Kolmapäev, august 19, 2015

Mine tšilli!


"Mine tšilli, park on niidetud!" ütles Kadakapapa ühel õhtul mõned nädalad tagasi. "Päriselt? Kõik või?" Ei lasknud seda endale mitu korda öelda, vaid suundusin valge inimese kombel plätudes parki - esimest korda sai meie väike pargiala niidetud korralikult madalaks st muruniidukiga! Suur sündmus ikkagi! Tavapäraselt oli see trimmerdamise teema. Arvestades, et kuu varem, juuli algul, Kadakaaeda saabudes oli hein rinnuni ja Kadakapapa pidi kõigepealt trimmeriga heina sees ettevaatlikult puid ja põõsaid otsima, siis sellist tulemust küll sel hooajal veel oodata ei osanud - on ju pargiala maapind olnud üsna meie ajaarvamise algusest ehk maakütte paigaldamisest saati, üks künkad-mättad songermaa olnud. Igatahes 10 punkti läheb seekord Kadakapapale!
Pargi "peasissekäik" läheb sirelite (põõsad paremal) ja kirsiallee vahelt.
Kui päris algust meelde tuletada, siis 2008. aasta jaanuaris tegin pargiplaani ja kaevasin esimesed augud sissesõidutee serva kirsiallee tarvis. Jajah, jaanuaris. Pilt kirsiallee algusest on tollases postituses siin. Täna on sama vaade kirsihekist selline. Üks viltkirss on reast välja läinud, aga leidsin nüüd teise viltkirsipõõsa alt juurdunud oksa, mis sai tühjale kohale ringi istutatud. Kui see kasvama läheb, siis täidab tühiku kiiresti. Murelid (iga kolmas reas) on mul juba mitu korda üle pea - ehk 4-5m kanti.
Suundudes parki mööda tulevast looklevat pargiteed avaneb raja lõpus vaade jaapani nulule.
 Paremal, raja päikeselises servas kasvavad erinevad kibuvitsad: Deia täidisõieline roosa, madalam valge jt. Tõin Mustikaaiast juurde veel väga väga heleroosa, lausa kerge sinaka tooniga, täidisõielise ja järgmisel aastal toon ka "Pohjalan kuningatari", sest vaatasin, et see on ikka tumedam roosa kui Deialt saadu. Tegelikult pargitee seal ära ei lõpe, vaid keerab nulu ees paremale väikesele ringikujulisele lagendikule, mille päikeselisemas küljes kasvavad praegused ja tulevased põõsasmaranad jt põõsad.

Samal, 2008. aastal, sai külvatud ameerika sarvpuu seemned, millest 2 istutasin parki ja ülejäänud taimed jagasin ära. Mõlemad puud on alles, aga kasvavad üsna aeglaselt - ei ole veel ülepeamehed ega miskit.
Sarvpuul on väga huvitavad suured nö liidetud liitlehtedest lehed.
Kõige suurem puu pargis saab tulevikus olema ja on vist tegelikult juba ka praegu pargi keskel kasvav mandžuuria pähklipuu. 
Temalgi kippusid noorena võrsed osaliselt külmakahjustusi saama, aga viimaste talvedel on käsi paremini käinud ja mitmest tüvest koosnev puu on ca 5m kõrgune. Mõnus vari on juba puu all, samas mitte liiga pime - kuumadel päevadel oli tunne, et vaid üks võrkkiik on täielikuks naudinguks seal alt veel puudu.
Sel aastal õitsesid pargis esmakordselt valgete vahuõitega amuuri sirelid. Äädikapuu, kiire vend, õitseb juba aastaid.
Vahva on, et selle pargiala põhiplaan tundub mulle väga hea veel praegugi ehk siis 7 aastat hiljem. Muidugi on ka tagasilööke - seemnest kasvatatud kanada juudapuud käituvad kui püsikud alustades igak kevadel maapinnalt või paremal juhul paarikümne cm kõrguselt. Igatahes puid sealt ei paista ja vbl tuleb kunagi nende asemele midagi muud otsida, samas võib ju ka loota, et teiste kasvavate puude turbes nende talvekindlus hiljem paraneb. Madalaid põõsaid on pargis veel vähevõitu ja lähiaastatel neid palju juurde ka ei tule, sest vajaksid ju esimestel aastatel rohkem hoolt, kui me pakkuda saame.

