Laupäev, november 15, 2014

Oktoobri lõpp

 Oktoobri lõpus olin nädalakese Eestis, aga vahepeal ei olnud töö kõrvalt mahti piisavalt magadagi, saati siis veel blogida. Aed näeb üsna samasugune välja, kui eelmistel sügistel - aiahaldjas on hoidnud püsikupeenrad korras ja eriliselt sügiskoristatud pole nad ükski aasta olnud. Juba aastatepikku on tõestatud, et mitte kõige vähematki ei juhtu, kui puudelt langenud lehti kokku ei kraabi või püsikupuhmaste pealseid sügisel maha ei nüsi.

Tegelikult on aed talvel isegi kordades huvitavam, kui püsikute erikujulised puhmad igaüks isemoodi härmatist ja lund koguvad ning sellega ühtlaselt tasasest murupinnast kõrgema ääristuse moodustavad.



Sügisesed kukeharjad ja sügisastrid õitsesid ning päris mitmed roosipõõsad alles ka.



Pühapäev, september 21, 2014

Teemast väljas: Selgitus

Kadaka aiapäevik on jälginud meie aia arengut 9 aastat. Käesolev postitus ei ole aiateemaline, kuid on selgituseks, miks aeg siin aias mõneks ajaks peatub. Osad lillepeenrad on saanud põhuteki, teiste eest kannab hoolt aiahaldjas, köögiviljamaa saab puhkuse.

Lugedes seadusi on meie riigis puuetega lastele justkui kõik võimalused tagatud – põhiseadus sätestab võrdsed võimalused ning näitab üles riigi ja KOV-de erilist hoolt puuetega inimeste suhtes. Lastekaitseseadus kinnitab, et lapse loomulik kasvukeskkond on pere ja puudega lapsel on võrdväärsed õigused. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus lubab tavakoolidesse eriklasse erivajadustega lastele ja pakkuda neile logopeedi- ja muid teenuseid. Kui KOV-l ei ole olemasolevas koolivõrgus lapsele kohta pakkuda, võib ta kokkuleppel teiste koolipidajatega tagada hariduse omandamise väljaspool koduvalda korraldades või hüvitades sealjuures transpordi. Elu nagu lill! Ka Haridusministeeriumi arvates on kõik kõige paremas korras – iga lapse haridusküsimusega tegeletakse ju individuaalselt lapse vajadustest lähtuvalt.

Tegelikus elus tähendab individuaalne lähenemine aga seda, et puuetega lastest ja nende peredest SÕIDETAKSE ÜLE ÜHEKAUPA. Kooliealiseks saava lapse vanematele selgitab haridusspetsialist, et riigile kuuluvas erikoolis on lapsele tagatud parimad spetsialistiteenused ja parim hooldus, mis on lapse vajadustest lähtudes kõige tähtsam. Sellega kaasneb muidugi elamine internaadis, aga lapsed tahtvatki iseseisvuda.

Me räägime siin 7 aastastest lastest, kes on parimal juhul keskeltläbi 3a lapse tasemel ja harjunud istuma emme kaisus! Veel enam, me räägime lastest, kellel on raske või peaaegu võimatu uusi sotsiaalseid suhteid ja sidemeid luua, mis tähendab, et pere ja peresidemed on sellise lapse jaoks kordades väärtuslikumad. Kes peaks kaitsma last, kes puude tõttu ei suudagi enda arvamust välja öelda? Kas seesama haridusspetsialist, kes väikeses vallas kannab ühtlasi lastekaitseametniku kohuseid?

Kui lapsevanem siiski ei ole nõus oma last internaati panema, võib ta oma last iga päev 60 km kooli ja tagasi sõidutada. Tipptunnil ja läbi ummikute on see aga poole kohaga lisatöö, mida aastaid järjest kanda ei suuda või kui suudab, siis kelle arvelt? Ja kui üks lapsevanemaist on komandeeringus, kui on peres veel lapsi, siis ei mängigi enam välja, et mõlemad lapsevanemad saaksid täiskohaga tööl käia. Jah, seadus kohustab valda transpordi hüvitama, kuid tegelikkuses hüvitab vald vaid bensiini. Ma võin ju hommikul lapsele bensiinikanistri näppu anda ja ta kodust välja saata, aga kuidas ta kooli jõuab?

