Värvide pillerkaar

Augustikuine värvide pillerkaar iluaias. Ilma kommentaarideta. Kiired ajad on.

Jõu- ja ilunumbrid köögis ja aias

Ongi käes - puhkuse viimane päev. Aias oli päris palju tegemist ja köögis samuti. Supid ja kurgid purki, marjad külma ja pudelisse, lillkapsad külma. Peakapsad paisusid peenral nii kärmelt, et ühel hetkel oli juba paanika, mis nendega peale hakata. Aga pärast eilset hapukapsategu, no esimest korda elus ju sai tehtud, ei tundu asi enam lootusetu - 5l pütti kokku litsudes mahtus kapsaid üksjagu ja küll ülejäänutega seal peenras ka hakkama saab.

Loomulikult jagub hoidistamist veel augusti ja septembrikuusse - sedamööda, kuidas kurgilehemeri peenravahesid vallutab, tuleb ka kurke iga päevaga aina enam.

Tunnelitomatid olid sel aastal sordist Maike - väga tibin-tobin sort avamaale: madal kasv, determinantne, saagikas, viljad ei lõhene, lehed ei kipu haigestuma. Kevadel oli ca 80cm kõrgustel tunnelikaartel kile peal, aga ammu enam mitte.

Kevadel istutasin peakapsad vaheldumisi rooskapsataimedega, nüüdseks on peakapsad vahelt välja korjatud ja rooskapsad nii vägevaks kasvanud, et puusani kõrguvad taimed on juba lahtipidi koos. Kapsaste ees on üks kolmest porgandipeenrast ja kapsaste taga herned.

Herneste taga omakorda on päike hakanud maisitõlvikute juuksetutte pruuniks värvima, st. et viljad on nüüd küpsed.Murelaps pampel annab samuti saaki. Murelaps selles mõttes, et kasvatab liig pikki võrseid, mida on kohutavalt raske toestada ja mis toestamata murduvad või lääbakile kaarduvad, aga mul on temaga juba plaan küps - järgmisel aastal saab pampel omale uue ja uhkema koha.Aga nüüd neist jõu- ja ilunumbreist aias - kui juulikuises puhkuse alguse postituses nägi minu muruplatsi nihutamine mängumaja pool küljes välja nii,siis nüüd on vaatepilt hoopis uus

Istutatud mättad on juba kenasti kokku kasvanud, nagu olekski kogu aeg nii olnud. Selge on aga see, et juurdelõikajat minust kunagi ei saa - vähemalt pool mätastest jäi puudu, kui neid ühest muruplatsi servast siia ringi istutasin. Sestap on tagumine jupp hetkel musta mulla karva, kuhu muruseeme peale külvatud. Aga muruplatsi servast edasi st. paremale on paari nädalaga tekkinud suisa uus pinnakate - see mängumajaesine plats siin on nüüdsest liivamänguala. Keskelt sügavam - kes teab, äkki on kellelgi vaja kaevuda, servadest on liivakiht õhem - nii 15cm.

Liivaala paremast servast tuleb sel või järgmisel aastal töödega edasi minna - sinna on planeeritud nõlvakindlustus. Aga kui nüüd end 180 kraadi ringi pöörata ja selja taha vaadata, siis seal on samuti suured muutused aset leidnud. Juulis käis kopp ja aitas meil suured peakivilahmakad paari meetri laiuseks paetrepiks laduda. Natike suuri maakive paeterrassi servas nihutas ja tõi juurde ka. Siin pildil on algust tehtud ka killustikkattega teeraja ehitusega. Tänaseks on asi veelgi arenenud. Killustik oli üks eriti hää leid - saime liivakarjäärist liivast välja sõelutud killustiku liiva hinnaga. See sisaldas küll üksikuid suuremaid kive, aga nende väljanoppimine ei võta aega rohkem, kui paar minutit ruutmeetri kohta. Mina olen igatahes väga happy :).Paeterrassi veerde sai kujundatud istutusala head drenaazhi hindavatele ja kuivalembelistele taimedele. Esimene pääsuke - pärgenelas on juba kohal. Killustikkattega teeraja serva kallaku ette ladusin ca 15m pikkuse paest kuivmüüri - see pole veel päris valmis, aga trepipoolne ots on juba oma lõplikus kõrguses. Müüri ja puitterrasi vahele jääb meetrilaiune riba maad, mille peaks järgmiseks aastakse umbrohuvabaks lämmatama ja siis võib sinna juba kellegi istutada - kellegi, kes varjaks terrassi kandva fibopostide ja raudtalade konstruktsiooni.
Lõpetuseks veel üks selleaastane ehitusprojekt - suve alguses valmis puitterrassi ühte äärde võresein koos istutuskastiga. Mitte, et minul selle tegemises miskit erilist rolli oleks olnud, aga neljast võrest koosneva ehitise disainlahendus on küll minu ja sellest ju iga asi alguse saabki. Sel aastal sai siin suvaliselt seemnepakke tühjendatud, aga järgisel aastal, kui muld juba vajunud, on plaanis istutada ronitaimi ja ürdipeenar tuleb ka köögile lähemale kolida.

