Üllatus

Jahe läänetuul puistab kaselt kollaseid lehti. Esimene öökülm saabus sel aastal erakordselt varakult - 31. augusti varahommikul näksis kõrvitsalehti ja haukas kurke. Egas need kurgid jahedas enam niiväga saaki kandnukski.

Noored viljapuud on sel aastal tublid olnud - ei ole enam vaja laste vahel üksikuid jubinaid jagada. Emma Leppermannilt sai juba kastitäie magusaid ploome. Esimest aastat viljunud aprikoosid olid märksa maitsekamad ja üldse mitte jahused nagu importkraam.


Iluaias õitsevad sügisekuulutajad - sügisheleeniumid, siilikübarad, hilised kukeharjad, verev vesikanep, odajas raudürt jt.

Kukehari "Matrona"


Siilikübar

Teist ringi õitsevad roosid. Selles kõiges pole muidugi midagi üllatavat.

Üllatusena ei tulnud ka pulma-aastapäev neljapäeval - see on juba aastaid teada fakt. Tõeliselt tore üllatus oli aga kõik need kõrgeaulised külalised, kes sel päeval saatjaskonnaga meile saabusid - Magister, Meer, Monsenjöör, Mileedi, Markiis ja paljud teised. Igatahes tundsid parimas elujõus härrased-prouad end siin nii hästi, et kolisid laupäeval permanentselt ringpeenrasse elama.

Suuuured-suured tänud Muhedikuperele ja Köögikatale, kelle eskortimisel auväärt seltskond lõunaosariikidest kohale jõudis. Kirsimarjaks üllatuse peal oli häbelikult alaspidi suunatud okastega opuntiahakatis - Opuntia rhodanta.

Kuu varem Thela juurest siia, lõunakaarde avatud paekivitrepi kõrvale, kolinud Opuntia compressa'l on nüüd seltsiline.

Mõlema juurekaelad jäävad trepimademete all sademete eest varjule ja kui väga sajuseks sügisel läheb, on lihtne neile mõni plaadike vihmakaitseks peale sättida.

Kaaslasteks trepil on neil müürililled, kes hoolimata suvekuumuses istutamisest, on kenasti juurdunud ja uued õiedki juba avanud.

Veekord tänud toreda üllatuse eest!

Sissetegemised

August tõi kaasa meil tavapärase korservivabriku hooaja. Ja nii nagu igal aastal, läks käiku üks ja seesama universaalne põhiretsept, mis sobib nii supipõhjaks kui salatiks. Põhiretsept on toodud varasemas blogipostituses siin. Lihtne on talvel lihapuljongile lisada kartulit ja valmis supikonserv. Selle aasta esimene laar supikonserve on sellises versioonis (kogused min 4,5 l poti tarvis):

Supipõhi nuikapsaga

1,5 kg tomatit

1,5 kg kurki
0,25 kg porgandit

0,25 kg nuikapsast

0,25 kg sibulat

0,25 kg paprikat

2 pihutäit tilli

1 pihutäis sellerilehti
15 spl õli

2,5 spl soola

2,5 spl suhkrut
2,5 spl 30% äädikat

Kõik köögiviljad tükeldada (meie riivime sibula, porgandi, nuikapsa, tomati ning viilutame kurgi ja paprika köögikombainis). Kõigepealt hautada sibul õlis, lisada porgand ja nuikapsas, natuke hiljem ülejäänud köögiviljad (sh till ja seller). Seejärel lisada sool ja suhkur ja hautada vastavalt sisetundele. Kui segu potis tundub liiga vedel, on mõistlik potti tulel hoida ilma kaaneta. Lisada segule äädikas ja tõsta kuumalt purki.

Algust on tehtud ka kurgi purkimisega - marineeritud kurgiviilud tilliga:

Marinaad

3 l vett

3 spl soola

3 spl suhkrut

6 spl 30 % äädikat

2 pihutäit tilli

terapipart

Keeta marinaad. Keevasse marinaadi lisada viilutatud kurgid (meie viilutame kombainiga), lasta uuesti keema tõusta ja tõsta purkidesse. Ülaltoodud marinaadikogusest jagub ca 4 kg kurkide sissetegemiseks.

