Mine tšilli!

"Mine tšilli, park on niidetud!" ütles Kadakapapa ühel õhtul mõned nädalad tagasi. "Päriselt? Kõik või?" Ei lasknud seda endale mitu korda öelda, vaid suundusin valge inimese kombel plätudes parki - esimest korda sai meie väike pargiala niidetud korralikult madalaks st muruniidukiga! Suur sündmus ikkagi! Tavapäraselt oli see trimmerdamise teema. Arvestades, et kuu varem, juuli algul, Kadakaaeda saabudes oli hein rinnuni ja Kadakapapa pidi kõigepealt trimmeriga heina sees ettevaatlikult puid ja põõsaid otsima, siis sellist tulemust küll sel hooajal veel oodata ei osanud - on ju pargiala maapind olnud üsna meie ajaarvamise algusest ehk maakütte paigaldamisest saati, üks künkad-mättad songermaa olnud. Igatahes 10 punkti läheb seekord Kadakapapale!

Pargi "peasissekäik" läheb sirelite (põõsad paremal) ja kirsiallee vahelt.

Kui päris algust meelde tuletada, siis 2008. aasta jaanuaris tegin pargiplaani ja kaevasin esimesed augud sissesõidutee serva kirsiallee tarvis. Jajah, jaanuaris. Pilt kirsiallee algusest on tollases postituses siin. Täna on sama vaade kirsihekist selline. Üks viltkirss on reast välja läinud, aga leidsin nüüd teise viltkirsipõõsa alt juurdunud oksa, mis sai tühjale kohale ringi istutatud. Kui see kasvama läheb, siis täidab tühiku kiiresti. Murelid (iga kolmas reas) on mul juba mitu korda üle pea - ehk 4-5m kanti.

Suundudes parki mööda tulevast looklevat pargiteed avaneb raja lõpus vaade jaapani nulule.

 Paremal, raja päikeselises servas kasvavad erinevad kibuvitsad: Deia täidisõieline roosa, madalam valge jt. Tõin Mustikaaiast juurde veel väga väga heleroosa, lausa kerge sinaka tooniga, täidisõielise ja järgmisel aastal toon ka "Pohjalan kuningatari", sest vaatasin, et see on ikka tumedam roosa kui Deialt saadu. Tegelikult pargitee seal ära ei lõpe, vaid keerab nulu ees paremale väikesele ringikujulisele lagendikule, mille päikeselisemas küljes kasvavad praegused ja tulevased põõsasmaranad jt põõsad.

Samal, 2008. aastal, sai külvatud ameerika sarvpuu seemned, millest 2 istutasin parki ja ülejäänud taimed jagasin ära. Mõlemad puud on alles, aga kasvavad üsna aeglaselt - ei ole veel ülepeamehed ega miskit.

Sarvpuul on väga huvitavad suured nö liidetud liitlehtedest lehed.

Kõige suurem puu pargis saab tulevikus olema ja on vist tegelikult juba ka praegu pargi keskel kasvav mandžuuria pähklipuu. 

Temalgi kippusid noorena võrsed osaliselt külmakahjustusi saama, aga viimaste talvedel on käsi paremini käinud ja mitmest tüvest koosnev puu on ca 5m kõrgune. Mõnus vari on juba puu all, samas mitte liiga pime - kuumadel päevadel oli tunne, et vaid üks võrkkiik on täielikuks naudinguks seal alt veel puudu.

Sel aastal õitsesid pargis esmakordselt valgete vahuõitega amuuri sirelid. Äädikapuu, kiire vend, õitseb juba aastaid.

Vahva on, et selle pargiala põhiplaan tundub mulle väga hea veel praegugi ehk siis 7 aastat hiljem. Muidugi on ka tagasilööke - seemnest kasvatatud kanada juudapuud käituvad kui püsikud alustades igak kevadel maapinnalt või paremal juhul paarikümne cm kõrguselt. Igatahes puid sealt ei paista ja vbl tuleb kunagi nende asemele midagi muud otsida, samas võib ju ka loota, et teiste kasvavate puude turbes nende talvekindlus hiljem paraneb. Madalaid põõsaid on pargis veel vähevõitu ja lähiaastatel neid palju juurde ka ei tule, sest vajaksid ju esimestel aastatel rohkem hoolt, kui me pakkuda saame.

Ees ebaküdoonia, paremal kikkapuu.

Villase lodjapuu kirjulehine vorm.

Pargist eemal on meil aga veel üks istutatud "puistu", mis jõudsalt kasvanud - sarapik. See sai istutatud lagedale kruusasele mäenõlvale juba 2006. aastal, kui mu mälu ei peta ja kopa abil, sest kruusa sisse käsitsi aukude kaevamine tundus mitme aasta töö. Punased sarapuud kasvatasin seemneist valides välja kõige punasemad seemikud, rohelised kaevasime Köögikataga Neeme kandis metsast. Suve lõpus värvikotrast punaste ja tavaliste sarapuude vahel enam nii suur pole kui kevadel, aga arusaadav siiski. Sel aastal on põõsad oksi sirutanud ja saavad juba naabreil käest kinni võtta, ühtse katuse kasvatamine võtab veel aega.

Punalehise sarapuu punased viljad

Ja magusaks lõpetuseks - kui sarapiku poolt maja poole vaadata, siis ei saa kindlasti märkamatuks jääda maja seina ääres sinetavad tänavuse aasta ülatusviinamarjad Hasanski Sladki.