Esmaspäev, juuli 30, 2012

Mõtteid järgmiseks aastaks ja tulevikuks

Vaevalt meist keegi tunneb end täpselt nii vanana, kui pass näitab ja sama lugu on aiaga. Olen teda kogu aeg kohelnud, kui noort, rajatavat aeda ja puistu poole peal see nii ongi. Lillepeenardes pean siiski tõdema, et paljud taimed on jõudnud oma lopsakamasse ikka, välja on kujunenud iseloom ja kohastumus pinnase, valguse ja veega. Lopsakas iga tähendab seda, et mitte kõik, kes tahaks karjääri teha ja särada tähena, ei mahu enam lavale ära, karm konkurents surub neid ühelt ja teiselt poolt, solvumistunne hinges tõmbavad nad end veelgi kokku ja norutavad omaette kuskil põõsa all, puhma taga või annavad hoopis alla. Kui siiani oli mu põhitähelepanu suunatud uute peenarde rajamisele, siis üha enam pean hakkama mõtlema olemasolevate ümberkujundamisele. Viimati rajatutel pole häda veel midagi - siit teerajalt mahub veel läbi, isegi muruniidukiga, kui hoolikalt minna. 

Oma õiemäed on teerajale laotanud kaks valgeõielist põõsasmaranat "Mc Key's white", oi ma olen nendega rahul - valgeträpsulised kuhilad on kaugele näha ja õisi täis kuni külmadeni (postituse esimesel fotol on tema õied lähedalt). Kukeharjad on sel aastal iseäranis võimsad, aga see on veel väike mure - Kadakas, ära unusta neid kukeharjasid mais-juunis 2013 pealt pisut pügada! Siis paistavad metssalveid kenasti välja ja kukeharjad õitsevad tiba madalamalt. Valgeõielised astilbed "Deutchland" metssalveide taga kaeva välja ja vii poolvarju hostadele seltsiks! Ei ole mõtet võidelda loodusjõududega või loota kõrgekasvulistele sortidele - see pinnas ei toeta astilbede vohamist ja päike on alati tugevam, kõigist kõrgekasvulistest astilbesortidest saavad siin madalakasvulised kiviktaimlakääbused.

Selle foto all vasakus nurgas on aga omapärane tegelane, kes vajab mu meelest pinki - suur tähtputk. 
Ja jah, just pinki, sest ei kaugelt silmitsedes ega peenraservast mööda tuisates ei saa osa tema kauni õie tegelikust  filigraansest ilust.
Aga palun, preili, siin ootab Teid pink ja auk pingi ees. Pingist ettepoole jääv osa perekond Hosta krundil on puhta päikeseline, mistõttu hostad sellele ei pretendeeri.

Vanemad peenrad vajavad ümberkorraldusi suuremas mahus, rooside päästmine juba käib. Kobarpead ringpeenras ootavad uut elupaika täies koosseisus, ideaalis poolvarju. Esimestel aastatel, kui sprinkler ringpeenras regulaarselt tiirles ja kõiki kosutava kaevuveega kastis, nautisid kobarpead päikeselist kasvukohta täiel rinnal, aga viimastel aastatel ilma kastmata, on nad pipardama hakanud, kes rohkem, kes vähem. Przewalski ja sale kobarpea üle meetri ei tõuse enam. No mis pilt see on - przewalski kobarpea õieküünlad ulatuvad vaevu askleepiasele nabani!

Kuna enamikule suure ringpeenra elanikele piisab täiesti taevasest kastmisveest ja savipinnase looduslikust niiskusest, siis ei näe ma mõtet seda peenart muruniitmisel pidevalt jalus vonklevate kastmisvoolikutega ilmestada või mõnd ülikallist süsteemi maasse kaevata. Kadakas, paari aasta perspktiivis koli kobarpead poolvarju nt poolvarjulisele alale perekond Hosta krundist põhja pool! Pooleldi ärakõrbenud lehtedega Cimicifuga aurea aga vii ära esimesel võimalusel, st kui praegune +30 veidi järgi annab! 

Mujal on suuremad ümberkorraldused juba tehtud või siis veel ei "põle". Kivipeenras õitsevad hilisemad liivateepuhmad ja peenra au pääastab praegu muidugi lavendel. Ka müürilill trepiastmetel õitseb lõputult.
Veel nädal-paar tagasi oli siin päris õierohke. Karikakrad looduslikud, liivatee, kukehari.
Ees valge kukehari.
Pikk peenar, ka paar nädalat tagasi - kellukate ja kukekannuste hiilgeajal.



