Minu lemmik

Puhkus... ikka veel. Hakkan juba ära harjuma - ei aja enam iga pisemat hetke taga, et mida asjalikku ära teha. Samas üht-teist on tehtud ka - juurdepääsutee on lõpuni valmis. Mitte et minul selle valmimises mingit erilist rolli oleks olnud, küll aga plusspunktid meesperele. Ise olen möllanud muude töödega, mis jäägu esialgu veel saladuseks. Paraku jäid uute projektide varjus püsikupeenrad unarusse. Ei oskagi seisukohta võtta, kas minna nurka häbenema või tunda uhkust ilmatusuurte umbrohuhunnikute üle, mis ma eile õhtuks sellest suurest bordüür-ringpeenrast välja olin rookinud. Aga igal juhul on mul väga hea meel, et paar järgmist nädalat on sellel rindel mureta. Peenar ei ole nii sigri-migri-kirju-mirju ka enam. Paduvihmad ja tuul olid kukekannuseid, kassinaereid, karpaadi kellukaid jt püsikuid kohati külili peksnud ja seetõttu olin kääridega püsikute kallal üsna armutu, aga praegu jõuab nii mõnigi neist veel suve lõpul uuesti õide puhkeda.

Vaatasin viimasel ajal tehtud aiapilte ja mõtlesin, et mida neist siis näidata ja mida kõrvale jätta, kuni otsustasin, et ei panegi seekord mingit assortiid aia peale kokku, vaid tutvustan üksnes üht väikest - ca 25m2 suurust- juppi suure bordüürpeenra põhjapoolses (pildil vasakul) otsas. See hallides, valgetes ja lillades toonides peenrajupp sai tehtud ja istutatud aasta tagasi, aga juba on ta vaieldamatult mu lemmik igal aastaajal. Peenra halli aruheina mättakestega esiserv aaristab muruplatsi. Siin peenras ei ole ühtegi uhket suureõielist solisti, küll aga grupiti istutatud mitmeid väikeseõielisi meeskonnamängijaid. Aruheinapuhmaste vahel roomab punaseleheline akakapsas, kuid oma liigse agressiivsuse tõttu tuleb tal sealt ühel hetkel välja kolida. Aruheina taga õitsevad alpi jänesekäpa puhmad. Nende taga väikeseõieline helmikpööris 'Palace Purple' ja oma õitsemisaega ootav kukehari 'Herbstfreude'. Tagapool õitsevad metssalvei tumelillad õisikuküünlad, valge vahupilvena aga jaapani astilbe 'Deutchland'.Sinakashalli triibu valgete õietäppidega annab pärl-hõbeleht. Peenra kaguküljelt lookleb teerada, mille veeres kasvab lisaks eelpool nimetatutele veel punaste lehtedega kukehari 'Purple Emperor', valgete õitega põõsasmaran 'McKay's White' ja sihvakas siidpöörisepuhmas. Kaugeima tausta moodustavad hilissügisel õitsevad sügisastrid.
Veel üks vaade teerajalt
Kogu taimevalik püsib kenasti "vormis" kevadest sügiseni - alpi jänesekäpad, metssalveid, kukeharjad, aruheinad säilitavad oma kuju ja õieilu ka sügisel pärast õitsemist ja isegi läbi talve. Lisaks loetletutele on siin peenral peidus veel mitmeid eelmisel ja sel aastal istutatud tegelasi, kes praegu veel välja ei paista, kuid järgmisel aastal kindlasti. Lähipäevadel on plaanis seda peenrakest pisut rappida - puhmakesi jagada, et tühje auke samas stiilis täiendada. Ilu teadagi nõuab ju ohvreid.

Õied itaalia moodi

Kui ma nädal tagasi palusin oma kallil abikaasal, kes meie peres tavaliselt poes käib, tuua järgmine kord pudel õlut, tõstis ta kärmelt pilgu, vaatas murelikult otsa ja uuris tõsisel moel, et mis siis nüüd lahti on. Mina, kes ma alkoholist tarbin vaid äärmiselt piiratud valikut valget veini ja haruharva külma ilmaga mõne tilga konjakit kohvi sees, nõuan äkisti õlut ja kohe terve pudeli! Tegelik põhjus oli lihtne - juba talvel tuli selline tunne, et peaks sel aastal ometi need kiidetud tsukiiniõied ära proovima. Itaalias on tsukiiniõied traditsiooniline toit ja neid kasutatakse köögis mitmel moel - praetakse taignas, täidetakse, lisatakse panniroogadele. Toiduks sobivad õied peavad olema tugevad, värsked ja pisut juba avatud. Õite sugu ei ole oluline, aga etteruttavalt pean mainima, et meile maitsesid isasõied paremini - jäid kuidagi õhemad ja hõrgumad. Pildil parajas küpsuses emas- (ülal) ja isasõis (all).