Puhkusega võib täitsa rahule jääda - ei maganud tühja maha :) Isegi aiast jõudsin puhata - eelmisel nädalal tegime absoluutselt aiandusvaba reisi Rootsimaale - nautisime ilusaid ilmu kohapeal ja võrratult sooja päikeseloojangut veiniga skääride vahel Stockholmist kodu poole suundudes.

Minu lemmik

Puhkus... ikka veel. Hakkan juba ära harjuma - ei aja enam iga pisemat hetke taga, et mida asjalikku ära teha. Samas üht-teist on tehtud ka - juurdepääsutee on lõpuni valmis. Mitte et minul selle valmimises mingit erilist rolli oleks olnud, küll aga plusspunktid meesperele. Ise olen möllanud muude töödega, mis jäägu esialgu veel saladuseks. Paraku jäid uute projektide varjus püsikupeenrad unarusse. Ei oskagi seisukohta võtta, kas minna nurka häbenema või tunda uhkust ilmatusuurte umbrohuhunnikute üle, mis ma eile õhtuks sellest suurest bordüür-ringpeenrast välja olin rookinud. Aga igal juhul on mul väga hea meel, et paar järgmist nädalat on sellel rindel mureta. Peenar ei ole nii sigri-migri-kirju-mirju ka enam. Paduvihmad ja tuul olid kukekannuseid, kassinaereid, karpaadi kellukaid jt püsikuid kohati külili peksnud ja seetõttu olin kääridega püsikute kallal üsna armutu, aga praegu jõuab nii mõnigi neist veel suve lõpul uuesti õide puhkeda.

Vaatasin viimasel ajal tehtud aiapilte ja mõtlesin, et mida neist siis näidata ja mida kõrvale jätta, kuni otsustasin, et ei panegi seekord mingit assortiid aia peale kokku, vaid tutvustan üksnes üht väikest - ca 25m2 suurust- juppi suure bordüürpeenra põhjapoolses (pildil vasakul) otsas. See hallides, valgetes ja lillades toonides peenrajupp sai tehtud ja istutatud aasta tagasi, aga juba on ta vaieldamatult mu lemmik igal aastaajal. Peenra halli aruheina mättakestega esiserv aaristab muruplatsi. Siin peenras ei ole ühtegi uhket suureõielist solisti, küll aga grupiti istutatud mitmeid väikeseõielisi meeskonnamängijaid. Aruheinapuhmaste vahel roomab punaseleheline akakapsas, kuid oma liigse agressiivsuse tõttu tuleb tal sealt ühel hetkel välja kolida. Aruheina taga õitsevad alpi jänesekäpa puhmad. Nende taga väikeseõieline helmikpööris 'Palace Purple' ja oma õitsemisaega ootav kukehari 'Herbstfreude'. Tagapool õitsevad metssalvei tumelillad õisikuküünlad, valge vahupilvena aga jaapani astilbe 'Deutchland'.Sinakashalli triibu valgete õietäppidega annab pärl-hõbeleht. Peenra kaguküljelt lookleb teerada, mille veeres kasvab lisaks eelpool nimetatutele veel punaste lehtedega kukehari 'Purple Emperor', valgete õitega põõsasmaran 'McKay's White' ja sihvakas siidpöörisepuhmas. Kaugeima tausta moodustavad hilissügisel õitsevad sügisastrid.
Veel üks vaade teerajalt
Kogu taimevalik püsib kenasti "vormis" kevadest sügiseni - alpi jänesekäpad, metssalveid, kukeharjad, aruheinad säilitavad oma kuju ja õieilu ka sügisel pärast õitsemist ja isegi läbi talve. Lisaks loetletutele on siin peenral peidus veel mitmeid eelmisel ja sel aastal istutatud tegelasi, kes praegu veel välja ei paista, kuid järgmisel aastal kindlasti. Lähipäevadel on plaanis seda peenrakest pisut rappida - puhmakesi jagada, et tühje auke samas stiilis täiendada. Ilu teadagi nõuab ju ohvreid.

Õied itaalia moodi

Kui ma nädal tagasi palusin oma kallil abikaasal, kes meie peres tavaliselt poes käib, tuua järgmine kord pudel õlut, tõstis ta kärmelt pilgu, vaatas murelikult otsa ja uuris tõsisel moel, et mis siis nüüd lahti on. Mina, kes ma alkoholist tarbin vaid äärmiselt piiratud valikut valget veini ja haruharva külma ilmaga mõne tilga konjakit kohvi sees, nõuan äkisti õlut ja kohe terve pudeli! Tegelik põhjus oli lihtne - juba talvel tuli selline tunne, et peaks sel aastal ometi need kiidetud tsukiiniõied ära proovima. Itaalias on tsukiiniõied traditsiooniline toit ja neid kasutatakse köögis mitmel moel - praetakse taignas, täidetakse, lisatakse panniroogadele. Toiduks sobivad õied peavad olema tugevad, värsked ja pisut juba avatud. Õite sugu ei ole oluline, aga etteruttavalt pean mainima, et meile maitsesid isasõied paremini - jäid kuidagi õhemad ja hõrgumad. Pildil parajas küpsuses emas- (ülal) ja isasõis (all).