Ees ebaküdoonia, paremal kikkapuu.
Villase lodjapuu kirjulehine vorm.
Pargist eemal on meil aga veel üks istutatud "puistu", mis jõudsalt kasvanud - sarapik. See sai istutatud lagedale kruusasele mäenõlvale juba 2006. aastal, kui mu mälu ei peta ja kopa abil, sest kruusa sisse käsitsi aukude kaevamine tundus mitme aasta töö. Punased sarapuud kasvatasin seemneist valides välja kõige punasemad seemikud, rohelised kaevasime Köögikataga Neeme kandis metsast. Suve lõpus värvikotrast punaste ja tavaliste sarapuude vahel enam nii suur pole kui kevadel, aga arusaadav siiski. Sel aastal on põõsad oksi sirutanud ja saavad juba naabreil käest kinni võtta, ühtse katuse kasvatamine võtab veel aega.
Punalehise sarapuu punased viljad
Ja magusaks lõpetuseks - kui sarapiku poolt maja poole vaadata, siis ei saa kindlasti märkamatuks jääda maja seina ääres sinetavad tänavuse aasta ülatusviinamarjad Hasanski Sladki.

Reede, august 14, 2015

Müür uues kuues


Mõni aiaprojekt kohe on selline kohutavalt pika vinnaga - kas ei ole aega või õiget mõtet või motivatsiooni või ora või misiganes. Juba paeterrassi ehituse ajal oli mul selge nägemus, et selle ühte pikiserva, kus eesaiaga ca 50-80 cm suurune kõrguste vahe, peab tulema paemüür. Kulus aasta, teine, kolmaski, veel mõned, aga müüri ei kerkinud kusagilt - üksnes kole nõgesesse kasvanud madal kallak seisis endiselt keset õue, kust pidevalt üles-alla hüpata tuli ja mida Kadakapapa trimmeriga ohjeldama pidi, et üldse näeks, kust hüpata. Tahtsin siia kallakust pildi panna, aga ju oli lausa nii kole, et ühegi pildi peale pole seda isegi mitte taustaks jäänud. Kui aga eelmisel suvel aiablogijad avaldasid soovi kokkutuleku päevakavasse üks talguprojekt sisse arvata, siis lõi tuluke põlema, et pika püsiväärtusega ja tegelikult nii tarviline kivimüür võiks ikkagi tehtud saada. Kopp vedas krundi teisest otsast kivid hunnikusse, ise mõõtsin ja vedasin müüri juhtnööri paika. Kadakapapa kutsus sõbra appi, tegid müüripõhja ja lohistasid kõige suuremad kivimürakad trepiks paika.
 Augustis 2014 ledas aiablogijate armee kohale ja niks-naks tund-paar oli terve pikk müür püsti.