Otsustasin esimeseks katsetuseks taignas praetud õite kasuks. Sabad jätsin praadimise ajaks taha, sest varrekesest on taignasse kastmisel mõnus kinni hoida. Internetist võib mitmeid erinevaid taignaretsepte leida - taigna vedeldamiseks kasutatakse piima, õlut, mineraalvett või nenede erinevaid kombinatsioone. Minu valik:

18 tsukiiniõit

250ml õlut

250ml piima

1 muna

3 kuhjaga spl jahu

soola
õli (oliivi) praadimiseks

Munast, jahust, soolast ja piimast (koos õllega või ilma) segada taigen. Minu taigen sai kaunis vedel, panin igaks juhuks 1 lisalusikatäie jahu, aga takkajärgi arvan, et ilma selleta oleks õied tiba krõbedamad saanud. Õied kasta taignasse ja praadida õlis, kuni on saavutanud kuldse jume.

Praetud õied asetada paberile nõrguma. Nii lihtne see ongi. Maitsesid head, iseäranis isasõied. Otsa said nad ka kohe. Maitse on maitseasi ja pikemalt kirjeldada seda ma ei püüagi. Tuleb ise järele proovida! Meie teeme teinekordki.

Meil oli 13 õit, mistõttu jäi törts tainast üle - sellest sai väga huvitava õllemaitselise pannkoogi. Pool pudelit õlut jäi ka järgi - kaasa arvas, et see on asja juures lisaboonus ja et võiks neid tsukiiniõisi kohe sagedamini teha. Head isu!

"Turulkäik"

Eile oli jälle üks selline päev, kus hommikust õhtuni sai rabatud. Esiteks oli küla pealt kopp tellitud, mistõttu päeva esimene pool kulus poolikute tööde jätkamisele ja kui juba sihuke suur massin õue peal, siis ka poolikute tööde juurdetekitamisele. Oeh... Igatahes teetruup sai paika ja enam ei tohiks ohtrad lumesulamis-ja vihmaveed meie juurdepääsuteed mülgastada. Suuremal hulgal igatsugu kive sai liigutatud, mõned kännud juuritud jpm. Aga eks neist annab juttu teha mõnes järgmises postituses. Igatahes oli tänaseks meie pere täisealistel liikmetel võhm väljas ja liha liiga haige, et aias uusi jõu - ja ilunumbreid sooritada. Et ilmateadegi seekord kraadidega ei koonerdanud, sai täna selline lõdvem päev võetud. Hommikukohvi juues teatas isa telefonis muuhulgas, et tal juba turul käidud. No patseerisime me siis ka terrassi pealt alla "turule" - pea- ja lillkapsad täitsa kobedad ja ilusad, võtsin neid paar kilo. Porgandid on alles õblukesed, aga vajavad harvendamist, seega punt porgandit ka. Kõige enam vajavad nad muidugi vabastamist kannikestest, aga see on nii raske, raske. Oleks need kannikesed siis pisut koledamad, aga peaaegu mustjaslillad.

Mu abikaasa leidis, et tomatit ja kurki kuluks ära. Ja hernemaias on ta ka. Ega siin tomatid punaseks minna jõuagi, juba kerge oranžika jumega korjatakse ruttu tuppa.

Nojaa kurke peab niikuinii 2-3 korda nädalas korjama, et viljad üle ei valmiks ja taimed ikka kenasti tootmisfaasis püsiks.

Maisisaak tuleb sel aastal korralik - praegu õites.

Mina käisin kääridega arbuusipeenra üle, ega sealt palju üleliigseid võrseid lõigata veel polnud, aga nood võrsed, kus vili moodustunud, lõikasin pärast kolmandat lehte ära.

Meie murelaps - pampel. Kasvatab teine kaks korda pikemaid võrseid kui vaarikas ja nii need siis kaarduvad üle toestusnööride otsapidi taas maani, veerandmeetrised viljaraod päikese poole püsti. Osad oksad on juba toestusnööri kohalt murdunud, osa mullapiirilt. Peab veel mõtlema, mis nendega ette võtta.

"Turul" käidud, võib potid tulele panna.

Kiire, kerge ja maitsev - keedetud lillkapsas riivsaiavõiga, kurgi-tillisalat hapukoorega ja kana.

Kui asi juba kulinaariale kirskus, siis panen paari päeva tagasi laste tehtud hommikuvõileivad ka siia. Tooraineks lihtsad ja tavalised asjad: leib, sai, riisileivad, või, muna, sink, muna-majoneesivõie ja oma aiast kurk, tomat, till, salat, füüsalimarjad.

Ja tulemus

Kõht täis - hea unelda... Maal on ikka mõnus elada - jõusaal, turg, vabaõhukohvik - kõik lõbud omast käest võtta! Seniks kuniks..., sest aed annab juba märku, et õige pea tuleb meil taas avada oma Minisalvesti vabrik.

Pooleli

Suvi on nüüd peaaegu poole peal, võib olla ehk mitte ametlikult, aga minu jaoks küll. Juuli keskpaik poolitab kogu suve. Iluaias õitsevad kesksuvised kukekannused, sõrmkübarad, päevaliiliad, liiliad, muskus-kassinaerid, roosid, üheksavägised, esimesed kobarpead ja astilbed.