Otsustasin esimeseks katsetuseks taignas praetud õite kasuks. Sabad jätsin praadimise ajaks taha, sest varrekesest on taignasse kastmisel mõnus kinni hoida. Internetist võib mitmeid erinevaid taignaretsepte leida - taigna vedeldamiseks kasutatakse piima, õlut, mineraalvett või nenede erinevaid kombinatsioone. Minu valik:

18 tsukiiniõit

250ml õlut

250ml piima

1 muna

3 kuhjaga spl jahu

soola
õli (oliivi) praadimiseks

Munast, jahust, soolast ja piimast (koos õllega või ilma) segada taigen. Minu taigen sai kaunis vedel, panin igaks juhuks 1 lisalusikatäie jahu, aga takkajärgi arvan, et ilma selleta oleks õied tiba krõbedamad saanud. Õied kasta taignasse ja praadida õlis, kuni on saavutanud kuldse jume.

Praetud õied asetada paberile nõrguma. Nii lihtne see ongi. Maitsesid head, iseäranis isasõied. Otsa said nad ka kohe. Maitse on maitseasi ja pikemalt kirjeldada seda ma ei püüagi. Tuleb ise järele proovida! Meie teeme teinekordki.

Meil oli 13 õit, mistõttu jäi törts tainast üle - sellest sai väga huvitava õllemaitselise pannkoogi. Pool pudelit õlut jäi ka järgi - kaasa arvas, et see on asja juures lisaboonus ja et võiks neid tsukiiniõisi kohe sagedamini teha. Head isu!

"Turulkäik"

Eile oli jälle üks selline päev, kus hommikust õhtuni sai rabatud. Esiteks oli küla pealt kopp tellitud, mistõttu päeva esimene pool kulus poolikute tööde jätkamisele ja kui juba sihuke suur massin õue peal, siis ka poolikute tööde juurdetekitamisele. Oeh... Igatahes teetruup sai paika ja enam ei tohiks ohtrad lumesulamis-ja vihmaveed meie juurdepääsuteed mülgastada. Suuremal hulgal igatsugu kive sai liigutatud, mõned kännud juuritud jpm. Aga eks neist annab juttu teha mõnes järgmises postituses. Igatahes oli tänaseks meie pere täisealistel liikmetel võhm väljas ja liha liiga haige, et aias uusi jõu - ja ilunumbreid sooritada. Et ilmateadegi seekord kraadidega ei koonerdanud, sai täna selline lõdvem päev võetud. Hommikukohvi juues teatas isa telefonis muuhulgas, et tal juba turul käidud. No patseerisime me siis ka terrassi pealt alla "turule" - pea- ja lillkapsad täitsa kobedad ja ilusad, võtsin neid paar kilo. Porgandid on alles õblukesed, aga vajavad harvendamist, seega punt porgandit ka. Kõige enam vajavad nad muidugi vabastamist kannikestest, aga see on nii raske, raske. Oleks need kannikesed siis pisut koledamad, aga peaaegu mustjaslillad.

Mu abikaasa leidis, et tomatit ja kurki kuluks ära. Ja hernemaias on ta ka. Ega siin tomatid punaseks minna jõuagi, juba kerge oranžika jumega korjatakse ruttu tuppa.

Nojaa kurke peab niikuinii 2-3 korda nädalas korjama, et viljad üle ei valmiks ja taimed ikka kenasti tootmisfaasis püsiks.

Maisisaak tuleb sel aastal korralik - praegu õites.

Mina käisin kääridega arbuusipeenra üle, ega sealt palju üleliigseid võrseid lõigata veel polnud, aga nood võrsed, kus vili moodustunud, lõikasin pärast kolmandat lehte ära.

Meie murelaps - pampel. Kasvatab teine kaks korda pikemaid võrseid kui vaarikas ja nii need siis kaarduvad üle toestusnööride otsapidi taas maani, veerandmeetrised viljaraod päikese poole püsti. Osad oksad on juba toestusnööri kohalt murdunud, osa mullapiirilt. Peab veel mõtlema, mis nendega ette võtta.

"Turul" käidud, võib potid tulele panna.

Kiire, kerge ja maitsev - keedetud lillkapsas riivsaiavõiga, kurgi-tillisalat hapukoorega ja kana.

Kui asi juba kulinaariale kirskus, siis panen paari päeva tagasi laste tehtud hommikuvõileivad ka siia. Tooraineks lihtsad ja tavalised asjad: leib, sai, riisileivad, või, muna, sink, muna-majoneesivõie ja oma aiast kurk, tomat, till, salat, füüsalimarjad.

Ja tulemus

Kõht täis - hea unelda... Maal on ikka mõnus elada - jõusaal, turg, vabaõhukohvik - kõik lõbud omast käest võtta! Seniks kuniks..., sest aed annab juba märku, et õige pea tuleb meil taas avada oma Minisalvesti vabrik.