Minu klaarida jäid kivihunnikute põhjad (kivitükid+muld) müüri kõrval, aga suures kolimisesebimises see eelmisel aasta tegemata jäigi. Ka müüripealse haljastusega polnud veel mõte selge. Erinevaid ideid oli ja teadmine, et see miski peaks mõtteliselt eraldama maja sissepääsu esise ala kiviktaimlast. Kaalusin põõsahekki, aga ükski taim ei tundunud see õige või kui oligi õige maja poolt vaadates, siis kiviktaimla poolt tundus ikkagi haakumatu. Nii see müür siis jälle seisis ja ootas, kivihunnikute põhjad müüri kõrval kasvasid mättasse. Seisis, kuni hea kolleeg kutsus juulis aiareisile Karla külla ning seal Sadeväljal nupsikud madalad ja kerakujulise võraga Turgenevka hapukirsid silma jäid. Ja mitte ainult silma, vaid suhu ikka ka, sest lahke perenaine lubas proovida. Kui oleks pimeproov olnud, oleks neid võinud mureliks pidada - nii suured ja hapukirsile mitteomaselt magusad olid. Igatahes siis lõi mul pildi selgeks, et Aiablogijate müüri tuunime Turgenevkatega. Ja kui midagi on raudpolt selge, siis võib selle ometi ju kohe ära teha, missest, et just samal ajal saabus kauaoodatud suvi oma ligi 30 kraadise päevasooja ja lõõskava päikesega. Kolme pika tööpäevaga lammutasin mättasse kasvanud kivihunnikute põhjad, sorteerisin välja kivid, mis läksid sissesõidutee aukude lappimiseks ja tassisin müüri tagant kive vähemaks, et istutuspinnasele ruumi teha. Selle peale premeerisin end Juhani puukooli külastusega ja tõin Turgenevkad ära. Ilusad puud sain - seal kõrgusel, kuhu võra tahan kujundada, on kõigil vähemalt kolm korralikku haru eri suundades. Et Juhanis oli just augustisoodukas alanud, siis tõstsin kodus autost välja muidugi tunduvalt rohkem potte, kui üksnes need Turgenevkad, aga noh eks see oli ette arvata.

  Päev-paar kärutasin mäest mulda üles, mille peale teatas selg otsustavalt, et: "Proua, te ei ole mitu aastat füsioterapeudi poolt ette nähtud harjutusprogrammi täitnud!" ja viskas selgrolüli taas nihkesse. Nii ebasobival ajal, aga õnneks läks kergemini, kui esimesel korral mitu aastat tagasi ja leppisime kokku, et ma siis ei tiri enam täiskärutäisi mäest üles, vaid toon poole ämbri kaupa, millest ma olen ka ausalt kinni pidanud. Turgenevkad istutasingi esimesena majapoolsesse äärde ära. Kiviktaimla poole äärde jäi nüüd lai vaba riba. Kui ma vaid suudaks juhinduda minimalistlikust mõttest "Less is more", siis oleks Turgenevkate esine kivimüüripealne saanud katteks vaid lavendlipadjad. Et oleks lihtsalt tuules kergelt õõtsuvad sinilillad lavendlipadjad ja kirsipuukerad nende kohal... Aga liiga nõrk olen, et piirduda vaid ühe liigiga, kui selline suur plats uut peenrapinda käes. Siiski pidi peenrataimestus tulema hõre, et kirsse korjates oleks, kuhu astuda. Ja pidi see kindlasti kokku sobima ka kiviktaimlaga. Seega ainus ja õige lahendus oli kruusapeenar! Seda enam, et erinevalt mullast ja liivast vedeleb sõelmehunnik kõigest paarikümne meetri kaugusel samal tasapinnal.


Peenra põhi on looduslikult paekruus, istutatavad taimed said omale sobiva pinnasega künkakesed ja pealmiseks kihiks tulid siis sõelmed - istutuskohal paari cm paksuselt, küngaste vahel paksemalt nii, et peenar pealt üsna tasane jäi. Siinkohal tassisin osad varem väljavisatud kivid taas tagasi - et oleks puu all, kuhu astuda.

 Ja mõned pisemad paekivid markeerivad künkakeste tippe, kuhu pole veel midagi istutatud, aga koht on ette valmistatud nt paarile uuele kaktusele. Keskmise suurusega paekivid peenras on aga eriti kavalad peidukad - nende all on kive täis lillepotid, igaks juhuks, et võib olla tuleb mul mõte hankida omale siiski mõni toalill nt agaav, siis sobiks ta siia potiga poti sisse suvitama tõsta. Nutikas nagu olen, ei ole see siiski mu enda originaalne idee - laenasin selle hoopis nutikalt aiablogijalt Tiilt, kel on oma aias mitmes kohas tühjad potid maasse kaevatud, kuhu siis vastavalt meeleolule saab erinevaid potitaimi majutada. Niiet ainult paekivist potikaaned on siinkohal minu originaalautorlus.

