Lahemaal on täna suured sünnipäevapidustused ja selle raames on kõik huvilised nii lähemalt kui kaugemalt oodatud Lahemaa eri paigus toimuvatele üritustele. Et lõbud tasakaalus hoida, hüppasin hommikul Võsult läbi ja võtsin õhtuks lastele piletid jäätsirkusesse. Seejärel sukeldusin juba süümepiinu tundmata oma huvide suunas - täpsemalt Helle Väärsi imelisse niiduaeda. Helle Väärsi ise on maastikuarhitekt, kes loob kujundus-ja haljastusprojekte, annab loenguid ja kirjutab erialaraamatuid.
Astudes aeda, torkab kohe silma huvitav taimevalik. Mis mulle eriti meeldib - siin ei ole püütud looduse poolt ette antud tingimusi muuta, vaid vastupidi - lähtutud sellest, mis on ja lastud sellest end aeda kujundades kaasa kanda. Kogu aiakujundus on nii lihtne ja loomulik, nagu oleks see siin olnud juba aegade algusest saati. Ei leia siit traditsioonilisi liilia- või pojengipõõsaid ega elupuuhekke, see-eest tunnevad päikesest ja toitainevaesest pinnasest täiel sõõmul rõõmu niidulilled, kõrrelised, kadakad, lavendlid, liivateed ja teised päikesesõbrad. Esimesena haarab kogu tähelepanu tohutu rikkalik lilleniit. Alloleva foto oranžid välud joonistab loitev tulinelk.
Mööda madalaks pöetud mururadasid on mõnus seda ilu lähemalt uudistada - kui esmapilgul võib tunduda, et taimestus on labisegi ja juhuslik, siis ei ole seda teps mitte ja tänu sellele avanevad jalutades ühe uued ja uued niidukooslused.
Lilleniidu kõrval moodustavad uue ja eriilmelise koosluse koos kividega kadakad, kõrrelised, lavendlid, liivateed, sõnajalad.
Elumaja ja abihoone vahelise teeraja servas lainetab ahtalehise stepirohu ja lavendli hekk.
Väga sobival ajal tuli see aiakülastus - korrastab endagi aiamõtteid. Mitu kõrrelist mu paeterrassil jäid kaotajaks karmile talvele, samas kui tubli ahtalehine stepirohi seemendas juba eelmisel aastal mõned pojad. Istutan need nüüd veidi laiemalt ja ei ole meile siia muid liike juurde tarviski - üldpilt ainult võidab.
Kasvuhoone koos selle ees oleva istumisnurgaga. Kasvuhoone ühele külejel jääb kõrgpeenar maitseainetele.
Kogu aiakülastus kulges hästi mõnusalt ja loomulikult - kordagi ei tekkinud tunnet, et midagi oleks puudu või võiks olla kuidagi teisiti. Sama loomulikult nagu ka aed, mis ei pelga olla tema ise. Aitäh tegusale pererahvale, kes täna oma koduväravad avas ja oma aiast osa lasi saada.
9 kommentaari:
Aitäh jagamast. Ilus. Poleks arvanud, et loitev tulinelik heinamaal hakkama saab. Aga kui saab, see on tore, istutan oma ülearused kah niidule. Saab värve juurde
Oi, kui tore, et sa käia said. Kindlasti imeline, inspireeriv. Olen seda aeda ammu kõiksugu piltide pealt imetlenud.
Ka mu jaoks oli päris mitu üllatust, mille puhul ma enne eelarvamuslikult arvasin, et niidul need hakkama ei saa, kasvõi kukekannused. Tegelikult rohkemgi saavad, kui me arvata oskame - mul on siberi iirise põhiliik, sügisheleeniumid ja sügisastrid juba aastaid niidunõlval ja kuhugi nad pole kadunud ega vähenenud.
Vanade talude tihnikus on kukekannused ikka elus, kui teised ammu hääbunud
Ilus aed!
Aia sobitamine loodusesse on suur oskus. Mulle meeldib kõige rohkem see voogavate kõrreliste looklev rivi.
Jah, see on kuulus ja kaunis aed, lilleaas on imeline ja selle tegemine suur kunst, kõrred ja lavendlid muidugi ka. Lihtne ja kaunis
Olen alati imetlenud suviseid loopealseid, kui ilus kooslus, milline õiemöll seal käib. Isegi va Lasnamäe tühermaad olid suvel põnevad, rääkimata siis looduslikest mereäärsetest loopealsetest. Ja kui veel inimese kästi ka kaasa aitab...Imeline.:)
Mind on alati huvitanud, kuidas sellised aiad võsastumisest hoitakse. Me jätsime eelmisel aastal ühe jupi tagumisel nõlval niitmata, kuna seal on palju metsmaasikaid. Maasikad jäid muidugi söömata, aga nüüd on seal lisaks maasikatele ka meetrised lepad ja saared.
Ka sellise aia ilu taga on järjepidev hooldus. Sügisel on niidul heinategu ja mul on hea meel selle alati osaleda! ;)
Postita kommentaar