Neljapäev, mai 21, 2015

Metsaaias


Olen nüüd pea iga päev käinud uue maja juures asjatamas. Et mai viimasel nädalavahetusel on Suur Kolimispäev, siis on ehitus-ja sisetöödega juba marukiire. Ja loomulikult, kui on kiire, siis tulevad kivid ja kännud - näiteks aknavärv lihtsalt ei kuiva ja hommikul värvitud akent pole lootustki öö hakul kinni panna. Liiatigi on kõik aknad kolme klaasi ja raamiga - seega oht ka omavahel kokku kleepuda. Täna läksin oma murega ehituspoodi kiiremini kuivavat värvi nõutama, müüja andis mulle katsuda 32€/0,9l potsikut ja arvas, et 2-3 päeva pärast värvimist peaks saama aknad kinni panna juba küll. Naljatilk - selline värv mul juba ju on! Teises poes natuke odavam ja teist marki potsik, aga jutt põhimõtteliselt sama. St terve rehkendus jääb praegu tegemata ja õuepoolsed aknaraamid väljastpoolt värvimata. Kõik ülejäänud raamid värvin ära, lehvigu siis või nädal toa poole laiali. Õnneks on ka häid avastusi iga päev - eile avastasin, et elutoa struktuurse tapeedi värvigamma on seetõttu arusaamatult lapilise taustaga, et see on tegelikult seineks, lihtsalt siiani värvimata ja sobib seetõttu garaažis ootava seinavärvi aluseks väga hästi.


Sama aias - leidsin krundi piiriposti ja palju kaugemalt, kui varem oletasin, mis tähendab seda, et rohus vedelevad 10x20 läbimõõdus tahutud palgid kuuluvad meitele, jah meitele :) Ehituseks need enam ei kõlba, aga liivakastiks ja kastpeenardeks kindlasti.

Esimesed istutused on ka tehtud. Parkimisplatsi ääristava müüri peale oli kunagi planeeritud rivina mägimännid, mis valgusepuuduse tõttu aga oodatud kaunist ümarat kehavormi hoida ei suutnud ja igast männist on järel vaid paar parkla poole suundunud oksa. Üks 5 meetrine sirge tüvega mänd rivis pole üldse mägimänd (ei jää pildile), kuigi algselt on tedagi maapinnalt hargnema sunnitud.

 Kuna matsakas okasvorm sobib sinna müüri peale ja väärib säilitamist, siis otsustasin asendada männiliigi valgusoludele sobivama jugapuuga. Siinkohal tuhat tänu Tiiale hästipoputatud suurte jugapuude eest! Männid on veel langetamata, aga mingit aimu saab. 1 jugapuu jäi praegu puudu, tegin mingi valearvestuse, aga küll see ka varsti istutatud tuleb.

Pilvelõhkuja-õunapuuga saab veel mitu aastat peamurdmist olema, et teda madalamaks kujundada, aga ei ole lootusetu.

Punane sõstar õitseb kui hull ja tikrid on huvitavad - praktiliselt ilma ogadeta. Kui annaks sordi välja peilida, siis sellist tahaks Eesti aedagi - muidu näevad käed pärast saagikorjamist välja nagu oleks  kaklevat kassikarja lahutamas käinud.

 Ahjaa, tee äärest leidsin postiivse üllatusena ca 5 meetrise hekijupi Grefsheimi - kui nii suuri asju annab veel avastada, mis siis pisematest rääkida :)

Pühapäev, mai 17, 2015

Paeterrassi tipphetked


Nii nagu mina ise keksin kord siia, kord sinnapoole Soome lahte, samamoodi hakkavad aiablogi postitused hüplema kord ühest, kord teisest aiast. Mitut aiablogi pidada jälle laiskus ei lubaks. Seekordne hüpe Eestisse sattus siis kiviterrassi õitsemise kõrghetkele. Hanerohud, aubrieetad, floksid, arendsii kivirikud ja täpiline iminõges õitsesid nagu roosa-valge-lillakirju lapitekk. Kohati on lapid juba teineteisele sisse sõitnud, aga seda viga saab juulis, kui pikemalt kohal oleme, kergelt parandada. Siin ühispildil tunduvad sellised pisikesed tutsud - tegelikult on suuremad ikka üle poole meetri läbimõõdus.


