Esmaspäev, juuni 29, 2015

Pokrova mungaklooster


Peamaja uhke sissekäik ronihortensiaga
Igal aastal juuni lõpus toimub üle Soomemaa avatud aedade päev - sedakorda siis möödunud pühapäeval. Otsustasime alustada nö "Nuustakult" ja päeva põhisihtmärgiks sai Pokrova mungakloostri aed Kirkkonummi vallas. 1995 aastal papp Haritoni juhtimisel loodud klooster alustas peaaegu tühjalt kohalt - õigemini alustuseks koristati romu ja kola, et üldse ruumi oleks midagi uut rajada. Ortodoksikirik rajati kinnistul olnud kivivooderiga hoonesse, aga suur osa kloostri praegusest puithoonestusest on ehitatud taaskasutuse põhimõttel ümbruskonnast teisaldatud palkhoonetest ja muust kasutatud ehitusmaterjalist. Isolatsioonimaterjalina on kasutatud sammalt, kasetohtu jm materjale loodusest. Klooster muidu üksikkülastajatele avatud ei ole, aga avatud aedade päeva raames ja ühel päeval sügise poole on kõigil huvilistel võimalik kloostriga tutvuda. Suuremaid gruppe võõrustab klooster eelneval kokkuleppel pakkudes nii majutust kui ka kloostris kohapeal valmistatud toitu. Lisaks on korra-kaks kuus boršipäev, mil huvilised võivad kloostrist oma taarasse borši ja pirukat koju kaasa osta.
Päikeseline istekoht, mille kõrval tiik ja ja kahjuks mittetöötav purskkaev.
Suurem püsikute istutusala aiaskulptuuriga.


Rikkalik ja eeskujulik ogoroodina nii maas kui koormalavakastides.

Kartulid kottides ja rabarberilehtedega kaetud - usun, et rabarberilehtedel on mingi kindel eesmärk, aga kahjuks ei olnud meil siin kartulikottide juures enam kelleltki täpsemalt aru pärida, sest aeda tutvustanud papp ise kiirustas kööki avatud päeval abiks olnud talgulistele süüa tegema.
Aedade päeval küll borši ei pakutud, aga vitraažakendega varjualuses oli avatud väike kohvik, kus sai nii kohvi kui ka nt lehterkukeseene-tatrapirukaid. Samuti võis kaasa osta taimeteesid, kuusevõrsesiirupit, rabarberimoosi ja seenehoidiseid. Potiaed varjualuse ukse ees ja ...
ampliaed akende ees.
Balsamiinid ehk lemmaltsipuud - just, meile tuntud suvikut kasvatakse kloostris nii, et talveks tuuakse taimed sisse ja kevadel uuesti õue - sealt ka vägevad tüved. Eelmisel aastal olid lemmaltsipuud olnud 2m kõrgused, kuid kahjuks eelmisel sügisel maapealsed osad hukkusid ja tänavu kasvatavad taimed taas uusi võrseid mullapinnalt.

Hetked Helsingis

  Möödunud laupäeval käisime heade tuttavatega tiiru Helsingi kandis. Viimane kuu aega on muidu möödunud nii intensiivse koduremondi ja sisustamise tähe all, et ainult heade sõprade külaskäik annab hetkeks võimaluse rattalt maha astuda. Kusjuures me võiks ju tegelikult palju rahulikumas tempos toimetada, sest maja ja aed on täiesti elatavad ka praegu, aga tahaks ju kõike kohe ja kiiresti.

Et ilmad on juba palju ilusamad, siis laupäevane peamine sihtkoht oli Suomenlinna. Enne aga mõned suvelillevaagnad Helsingi kesklinnas.

Kõrrelised ja suvikud - kollased, oranžid ja roosad. Kollaste lehtedega ilubataadid peaaegu mustjate lehtedega daaliate ees moodustasid tugeva kontrasti.


Suomenlinnas. Kümneid meetreid kollaseid võhumõõku tiigi ääres.


 Idüllmaastik, kus piknikulised annavad i-le täpi.
Pole küll palju aiandusega pistmist, aga jalutades saarel avanesid kord ühelt, kord teiselt poolt maalilised vaated merele - väikesed paadid kai ääres, purjekad kaugemal tuult püüdmas, kuni äkki liugles sirelite tagant välja reisilaev - suur kui mägi ja jättes mulje nagu oleks tal kindel soov eesolevatesse põõsastesse randuda. 
Aga võta näpust - liugles vaikselt kahe saare vahelt läbi ja läinud ta oligi.
Hästi maskeeritud mätaskatusega hoonestus.
Kannikesed  - laialt levinud liik Soome kaljusel rannikul
 Seltsis kivi-imariga
Harilikud sirelid saarel alles õitsesid - teel Kuninkaanportti (Kuningavärav).