Juuli esimene ots oli sel aastal pealetükkivalt vihmane - lähed rohima, tuleb vihm seltsiks, tuled tuppa, laseb temagi kiirelt jalga, lähed uuesti välja, sõber muidugi kohe kohal. Aga meil oli ju sel suvel kindel plaan poistega loomaaiakäik ette võtta ja sai siis otsustatud, et esimesel päeval, kui on lootust vihmavabale, saab asi ette võetud. Ükskord jõudis siis oodatud sini-sinise taeva ja erekollase päikesega päev kätte ja võtsime suuna Veskimetsale. Seda me muidugi tähele ei pannud, et esmaspäeviti on siseruumid külastajatele suletud. Samuti ei tulnud suures eufoorias pähe tõsiasi, et enamikul loomaaiaasukaist on korralik karusnahast kasukas ja nad eelistavad keskpäevase lõõskava päikese eest valge inimese kombel oma toakeses siestat pidada. Aga tühja sest - õnneks on Tallinna loomaaed nii suur ja liigirikas nt võrreldes Helsingi loomaaiaga, et jagus uudistamiseks piisavalt neidki loomi, keda päike ei seganud. Mõned neist siis võtsid esimesest rannapäevast viimast ja päevitasid kollektiivselt, näiteks tüügassead.
Või nemad
Ega kõik ei päevitanud, mõnel oli muud tegemist ka.
Alustasime oma ringkäiku tegelikult vantside juurest. Sellal, kui mehed loomi uurisid, vaatasin mina muidugi kõrvale - ikka haljastuse poole. Võnk-pärgenelas ilmselt kõrgemat sorti naistenõgesemere ees vantsivaatlustorni juures.
Mäletan, et kui loomaaed Kadrioru nõlvalt Veskimetsa kolis, tundus uus koht nii trööstitult lage, tasane ja võsane, nüüd palju aastaid hiljem on puistul juba hoopis teine ilme.
Kuidas see vana mõistujutt oligi, kus kaks kitse kitsal purdel kohtusid? Siin igatahes lahenes olukord rahumeelselt - meie sarvitu tunnistas mökitava sarviku ülemvõimu ja taganes ilma pikema jututa tee pealt eest.