Trepikoht müüris sai rõhutatud valgete põõsasmaranatega "White Lady" kummalgi pool astmeid.

Kruusapeenrasse tõin jupi maadjat viigikaktust Opuntia compressa - kuna eelmises kohas tekkisid poolele taimele oranžid täpid, siis tahtsin igaks juhuks jupi tervet osa sealt eraldada. Siis istutasin siia ringi kiulise tääkliilia Yukka filamentosa, kes vääris paremat esinemispositsiooni, kui senine korea kitsenela ja padjandfloksi vahele kiilutud lapike.

Ja muidugi need lavendlid Lavandula angustifolia "Ellagance Purple".

Ja Juhanist perovskia Perovskia atriplicifolia "Silvery Blue", mida olen ammu oma aeda igatsenud. Kollased õied kuuluvad männas-neiusilmale Coreopsis verticillata "Zagreb". Tähendan need nimed kõik siia eelkõige seetõttu, et mul pole esialgu nimekivisid ja et nimed oleks kindlas kohas.

Lõpuks, kui ma arvasin peenra teoreetiliselt valmis olema, seirates teist mitu korda tunnis hommikust õhtuni, siis ikkagi hing ei andnud asu ja tõin alt aiast ka mõned tutsud stelleri puju Artemisia stelleriana "Silver Brocade".

 Mitte, et ta siin paekivi taustal eriliselt silma hakkaks, aga lihtsalt, et natuke peenemat pitsi ja volangi ka oleks lisaks tääkidele ja kaktusepiikidele.
Nüüd ma siis mõnulen paar päeva rahuloluvannis ja seejärel uutele uutele tegudele Mustikaaias.

Pühapäev, august 02, 2015

Päikest püüdmas

Opuntia compressa
 Kiviktaimla on vallutanud liivateed. Karvase lehega maadligi liibuv varane liivatee Thymus praecox on juba ära õitsenud, aga nõmm-liivatee on hetkel pool paeterrassi lillaks värvinud ja päikeselisel päeval sumiseb lausa kõrvulukustavalt. Isegi kodumesilased küla pealt on oma osa noolimas. Sidrun- liivatee on hiliseim õitseja - tema praegu alles pungitab. 

Kogu selle suure lilla taustal jääksid viigikaktused päris märkamatuks, kui nad ei oleks otsustanud sel aastal õitseda ohtramalt kui eales varem. Tubli Eesti aiablogijate vapiloom Opuntia compressa on juba mitmel päikesepäeval avanud kaks õit korraga.
Mõnel lehel on oranžikat roostet (?) - igaks juhuks proovin roostega lehed pärast õitsemist eraldi istutada - kohta peab veel vaatama, et väga käidav koht ei oleks - kes see suudaks neid glohhiide pärast jalatalla alt taga ajada. 

Viigikaktuse õis avaneb vaid üheks päevaks ja vahel isegi mitte nii pikalt. Kui päike pilve taha läheb, suleb kaktus õie.

 Meie kaksikutest pesamunad said sel suvel 4 aastaseks - sama kaua kulus aega seemnest külvatud Opuntial õiteni jõudmiseks. 2011. kevadel külvatud kümnest Opuntia liigist tärkasid pooled, kuid lõplikult talvekindlaks osutus vaid üks. Kõik kaktused talvituvad Kadakaaias ilma katteta. Seemnetest lubati küll Opuntia macrorhiza valgeõielist vormi, aga seda ta siiski pole. Tühja kah - see- eest on kaunitar punase-kollase kirju. Opuntia macrorhiza taimi on tegelikult kaks ja teise pungad on alles nuppus, aga tõenäoliselt on teinegi kollane.
Opuntia rhodantha avatud õit ma ei jõudnudki sel aastal pildile püüda, aga suletud õis on ka pärast õitsemist väga kaunis, eks ole?