Postitus aiablogijatele

Potistasin täna üht-teist kokkutuleku tarvis ja vaatasin üle, mis varasemast juba potis on. Lillekasvatajale panin heleroosat topeltõielist hallnelki, aga seda on 5 potti - ehk soovib keegi veel.

Tsiilile on mägisibulaid "Sioux" ja "Brigitta", aga kui keegi veel soovib, siis neid potte on ka rohkem. "Siouxi" pilti näeb Googlest, aga "Brigittast" suurena on pilt siin postituses http://kadakaaed.blogspot.com/2010/05/oh-oleks-veel.html. Mõlemad on ostetud kunagi Poolast ja need poolakate sildistused on nagu on - võib olla pole "Brigitta" sordinimi õige, aga värv on omapärane. Kuna ma kiviktaimlas juba olin, siis panin potti valget kukeharja

ja üht teist kukeharja, mis moodustab madala ühetasase tihedalt rosettidest pinna (grupifotol alumises reas vasakult teine). Kui juba kukeharjad, siis seda kõrgemat taluaiaaegset kukeharja, mis praegu õitsema asutab, on ka palju.

Tavalisest 2 korda kõrgemat sinilatva (kusjuures seisab ise püsti) panin paar seemikut potti. Hariliku siniladva valgeõielist vormi võiks ka jagada - üks puhmas on vales kohas ees. Ja kaks hostat "Blue Mouse Ears" on ka potis juba.

Kiviktaimlas on mul veel kirburohi, aga see pinnakatja võib kasvada kus tahes. Ilmselt on kõigil olemas, aga ikkagi mis teha - ta on niii ilus.

Pakkuda on veel kollane lõokannus

ja samasugune valge õiega kollase lõokannuse (?) vorm. Sellised hooldusvabad taimed - umbrohu hoiavad ise ära, õitsevad suve algusest kuni sügiskülmadeni.

Kurerehasid pinnakatjaks st on tiheda lehestikuga, 3 sorti - kõik roosade õitega. Kõige madalamast kõrgusega 15 cm oli praegu veel viimane pleekunud õis näha:

Keskmine kõrgusega 20cm on samasuguse pisut tumedama õiega ja kõrge kõrgusega 30cm on näha alloleva pildi esiplaanil.

Eelmisel nädalal istutasin ringi helmikpööriseid, sellest jäi potti tumedama purpurse lehega päikesele vastupidava ja hea kasvuga helmikpöörise taimed, kollakasrohelise lehega helmikpööriseid ning tavalist rohelise lehega verevat helmikpöörist (õrna punase õiega).

Veel on potis paar siberlast "Sailor's Fancy"/otsas/ ja kobarpea "Little Rocket".

Endiselt on jagada lõhnavat ja põrisevat (mesilased!) siidaskleepiat,

valget virgiinia tonditupikut,

sidrunväändikku, lollikindlat ja hästi paljunevat valget aediirist, palmlehist tarna, heal pinnasel ligi 2m kõrguseks kasvavat kollast sügisheleeniumi, sinist ja sinise-valgekirjut käokinga, korea kitseenelat, pinnakatjat hiina astilbet "Pumila", põõsasmaran "McKay's White", võnk-pärgenelat ja väikest kikkapuud (Euonymus nana). Kuradipuid on ka kuratlikult palju, aga nende keset suve elusalt potti saamisele ma garantiid ei anna, kuid võin proovida. Ja üks valge lihtõiega kibuvits või pargiroos (jääb ca 1m kõrguseks) on ka vale koha peal.

Mida ise sooviksin - tean, et nõukaajast on osades aedades ilusad kõrge mitte puhasvalge, aga heleda õiega siberi iirise puhmad, sellisest sooviks tükikese või mõnd muud kõrge õievarrega heledat siberlast. Oranži lehega helmikpöörisest tunnen puudust. Tiivulise kikkapuu saan ilmselt Aiasõbrast. Hostapalavik on endiselt, aga mõned sordid mul nüüd juba on. Kipslillest ei ütleks ära, aga sel vist üks pikk juur ja pole jagatav. Adiantumid vist paljunevad ka päris hästi jm sõnajalad...

Järjejutt

Veidi kevade poole kirjutasin meie uutest üürilistest -  suitsupääsukestest. Jutt jäi pooleli pesaehituse juurde. Ikka nii, et hommikul vedas pääsupaar usinalt saviplönne pesaseina ja õhtul löödi sinitaeva all lulli.

Kui enne üürilisi Kadakapapa aeg-ajalt tõstatas teema, et keegi peale tema võiks ka käia kasvuhoone uksi - aknaid avamas, siis nüüd pole see enam kordagi jutuks tõusnud. Vastupidi, Kadakapapa jalutab otse voodist esimese asjana kasvuhoone juurde.

"Päike juba kõrgel - kütab kasvuhoone üle," on tal põhjendus varrukast võtta.

Ja kui ma arvan, et las need uksed jääda ööseks lahti, nagu eelmistelgi aastatel, siis päris öö hakul ei anna Kadakapapa hing ikkagi rahu. Ta teeb tiiru kuuri taha ja paneb kasvuhoonel mõne ava kinni: "Õhtu on ikka jahedaks tõmmanud." Jajaa, teame - siis on põhjust hommikul jälle midagi lahti teha.

Tänu kuuri-kasvuhoone vahet tiirutamisele on Kadakapapal muidugi üüriliste elamistest alati kõige värskem pilt. Ühel päeval pääsuema enam pesalt minema ei lenda ja siis mingi aja pärast jälle lendab. Kas on katuse all kuuma ilmaga piisavalt soe või on pojad juba koorunud, aga lihtsalt ei paista üle pesaääre, jääbki saladuseks.

Veel mõned päevad mööduvad.
"Pääsudel on pojad!" raporteerib Kadakapapa ühe päeval tähtsast sündmusest.

Järgmised päevad mööduvad poegi kokku lugedes:

"Vähemalt kolm!"

"Neli poega on!"

"Viis! Pääsudel on viis poega," hoiab Kadakapapa toimuvaga kursis. Üha enam kollaseid avatud "pardinokki" sirutub üle pesaääre.

"Mõtle, kui sul on viisikud ja neid kõiki tuleb korraga toita!" kõlab Kadakapapa hääles tunnustus pääsuvanematele, kui terrassil õhtukohvi joome.

"Ei julge mõeldagi." Kaksikud meil on ja nendegagi oli esimesel eluaastal tegemist ülepea. Ikka õnn, et meie viis last üksi või siis kahekaupagi siia ilma on sündinud.

Pääsupere on igal juhul oma suure ülesandega hakkama saanud - sulekerad ei mahu enam pessa äragi, rääkimata emast-isast, kes istuvad pesaava vastas laetalal või jälgivad ilmaelu kuuri katusel. Ilmselt ei ole pääsupoegade esimene tiivaharjutus enam kaugel.