Nii ongi meie valla ja paljude teiste Eestimaa valdade vaimupuudega lapsed oma peredest 7 aastaselt lahutatud. Reaalsus on ka see, et pärast kooli lõppu neid lapsi koju tagasi enam ei oodata, pere on lahku kasvanud – siit edasi läheb tee hooldekodusse (nimetagu neid AS Hoolekandeteenused asutusi kui peenelt tahes). Ma ei tea ühtki teist toimetulekuõppekava last (vbl neid mõni siiski on), kes oleks saanud koduvalla tavakoolis õppida, nagu meie poeg seda 5 aastat tegi, kuid sellest õppeaastast on ka tema ees see uks kinni löödud. Jääb üle vaid internaat või lapse igapäevane transport või kohtutee või ...

Siiani lootsin, et elu puudega lapsega läheb tulevikus helgemaks – saan ju aru, et seadusi paberil luua on lihtsam kui neid ellu viia ja noor riik vajab aega oma asjade korraldamisel. Olen seda aega ju andnudki ... Paraku vaadatas tagasi viimasele aastakümnele, on selge, et järgmise 10 aastaga ei muutu meie vallas mitte midagi. Olen ise elanud ausalt ja seadusi järgides ning oodanud seda ka riigilt. Laste vägisi lahutamine nende vanematest on julm ja silmakirjalik on väita, et see on parim lapsele.

Ma armastan Eestimaad, oma kodu, keelt ja kultuuri. Aga üle kõige armastan ma oma abikaasat ja lapsi. Täna on Eesti riik seadnud mu valiku ette ja ma olen otsuse teinud.

Meie uus kodu põldude ja järvede keskel



Meenutus augusti lõpust



Augusti lõpp oli nii kiire, et uneaegagi nappis - jõuad sa siis veel blogisse pilte laadida. Nüüd, kus suurem kiire möödas, panen siia väikese meenutuse augusti lõpust, kui korralik kosutav vihm pärast pikka põuaperioodi andis aiale uue värske hoo. Kõrvalpildil väga vahva tugevate vartega ja teisel õitsemisringil roos "Wedding Bells".



Valged siilikübarad
ja valged põõsasmaranad Mc Key's White
Jaapani ülased, nende ees enela õieküünlad
Kelmikas madalakasvuline floks "Twister" sobib peenras esiritta.

Astilbed kivipeenra ääres
Roosipeenar roheliste ja pruunileheliste paruktarnamätastega, esiplaanil kirbutatra roosad õied
Parkutarna Bronze Curls mättad kadakkaera oja ääres
Helmikpööriste tee viib läbi varjulise hostaala kiviojani.
Kobarpead, punaselehised Marie-Britt Crawford
Vaade varjualalt, esiplaanil lisab hostapeenrasse kõrgust lursslill

Aktiniidia teine õitsemine - tegelikult on see muidugi uba, mis hilissuvist rohelist aktiniidia müüri elavdab.




Esmaspäev, juuli 14, 2014

Õieehtes juulikuu

Aed on täie võimsusega õitsema läinud! Kiviterrassi käiguteedele istutatud liivateed on hoolimata tallamisest veerand terrassist enda alla matnud.

Paar päeva tagasi hommikukohvi lürpides hakkas eemal kiviterrassil teiste nelkide taustal silma üks eriti suure õiega isend - selline anomaalia tekitas huvi - lähemale minnes selgus, et lõpuks omati on Opuntia rhodanta esimese õie avanud - Jesss! Ka compressa kavatseb sel aastal debüüdi teha ja päris mitme õiega.


Mägisibulate õiesambad troonivad liivatee- ja kukeharjamustrilise vaiba kohal.


Kiviterrassil on neist kõrgemaidki tegelasi - näiteks juus-stepirohi.


Valge kukeharja kuhikud

Kiviterrassi all tunneb eelmisel aastal istutatud valgeõieline iminõges ennast juba päris koduselt ja otsib kohta, kust üles ronida.

Roosipeenar on lehmakarja külaskäigust taastunud ja alustanud õitsemist. Bella Renaissance.
Monte Cristella oma esimeste avatud õitega kobaras on eriti nummi, justkui vanaemaaegselt tikkimismustrilt maha astunud.