Natuke lähemalt ka - floks ja täpiline iminõges.
Ees valge täidisõieline hanerohi, püstised helerohelised varred väikeste nuppudega on lumilaugu ettevalmistus õiteparaadiks.
Aubrieeta

Trepi servalt - punane kera savipoti ääres on arendsii kivirik. Kaktused veel muu roheluse taustal silma ei paista, aga kõik 3 on täie tervise juures.

Brunnera õitseb, tiarell asutab alles.

Roosa hanerohi voolab mäest alla.

See viimane võte pole enam kiviterrasist, vaid kadakkaeraojast paruktarnaga "Bronze Curls"enne õitsemist. Kangesti tahaks näha sel aastal mõnd iiriseõit kadakkaera valge vahu kohal, aga kardan, et hetkel on kadakkaer iiristele liiga otsa roninud ja ma ei pruugi ikkagi neid õisi näha ehk siis sama jutt - juulis hakkame kadakkaera taltsutama.

Reede, mai 15, 2015

Kirsikkapuisto - tükike Jaapanit Helsingis


Tänane taevaminemisepüha on rahvakalendris tuntud tähtpäevana, kus töötegemine oli keelatud ning maa ja looduse suhtes tuli austust üles näidata. Soomes on see päev Helatorstai nime all tuntud riigipüha ehk tööst vaba päev.

Ja mis oleks kaunim viis loodusele austust avaldada kui Hanami - jaapanlaste traditsiooniline kirsiõite nautimise pidu. Hanami tähendabki tõlkes õite vaatamist. Nii kaugel kui Jaapan ja Soome üksteisest ka ei tunduks, siis just iga-aastased Hanami pidustused täna Helsingi Kirsikkapuistos aset leidsid. Kuna Kadakatütar noorem käis Hanamil jaapanipärast võitluskunsti demonstreerimias, siis nägime ka meie Kirsikkapuisto tema rikkaliku õitsemise tippajal ära.




Roihuvuoris asuv Kirsikkapuisto sündis Soomes elavate Jaapani ettevõtjate algatusel, kelle kingitus helsingilastele on pargi esimesed 2007-2009 aastal istutatud sahhalini kirsipuud Prunus sargentii.


Hiljem on kirsipuust saanud Roihuvuori linnaosa tunnuspuu ja parki istutatakse neid igal aasta juurde 
aasta roihuvuorelase auks.

Kirsikkapuisto läheduses asub ka neljast osast koosnev jaapanipärane park - kahjuks jõudsime vaid selle ühte, laste mänguväljaku ossa ja ülejäänud pargi avastamine jääb edaspidiseks.

Selline huvitav torul liuglevate alustega atraktsioon oli lisaks traditsioonilistele kiigedele ja liumägedele.


Teisipäev, mai 12, 2015

Oh, kui hea...

...oli taas üle pika aja näpud mulda pista! Oinasjoe maja ja aed olid sel nädalavahetusel juba täiesti meie päralt! Näpud sain mulda maja nurga juures - ruutmeeter naati taandus salati "Frillice" ees. Naati on üldse palju, aga ehk ongi nii lihtsam - pole mingit eraldi kogumist nagu Eesti aias.

Suurem osa nädalavahetusest kulus siiski uurimisele ja arupidamisele. Otsused, otsused, otsused - majas sees teeme elutoa remondi enne sissekolimist, võib olla ka külalistetoa ja siis ülejäänud toad ühekaupa hiljem. Üle elutoa põranda vudisid rivis köögi suunas esimesed külalised - mustad sipelgad, uhh! Kadakapapa oli muidugi külalislahke ja serveeris neile köögis suhkurt kuurist leitud booraksipõhise kastmega. Teise buffeelaua kattis elutoa põrandale - ikka et külaliste jalavaeva vähendada. Ja kui ma nädalavahetuse reklaamlehti sirvisin, siis jäi silma, et kodutavaari müüv kaubakett reklaamis tervelt seitset erinevat sipelgatõrje toodet samalt tootjalt - sellest võib selgelt välja lugeda, et sipelgatega saab meil veel tegemist olema.

