need sinu eest ära korjab..." No ja kui paar päeva tagasi uued tatikud oma ninad välja olid pistnud, me siis investeerisime ja ootasime... Tänaseni... Lõuna ajal loodetud kopsaka kastme järgi minnes, oli investeering end esmapilgul tõesti tublisti kasvatanud! Paraku aga on investeerimine risky business - kogu meie suur investeering oli sedakorda korralikult läbi ussitanud... Pisikestest seenepoegadest kastmejagu siiski venitab välja. Tundub, et tänaõhtune jätkuloeng "Investeerimistegevusega kaasnevatest riskidest ja nende analüüsist" saab eelkõige olema suunatud finantsjuhtimisalal kõrgelt haritud pereisale :)

Teisipäev, september 04, 2007

Varandus maetud!

Täna oli siis üle pika aja üks kena päikeseline hommik, mida ei saanud mitte jätta kasutamata. Eriti arvestades asjaolu, et eelnevad päevad on kõik valdavalt kulunud köögis köögiviljade puhastamisele, lõikumisele ja purgitamisele, siis olin ma igati ära teeninud võimaluse millegi meeldivamaga tegeleda. Nii ma asusingi põõsaste ja püsikute ette ja taha ja isegi alla matma oma kokkukraabitud varandust :)

Tulbid siiski mulda ei läinud - las ootavad oma aega veel. Kõik ülejäänud ja mõned lahtiselt soetatud lisaks aga küll.

Varanduse hankimisega oli lugu nii, et oleks võinud eesti rahvaütlust - "enne Pariisi, käi Nuustakul ära!" järgida ja kõigepealt lähemad lillepoed läbi tuulata, aga mina kibelesin ikka suurde linna - Tallinna siis. Paraku oli seal küll tulbisibulaid ja natuke nartsisse, aga muude sibulate koha peal täitsa tühi auk (isegi mõne maaletooja esinduspoes). Mõned päevad hiljem Kuusalu lillepoodi (see torni oma) sattudes oli üllatus suur - oli lauke, oli preeriaküünlaid... Veel parem üllatus tabas aga nädalavahetusel Rakvere Decora lillepoes - nii palju lauke ja igasuguseid muid vähemlevinud sibullilli!

Laugud
Tundub, et olen lauguusku - mina, piisavalt mugav ja laisk inimene, ja laugud, kes meelsasti elavad mitu aastat puutumatult ühe koha peal, sobime kokku. Omapärased keratüüpi õiepallid on siinkohal lisaboonus. Eelmisel aastal panin laukudega pisut puusse - mõne puhul kõrgusega, mõne puhul jälle ei olnud arvestanud laugulehtede varase kolletumisega. Sel aastal püüdsin targem olla ja kolletuma kippuvate lehtedega sordid püsikupuhmaste ja kääbuspõõsaste taha sokutada.

See järgnev jutt on küll rohkem mulle endale kui kellegi teisele, aga pean ta kuskile kirja panema, et mitte mõne aasta pärast avastada, et olen peenraid laiguti kahe-või kolmekordse sibulakihiga katnud...

Peenras leidsid koha:

  1. Roosa lauk allium albopilosum hallnelgipuhma ees ja lilla peekerlille taga
  2. Koonuslauk allium sphaerocephalum hiina astilbe pumila all
  3. Taevassinine lauk allium caeruleum roosa peekerlille taga
  4. Hiidlauk allium giganteum kolme veigela keskel
  5. Karatau lauk allium karataviense veigela 'purpurea nana' ees

Lisaks vajavad üles kirjutamist eelmise aasta laugud:

  1. Aflatuuni lauk allium aflatunense 'Purple sensation' kirju käokinga ees
  2. Turkmeenia lauk allium christophii salveide ja astilbede vahel
  3. Allium oreophilum karpaadi kellukate ees
  4. Lauk 'Hair' ...hm?...eee...juba ei mäleta...kusagil kadaka juures

Muide, allium christophii (see suure üle paarikümne cm diameetriga helelilla keraõiega lauk) seemneid võin praegu sügisel postiga saata, kui keegi soovib. Aga siis peaks nobedalt teada andma, sest nad tahavad "talve alla" (nii armas väljend :) ) külvamist nagu ma seemnemaailma lehelt laukude kohta lugesin.

Aarum. Teda mul polnud, aga lehed on ju nii ahvatlevad ja õied ka ja kirkad mummulised viljatõrvikud... Itaalia aarum arum italicum tahab varju või poolvarju ja nats niiskemat pinnast - sai siis kirburohu varju.

Nartsissid. Jälle ühed laisa inimese lilled. Valged kobarnartsissid 'Erlicheer' jäid jõulise kasvuga punase roosi taha ja 'Lemon Beauty' ringpeenra vasakusse väravaposti.

Krookused. Kollased suureõielised said Sammy Russelli ette ja lilla-valgekirjud 'Vanguard' kuradipuu ette.

Nüüd on, mida kevadel oodata!


Veel:
1) Tulp 'Lilac wonder' madala sinises peekerlille põhja pool küljel
2) Krookus 'Negro Boy' kuradipuu lõunaküljel
3) Krookused kollase-pruunikirjud triibuline ja 'Zwanenburg Bronze' kollase lupiini, varase päevaliilia ja 'The Rocket'i vahel
4) Allium moly liivaala küljel kivi taga
5) Nartsiss 'Obdam' vasakus väravapostis liatriste vahel ja taga