 Schneewittchenil on vahel mõned õied liiga nõrkadel vartel, aga lõhnavale madarale nõjatudes pole sest midagi.
Kui me juba siinkandis oleme, siis võiks vaadata, kuidas varjuaia asukatel käsi käib. Golden Tiara on oma ajutise seltsilisega (potis) sõbraks saanud.

 Kobarpead on uue elupaigaga silmnähtavalt rahul - džungel kivioja kaldal kasvab ja asutab õitsema.



Esimesena on õied avanud sale kobarpea Little Rocket.
 Pikk peenar all aias on nii kirju, et sealt ei oskagi kedagi välja valida. Piimjaõieline kelluke on sel aastal vihmast väge ammutanud ja kõrgem kui eales varem.

 Päevaliiliad õitsevad veel ühekaupa - varasemad on lõpetanud - hetkel püüavad pilku Stella D'Oro madalad puhmikud esireas, taustal õitseb kitseenelas ja punetab põisenelas "Diabolo".
 See viimane pilt on väike vihje aiablogijatele.


Laupäev, juuni 14, 2014

Džungel kasvab

Viimastest aastatest ei mäletagi nii sajurohket suve algust - kõik kasvab lausa tundidega ja silmnähtavalt. Eriti usinalt teevad seda umbrohud ja muru. Tigudel on pidu.


Nädal tagasi oli aias põhitegija kevadfloks - täiesti "peab olema" taim suures aias, kus värvilaike tahaks ka kaugemalt näha. Nüüdseks juba vihmast veidi räsitud.



Kiviktaimla asukad punnitavad ka kõigest väest, et paekivid kirju mirju teki alla matta. Eriti agaralt laamendavad siin seemneid külvavad nelgid - paari pisikese kriipslehega seemikud on ju nii süütukesed. Samas kui järgmisel aastal juba suur puhmas kõike muud enda alla ähvardab matta, siis tahaks neil küll tutist kinni võtta, aga kus sa siis saad - viskavad sulle suure sületäie õisi ja hullutavad lõhnaga - käsi jälle ei tõuse. 




Liivateed ei anna ka alla - nende maadevallutused on nelkidega üsna samast klassist. Duell tulemas.

Mõned nelgid on kiviktaimlast alla nõgeste juurde lennanud.

Helmikpööriste teerada on ka kohati ülikirju.
Õnneks tasakaalustavad siin värvide virr-varri hostad. Helerohelised puhmad helmikpööriste vahel kuuluvad laialehisele tarnale.



Hostad ja helmikpöörised, kaugemal üle teeraja paistab kadakkaera valges õievahus roosipeenar.
Praegu peaksid roosipeenart läbiva kadakkaeraoja kaldal õitsema iirised, aga eelmisel aastal istutatud taimed sel aastal veel ühegi õiega ei üllatanud - niiet iiriseõied tuleb ise pildile juurde mõelda. Ma tean küll, et seda kadakkaera ma saan seal peenras mitu korda suve jooksul tagasi lõigata, aga no ta valged õied sobivad nii hästi suve alul sinistele, lilladele ja kollastele iiristele taustaks ja hiljem hallikad lehed roosidele.

Vihma üle on mul aga hoopis hea meel - rohimise asemel keldris savi silitada on vahelduseks õige mõnus.
Suure pere suur morsikann - 30cm kõrge, toores, viimistlemata.


Eelpõletatud lauatäis - sisaldab võõraid sulgi.

Esmaspäev, juuni 02, 2014

Broneerimata aiakülastus ehk kahjurid aias


Ma saan aru, et looduses peab valitsema tasakaal. Selge, et ligi 10 aastat lehetäide ja muude vingemate kahjurite vaba aiaelu peab saama varem või hiljem tasakaalustatud, aga kas see missioon pidi saama läbi viidud just massihävitusrelvadega minu eelmisel suvel rajatud roosi- ja hostapeenras?


Jõugu ninamees nuusutamas täpilist iminõgest.

Grupiekskursioon lilleaias
Lisaks tammus paarikümnepealine lehmakari läbi porgandi- ja sibulapeenrad tarbeaias ning tuunis 10 minutiga meie muruplatsist sõraaugulise pitsliniku.
Vabandused fotode varieeruva kvaliteedi pärast - lapsed jälgisid mängu ja klõpsisid pilte sellal, kui mina farmitöötajaid kutsusin.