Edasi inventeerisime aias - kuigi kibuvitsad ja sirelid võsutavad mõõdutundetult, siis esikoha pälvib ikkagi enelas, arvatavast kaselehine. Sirelid, mis paiknevad väga järsul kallakul, on oma asukohas ülimalt tänuväärsed kaitstes nõlva erosiooni eest - seega juurevõsud anname neile andeks ja need, kes nõlvapealset ründavad, niidame maha. Kolmandiku kibuvitsu kaevame kohe välja ja ülejäänute osas siis vaatame. Aga see enelas on täiesti käest läinud - mõni hekk on ligi 3m laiuseks paisunud ja asudes tasasel maal ei täida isegi nõlvakindlustuse üllast eesmärki. Fiskarsi labidas on igatahes Eestist toodavate tööriistade nimekirja tipus. Samas paar nõlva vajaksid kindlustuseks uusi põõsaid ja see on juba põnevam teema - plaanid, plaanid, plaanid! Millised oleks hea juurekavaga ja võrdlemisi kiiresti kasvavad põõsad varju-poolvarju alale? Otseselt suuri puid pea kohale ei jääks, aga päikest on seal vaid hommikupoolikul. Esimesena torkas mul endal pähe kontpuu - nt "Elegantissima variegata", aga temagi eelistaks vist pisut rohkem päikest. Või toompihlakas? Paepealsel täispäikeses on ta kahjuks silma paistnud üliaeglase kasvuga, aga äkki happeline pinnas ja poolvari teeksid imet? Mõni kõrgem aroonia nt must "Viking"?

Majast kümmekond meetrit allpool üsna võsas on vana ümmargune betoonist bassein. Esialgset aiaplaani on siinjuures praegu raske hoomata - ei maja eest ega akendest bassein ei paista, sest sirelirivi varjab vaate. Ka ei ole basseini ümber lagedamat tasasemat ala, mistõttu jääb ebaselgeks, kust suunast seda vaadet basseinile oli algselt kavandatud nautida.

Igatahes 2m läbimõõdus bassein sai nii põhjalikult inventeeritud, et see on nüüd tühi. Poolkomposteerunud aines (õunad?) läks tulevasse kurgipeenrasse, kilekotid prügikasti ja paarituvad konnad kuuse alla.

Müürikivid betoonrõnga serval ei istunud kuidagi ja ohutuse mõttes sai needki maha võetud - kuluvad aias mujal ära. Väga lootusrikas pole, aga äkki õnnestub sobivad kaarjaid kive asemele leida. Eks nüüd paistab, kas basseini põhi vett ka peab - põhjas on püsti väike torujupp, mis võis olla vee väljalaskeava. Kuna see torujupike on basseini põhjast paar cm kõrgemal, siis esimeste vihmadega  selgub, kas või kui eduliselt bassein veel vett peab. Veesilma esialgu küll ei tule, aga äkki lõkkekohaks - peab veel uurima, millised need tuletegemiseeskirjad siin on.

Ahjaa, kui me juba siin oleme, siis basseini kõrval vedeleb jupp keraamilist toru, ca 25cm läbimõõdus ja meeter pikk, peaks sellele vist mingi funktsiooni välja nuputama?

Püsikuid olen leidnud 4 liiki, neist kaht on eriti ohtralt. Arusaadav ka - tänuväärne bergeenia teenindab end ju ise, säilitab oma rohelise lehestiku ka suure külmaga ja tagatipuks õitseb ka veel.

 Lisaks õitsevad mõned nartsissid - kui neid õnnestuks paljundada, siis ilmselt oleks tegu liigiga mida võib eduliselt rohus kasvatada.

