Kolmapäev, märts 18, 2009

Unistades kevadest...

On päevi, mil taevakaarel üha kõrgemale kerkiv päike toidab lootust peagi saabuvast kevadest ja paraku on ka päevi, mil sajab taas paksu laia lund ning kevad tundub alles kaugel kaugel mägede taga.
Õnneks aiahullu hinge talv ära petta ei suuda - pikemad päevad, tilkuvad räästad, punnitavad pungad annavad märku, et külm on minemas.

Mõnus on õhtul töölt tulles sajusel teel jää- ja lumerööbastes liuelnuna istuda köögi laua taga ja vaadata, kuidas jälle üks uus õrn õis on oma pungast välja pugenud.

Õied vaasis annavad tunnistust, et sellekevadine viljapuude lõikus on tehtud - ega suurt lõigata olnudki, sest puud ise alles noored ja lõigatud on neid siiani igal aastal.

Esimesed külvid edenevad - piprad-paprikad-tomatid tuli juba ringi pikeerida. Ainult füüsalid on sel aastal kooooole laisad, panin isegi uue laari seemneid mulda, juhuks kui esimene külv päris äparduda kavatseb.
Ühtlasi kolisid taimepojad kütteta verandale - seal neil hea aknast välja vaadata ja endid päikese poole sirutada.

Ainult toalilledega mul asjad ei edene - keda küpsetab põrandaküte, kelle tapan mina ise. Potis lill on justkui puuris loom, kes tahab pidevat hoolitsemist ja poputamist. Sõnajalg jääb iga pesuga üha hõredamaks - peale vannitamist on kindel mats, et veerand lehtedest on murdunud ja tuleb ära lõigata. Aru mai saa, kuidas te oma uhkeid sõnajalgu kadudeta puhastate?!

Palm, tegelinski, ei viitsi oma oma 2-3m lehti püsti hoida ja ajab need horisontaali laiali ja siis me muudkui trambime-nühime-hõõrume neil seljas. Olen varemalt püüdnud ka tugikeppe panna, aga paraku need ei püsi nii raskete lehtede surve all sugugi püsti.

Ei, kevad ei ole enam kaugel, ta on päris siinsamas - akna taga räästalt solpsatavas veetilgas, päikeselise päeva linnusädinas, valges õiekeses köögilaual...