Kogu oma konservatiivsuse ja laiskuse juures ma võtsin siiski vaevaks muuta ära blogi template'i, ikka selleks, et taimi ja vaateid suuremana saaks eksponeerida. Polnud paha mõte. Ei, kohe päris hea.

Pühapäev, juuli 01, 2012

Õhtupäike süütab tõrvikud



Vot sellised tõrvikud põlevad meil õhtupäikeses - ruuge rohtlaliilia Eremurus fuscus. Nad alles noorukesed - pikkust ehk 1,5m, kuid tulevikus peaksid 2m täis sirguma.
Õisi jagub juba igasse aiaossa. Sidrunkollane päevaliilia on juba päris kenakese puhma kasvatanud, kuid selleks kulus vist oma 5-6 aastat. Need kõrgel kõrgel kiikuvad õied, mida ükski torm ei murra, on lihtsalt võimsad. Huvitav, kas sidrunkollasest päevaliiliast sorte on aretatud? Oleks ju vahva, kui leiaks aeda mõne sidrunkollase päevaliilia kasvu ja seisukindlusega, aga nt valge või oranzhiõielise tegelase.

Meil on netiga hetkel väga keerulised lood.  Igas asjas on siiski ka midagi head - tänu sellele nuputasin välja, kuidas foto suurust vähendada :) Igatahes pikka juttu ei tee, aga kuna pr Lillekasvataja käis siin hiljuti välja, et kokkutuleku rohevahetuse tarbeks võiksid kõik oma blogidesse panna üles nimekirjad neist taimedest, mida hing ihkab ja neist, mis välja pakkuda on, siis siin on minu panus. Kokkutulekulistele on pakkuda:
1. Iris sibirica "Wine Wings" - lilla
2. Iris pseudacorus - kollane võhumõõk
3. Ligularia dentata "Marie Britt Crawford"
4. Cimicifuga ramosa "Atropurpurea"
5. Schisandra chinensis - hiina sidrunväändik, lõikasin paar päeva tagasi ühenduse emataimega läbi, hetkel longu pole vajunud, loodetavasti on juured all
6. Aralia elata - kuradipuu, kah lõikasin paar päeva tagasi juured läbi, praegu veel ilusad
7. Stephanandra incisa - võnk-pärgenelas
8. Cotoneaster horizontalis - laiuv tuhkpuu
9. Euonymus nanus - väike kikkapuu
10 Allium zebdanense - lumilauk, valge õis, h=50cm
11. Sempervivum "Brigitta", "Sioux" - mägisibulad
12. Sempervivum arachnoideum võrk-mägisibul
13. Aruncus aethisifolius - korea kitse-enelas
14. Põisenelas Diabolo (1) - üks maadligi oks võttis juured alla
15. Põõsasmaran Mc Kay's White (1) - valge õis, paariaastane taim pistikust, päris pead ära ei annaks, et see sort, aga oma mälu järgi seda ma paljundasin
16. Sambucus nigra "Madonna" (1)
17. kanepilehine ristirohi

Neid, mille taga sulgudes 1, neid on pakkuda 1 taim, muid rohkem. Mul oleks lihtsam, kui soovid varakult teada, siis saan jupikaupa kaevata ja potitada, mis sobib mu piiratud ajabilansiga paremini. Loodus ei salli vaba hetke - see käis kaksikute kohta :)

Mida ma ise sooviks? Nt lursslill "Brunette" või "Black Negligee" leiaks omale hea kodu. Rajatav varjuaed rõõmustaks  mõne hostasordi või kirjulehelise sõnajala üle. Hostade vahele võib pakkuda valgete või helelillades toonides püsikuid, mille pikad õiasikuvarred ulatuksid graatsiliselt madalast lehepuhmikust tunduvalt kõrgemale. Nt mõni astilbe vmt. (kurekellad, martagonliiliad on olemas). Pargialale mahub veel paar põõsakest.

Ahjaa, kui on sellist pamplit, mida kunagisest Pääsküla vanaema aiast mäletan - suured mustad viljad, viljad eralduvad südamikust nagu vaarikal, varred vaarikakõrgused, siis sellise üle oleks kangesti hea meel. Vahel ma kipun juba kahtlema, kas sellist pamplit ongi - äkki on see minu lapsepõlve "sinisem taevas"? Mul olemasolev pampel kasvatab 4m varsi, viljad on pisemad ja südamik jääb korjates marja sisse - see ei ole üldse see.

Roosa idamagun hõbepuu kaisus.