Neljapäev, september 13, 2012

Kirju vares

Elas-oli kord valge kukehari. Vaatas ringi - kõik teised lilled olid ümberringi roosades kleitides - astilbe, põõsasmaran, kaunis kukehari. Vaatas aasta, vaatas kaks, vaatas kolmandagi - ei miskit - kõik ümberringi endiselt roosad, tema ikka silmatorkavalt valge. 

Mõtles valge vares ja otsustas...hakkab kah roosaks! Sulandub massidesse või nii. Välja kukkus hoopis kirju. Vot sulle sulandumist - nüüd riputatakse sind veel blogimeediasse kah! Kahjuks ei tea ma selle kukeharja sordi või liiginime, aga ju ta esivanemaist keegi roosa oli. Huvitav on aga asjaolu, et kui eelmistel aastatel olid need kaks taime üleni valged, siis sel aastal jookseb roosa sisse kahe taime peale kohe kolmest kohast. Ühel taimel on värvunud terve ühe varre õisik, teisel aga kahel eraldi paikneval varrel kummalgi pool õisikust.


Teine trikitaja on sel aastal roosa õiega kaukaasia hanerohi, kes ei tahtnud jällegi enam lihtsalt roosa olla ja otsustas variegataks hakata. Igaks juhuks mainin, et ühtegi variegata  kaukaasia hanerohtu roosa kõrval pole, tegelikult terves aias pole. Pistsin kirjulehise varre potti - äkki tahab iseseisva elu peale. Saagu teid palju!

Muidu kulgeb elu aias rahulikult. Sel aastal on üks ilus kooslus tekkinud eesaia peenrale. Kollane metsvits on roninud sinisekarva roomava kadaka okste alla ja tekitab seal sellist omapärast müstilist valgust (pildi peale see nii hästi ei jää). Muidu see peenar välisukse juures on selline igav - külma eestlase tüüphaljastus - paar püstist okkalist ja mõned roomavad okkad ja näpuotsaga midagi veel. Ei oodanud sealt üldse midagi huvitavat tulevat, aga see metsvits teeb imet ja õnneks ei kipu kadakate kallale, vaid laotab ennast vaibana nende alla.
Paar võtet alt aiast ka siis juba.

Tänu vihmadele on aed tindikupoegi täis - soomuseid ja voldilisi. Mul on veel õhtuni aega otsustada, kas tahan nad ära praadida vai mitte. Homme kõlbavad parimal juhul vaid tindikeetmiseks.