Kui Arno isaga koolimajja jõudis...

Kui ma eelmisel nädalal maa alt välja ronisin, olid kevadtööd juba alanud... Kiirustavad kõik - eesotsas kevade endaga. Oleksin muidugi võinud ise ka varem õues toimetama hakata, aga keldriprojekt oli samuti tähtis - pealegi parem üks asi valmis kui sada ripakil. Kuna mul esimesse ja teise pensionisambasse suurt usku pole ning kolmandat polegi, siis saabub mõne nädala pärast keldrisse mu päris isiklik sammas. Kõige parem on seejuures, et seda sammast võib kohe kasutama hakata, aga sellest mõni teine kord.

Täna hommikul terrassil kohvi juues, pidin tõdema, et mängumaja lähedale istutatud kirss-kontpuud on olnud hea valik - õitsevad juba mitmendat nädalat. Tegelikult tükk aega enne õitsemist tekitasid helehelekollased õiepungad põõsale pehme vahuse pilve. Punased marjad sügisel on puhas boonus juba. Külma  ja tuuletele avatud kohta ka ei karda, hooldust ei vaja - no mida sa veel ihkad!

Täna lõuna ajal võtsin kiviktaimla rohimise ette - hanerohud ja aubrieeta juba õitsevad. Suvel tuleks mättad kindlasti tagasi lõigata - eelmisel jäid pügamata ja nüüd on õied vaid ringina mätta ääres.

Täielik põud on siin. Isegi viigikaktused on veel pooleldi kortsus. Opuntia macrorhiza, valgeõieline, kuigi selles ei saa veel 100% kindel olla, sest õitsenud ta siiani pole. On vähemalt, mida oodata.

Rohtllaliilialt olen igal aastal oodanud isekülvi - mida pole, seda pole, aga nüüd tuleb ühest kohast äkisti mitukümmend lehekimpu. Huvitav-huvitav, kas kogu puhma all on vaid üks kahksajalga meenutav juurikas või hoopis terve koloonia igas suuruses kaheksajalgu? Pärast õitsemist võiks luuret teha - äkki saab terve aasatäie rohtlaliiliaid - oleks ju lahe!

Veel üks huvitav varakevadine õitseja. Mitu päeva tuhnisin oma ajusoppides, et meenutada, kelle eelmisel aastal koju tassinud olen. Ilmselt tarkpea sügisel arvas, et põõsas ju - küllap jääb nimi meelde. Tuhka ta jäi! Täielik mäluauk, kuni täna leidsin Aavikuemanda kodulehelt vihje - muidugi abeelialehik - kutsutud ka valgeks forsüütiaks!