Tarbeaiaski on kõik poole peal - kaalikas, nuikapsas ja peakapsas tulevad söögilauale juba otse peenrast, salatit ei jõua ära süüa, esimesed herned ja tomatid on mekitud. Maasikad on igapäevaselt menüüs ja varaseimad mustsõstrasordid meelitavad sõstrakooki tegema. Huvitav, kuidas metsas mustikatega lood on?

Aga kõige rohkem on pooleli siin ja seal erinevad aiatööd. Meie pargiala, kuhu möödunud aastal sai istutatud hulk okas- ja lehtpuid, on saanud sel suvel täiendava pinnasega täidetud, silutud, drenaažitud, tasandatud. Aga oi, kui palju aega siia veel kulub, enne kui on lootust muruniidukiga seda ala hooldama hakata.

Siit 50m edasi on mu kallis abikaasa teinud tublit tööd - trimmerdanud ja saaginud võsast puhtaks 19. sajandi lõpust pärineva teejupi. Vaade teele alt mäkke üles.Teekoht ise võib muidugi palju vanemgi olla. Aga hiljem, esimese Eesti Vabariigi ajal, kaart siia teed enam ei näita. Verstakaardi pealt määratud umbkaudne tee asukoht oli looduses suhteliselt hõlpsalt leitav - ida-lääne suunas jookseb muust maastikust tiba madalam paari meetri laiune nõgu, piki mille põhjakülge on kunagi kuhjatud paekivivall. Suurem osa tööd on sellega veel ees, enne kui sest taas tee saab - võsajäätmed vaja lõkkesse tarida, kibuvitsa ja toomingakännud välja juurida. Siis kunagi ehk võib ka meie pisikesed "aardeotsijad" peale lasta - mine tea, mis vahvat kraami võis mõisniku tõllast pudeneda, kui ta suvemõisast peamõisa poole siin mäest alla uhas! Esialgu jäi silma küll pigem nõukaperioodist pärit klaastaara, aga järeltuleva põlvkonna jaoks peaks seegi juba ajaloolis-arheoloogiline leid olema.

Vaade ülal alla - päris hea! Kunagi oli vaateväli kindlasti avaram, aga nüüd on võsa osaliselt ette kasvanud - no vaatame, võib olla puhastame selle võsa ka ära, aga igal juhul on see juba kaugem tulevikumuusika.

Kui nüüd aia poole tagasi tulla, siis on siin veel päris mitu projekti teoksil - tagasihoidlik kraavikalda kindlustus. Mul oli raskusi selle kraavikalda rohimisega - ühest küljest hoidis murukamar pinnast kraavi varisemast, aga teisalt on siin ikkagi peenar ja ei peaks umbrohule kohta olema. Sestab saigi veepiirile rida maakive laotud, veepiir kividest kõrgemale ei tõuse ja piisavalt lauge kallas pealpool kive ei ole enam nii varisemisaldis. Igaks juhuks istutasin ülalpoole kive hea juurekavaga taimi - Hoopesi heleeniumid kasvatasin ekstra seemnest, laialehine tarn on hea laiutamiskalduvusega, siberi iiriseid oli siin ennegi. Loodetavasti katavad väljavalitud kärmelt kogu mullapinna ja siis ei ole enam väga tihti asja kraavis rohimas käia. Aga loomulikult, nagu näha, on see tegemine siin alles POOLELI!

Kogu viimase nädalavahetuse olen aga möllanud muruplatsi nihutamisega. 400m2 platsi nihutamine ei ole naljaasi. Ja ega nii ogaraks tööks ei õnnestu abilist ka värvata. Kaasa näost võis küll välja lugeda, mis ta asjast arvab, aga mind ümber veenma ta ka ei vaevunud. Tgelikult seda viimast ei ürita ta ammu enam mitte - pragmaatiline "kahe jalaga maas" inimene mõttetustega ei tegele! Ok, vähemasti turgutas ta mind kohvi ja lõunasöögi ja veini ja jäätisega pärast seda kui olin päeva esimese poole labidaga paeklibust maad uuristanud, kive sorteerinud, pinnast minema kärutanud. Edasine plaan on olemasoleva muruplatsi teisest servast murukamar lõigata ja see siia ringi istutada. Muruplats jookseb nüüd mäenõlva sisse, aga see on tühiasi, nagu Karlsson tavatses ütelda. Asi see siis mägesidki natuke nihutada. Platsi teises küljes läheb lillepeenar iseenesest tiba laiemaks ja kuigi mul polnud plaanis istutusalasid sel aastal laiendada, siis ma arvan, et see ei lähe arvesse, kuid ära kulub igatahes.

Kõige põnevam projekt aga on pooleli siin - kiviterrass ja selle haljastamine! Praegu on asjalood seisma jäänud kopa kutsumise taga ja kopa kutsumine seisab jällegist teetruubi taga ja teetruup transpordi taga ja transport... õigluse või asjaajamise taga, kuidas võtta. Ahjaa, sellega seoses veel üks selle suve töö - pool sissesõiduteed truubikohani on ju ka valmis! Ainult see teine pool siis nagu ikka - pooleli! Selle kõige juures on päris hea teada, et suvigi alles pooleli on. Ja mis kõikse parem - PUHKUS! Ei ole veel isegi pooleli - alles täna algas!