Esmaspäev, mai 11, 2015

Uus tarbeaia hitt

Soomes on hoogustunud tarbeaia propageerimine  - olgu siis aias, terrassil või lihtsalt rõdul. Hobiaednike peibutuseks on sel aastal uudisena turule toodud tomatkartul (tomaattiperuna), mille puhul kirsstomat on poogitud kartuli alusele. Sama poogitud kui taim, on ka selle erinevad müüginimed - potatom, TomTato. Huvitav, mis nimega taim Eesti turule jõuab - tomul?
Illustreeriv foto on laenatud siit

Reede, mai 01, 2015

Aiakülastus


Meil on üle pika aja natuke uudiseid. Millist neist kõigepealt kuulda tahaksite: head või väga head? Alustan siis heast uudisest - vaikiv ajastu saab läbi! Kuigi fotoaparaadi laadimisjuhe ei ole hoolimata laiaulatuslikest otsingutest siin- ja sealpool lahte 5 kuu jooksul välja tulnud, lahenes pildistamisprobleem uue fotoaparaadi soetamisega. Fotosid ma sellega muidugi veel teha ei oska, aga karbis oli lisaks muudele vidinatele ka koolitusvoucher - seega on lootust, et pildistamisega võivad asjad paremuse suunas areneda.

Teine ja parem uudis on, et võtsime tänasel puhkepäeval ette aiakülastuse. Maastiku poolest selline põnev metsaaed mäeküljel, kus eri kõrgustel 4 muruterrassi, kivimüürid, rohkelt põõsaid ja puid. Mäekülg on üsna järsk, mistõttu väike parkimisala ja garaaž-abihoone on rajatud aia allossa sissesõidutee serva. Abihoone taha jääb alumine muruterrass, mille tänavapoolset serva kaskede all ääristavad bergeeniad.
Vastasküljes on väike tarbeaia osa õunapuu ja marjapõõsastega.
Trepist ülespoole liikudes jääb elamu ette ja sellest lõunasse aia suurim ja taas kivimüüriga ääristatud muruterrass, kus põõsastest torkavad praegusel veel raagus ajal esimesena silma suured inimesekõrgused ja veidi väheldasemad rodod - Cunningham's White, lugesin esimese põõsa seest, aga loetavad sildid olid teistelgi. Lisaks on siin rohkelt erinevaid enelaid ja kibuvitsu.
Rodode taga ajavad pungi sirelid - huvitav, mis värvi?

Maja esiukse ees asub väike laternaga puhkenurk.
Tõustes mäekülge mööda veegi kõrgemale, leiame järgmise õdusa terrassi maja taga. Kuna see terrass on samas tasapinnas elamu teise ehk põhieluruumikorrusega, siis on siin suvisel ajal väga mugav ja privaatne värskes õhus tassikest kohvi või lõunasööki nautida. Terrassi mäepoolselt külge ääristab taas looklev kivimüür. 

Maja taga läheb aia kultuuristatud osa üle marja- ja seenemetsaks, mis tõuseb jätkuvalt üha kõrgemale.
Päris mäetipus on valgust taas veidi enam, kuigi ka siin, peaaegu olematu pinnasega kaljul, suudavad mõned puud kanda kinnitada.




Tegelikult on veel üks hea uudis - eelmistest parem veel - see külastatud paik on nüüd päris meie oma tükike Soomemaad ja maja selle keskel meie uus kodu. Meie Eesti aiast on see kardinaalselt erinev - aluselise pinnase asemel on siin happeline, lõõskava päikese asemel varjualad. Kui Eesti aia kõrguste vahe on 10m, siis siin on see umbes 30m. Ainus, mis samamoodi, on mäe paiknemine - mõlemad mäeküljed avanevad idasuunda. Aia esimesed uued asukad on aiablogijate, nad on ju alati esimesena kohal, kingitud jugapuu ja sügiskrookused. Eile tõin Eesti aiast kaasa jupi kolhise luuderohtu, kes oli end ülbelt madala laiuva kadaka peale lebotama libistanud ja sirmokka, mis on juba hea mitu aastat potis oodanud õiget kohta ja see koht on just siin - õigemini siin on neid kohti rohkem kui 1, täpset paika pole veel otsustanudki.