reede, aprill 25, 2014

Sarjast koduloomad: madu

Kuigi hr Madu elab kasvuhoones juba kolmandat aastat, õnnestus tal siiani alati fotokat haaravate paparatsode eest silmapilkselt põgeneda. Kas põhjuseks oli kevadine uimasus, aastatega kogutud kodutunne või soov staaritseda, igatahes siin ta nüüd poseerib!

Mis mõttes, lihtsalt tuledki ja tõmbad mult teki pealt? Keset keskpäevast siestat? Oleks siis uksegi enda järel kinni pannud, et tuul ei tõmbaks!

Ookeeei, kui sa niiväga tahad seda sõnnikut siia sisse tassida, ma lohistan seniks end päikesest köetud raudtala servale. 

Iseenesest polegi paha mõte - võib olla ma teen kunagi sinna sooja sõnniku sisse pesa ja munad...

No kuule, kaua võib? Kellel seda sõnnikut nii palju tarvis on? Äkki lõpetaks tänaseks, laotaks teki tagasi mulla peale? Kondid jäävad kangeks siin pulksirgelt, tahaks juba kerra tõmmata!

neljapäev, aprill 24, 2014

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...



Kui ma eelmisel nädalal maa alt välja ronisin, olid kevadtööd juba alanud... Kiirustavad kõik - eesotsas kevade endaga. Oleksin muidugi võinud ise ka varem õues toimetama hakata, aga keldriprojekt oli samuti tähtis - pealegi parem üks asi valmis kui sada ripakil. Kuna mul esimesse ja teise pensionisambasse suurt usku pole ning kolmandat polegi, siis saabub mõne nädala pärast keldrisse mu päris isiklik sammas. Kõige parem on seejuures, et seda sammast võib kohe kasutama hakata, aga sellest mõni teine kord.

Täna hommikul terrassil kohvi juues, pidin tõdema, et mängumaja lähedale istutatud kirss-kontpuud on olnud hea valik - õitsevad juba mitmendat nädalat. Tegelikult tükk aega enne õitsemist tekitasid helehelekollased õiepungad põõsale pehme vahuse pilve. Punased marjad sügisel on puhas boonus juba. Külma  ja tuuletele avatud kohta ka ei karda, hooldust ei vaja - no mida sa veel ihkad!

Täna lõuna ajal võtsin kiviktaimla rohimise ette - hanerohud ja aubrieeta juba õitsevad. Suvel tuleks mättad kindlasti tagasi lõigata - eelmisel jäid pügamata ja nüüd on õied vaid ringina mätta ääres.

Täielik põud on siin. Isegi viigikaktused on veel pooleldi kortsus. Opuntia macrorhiza, valgeõieline, kuigi selles ei saa veel 100% kindel olla, sest õitsenud ta siiani pole. On vähemalt, mida oodata.

Rohtllaliilialt olen igal aastal oodanud isekülvi - mida pole, seda pole, aga nüüd tuleb ühest kohast äkisti mitukümmend lehekimpu. Huvitav-huvitav, kas kogu puhma all on vaid üks kahksajalga meenutav juurikas või hoopis terve koloonia igas suuruses kaheksajalgu? Pärast õitsemist võiks luuret teha - äkki saab terve aasatäie rohtlaliiliaid - oleks ju lahe!
Veel üks huvitav varakevadine õitseja. Mitu päeva tuhnisin oma ajusoppides, et meenutada, kelle eelmisel aastal koju tassinud olen. Ilmselt tarkpea sügisel arvas, et põõsas ju - küllap jääb nimi meelde. Tuhka ta jäi! Täielik mäluauk, kuni täna leidsin Aavikuemanda kodulehelt vihje - muidugi abeelialehik - kutsutud ka valgeks forsüütiaks!