Suvikõrvitsa möginat on kahes eri versioonis - selleriga ja tomatiga.

Kabatšoki-ikraa

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat
1 kg porgandit

0,8 kg sibulat
3 sellerivart koos lehega
0,5 l õli
2 küüslauku
2 spl suhkurt

musta pipart

soola

2,5 spl 30 % äädikat

Kabatšokk viilutada (1 cm paksud, võib ka pikuti, mahub paremini pannile), praadida õlis, tõsta keedupotti. Sibul, küüslauk, porgand, seller riivida (või hakkida) ja kuumutada pannil õlis, kallata potti. Segu püreestada saumikseriga, hautada vastavalt sisetundele, segada sisse suhkur, lisada äädikas ja tõsta kuumalt purki. Pipra ja soola lisan juba kabatšokkide praadimisel (kusjuures nähes pannil särisevaid suvikõrvitsaid ei suuda ma hoiduda kiusatusest neile sidrunipipart peale raputada) ja lõplikult timmin segu pärast enne purki tõstmist.

Kabatšoki-tomati hoidis

2 kg kabatšokki ehk suvikõrvitsat

0,8 kg sibulat

0,2 kg porgandit

1,2 kg tomatit

0,25 kg paprikat

2 haput õuna

1-2 küüslauku

2 spl suhkurt

soola, pipart

15 spl õli

3 spl 30% äädikat

Suvikõrvits viilutada (1 cm paksud), praadida õlis, lisada soola-pipart ja tõsta potti. Sibul, küüslauk, porgand ja õun riivida (või hakkida) ja kuumutada õlis, lisada soola, pipart, valada samasse potti, lisada riivitud (või purustatud tomat, hakitud paprika, hautada vastavalt sisetundele, siis püreestada, lasta uuesti keema tõusta, lisada suhkur, äädikas, inspekteerida, kas soola-pipart on piisavalt ja tõsta segu kuumalt purkidesse, purgid kaanetada.

Mõistagi tuleb enne hoidiste purki panemist purgid ja kaaned kuumutada või kasutada pesumasina antibakteriaalset programmi. Pärast hoidise sulgemist keeratava kaanega purki, tuleks peale jahtumist purgid üle vaadata ja välja praakida kohe söömiseks need, mille puhul pole kindel, et nad õhukindlalt suletud on. Purk on õhukindlalt suletud, kui purgi metallkaas jahtunult on pisut sissepoole lohkus. Kuna meil ei ole õiget maakeldrit ja olemasolev kelder maja all on õige soe (talvel paras lühikese käisega toimetada), siis kõik ülaltoodud hoidised kannatavad ilma täiendava steriliseerimiseta soojas keldris hoiustamist (tänu äädikale).

Juulikuu õied ja lõhnad

Puhkus on täies hoos, mida märgib asjaolu, et kohati kipub raskusi olema nädalapäeva nimetuse meenutamisega. Piisab lihtsalt teadmisest, et aega veel on. Juuli on omasoodu arenenud ja iluaed hakkab oma täislopsakust saavutama. Kestva kuumalaine tõttu on paljudel õitel siiski kiire ja rutt - värskeltavanenud õis võib juba mõni tund hiljem olla lootusetult närbunud. Kui päevaliiliad veel kuidagi vastu peavad (või on neil lihtsalt niipalju õisi varuks, et puhmas paljaks ei jää), siis roosidele see kuumus ei istu.

Erinevalt teistest on väike nimetu kollaseõieline potiroos üks väga vapper tegelane ja õied püsivad tal mitmeid päevi ilusad.Roosad ja esimest aastat ka valged siilikübarad meelitavad liblikaid ligi ja ei hooli kuumast kuigivõrd. Kui mu mälu ei peta, siis tegu ongi vastupidavate preeriataimedega, kes ajavad oma juured sügavalt maasse ja saavad hakkama igasugustes karmivõitu ja muutlikes oludes.Sama suurt eluvaimu näitavad üles monardad.

Pistes nina askleepiapuhmasse, oleks justkui parfüümipoodi sattnud ja sellest on aru saanud ka kõikvõimalikud sumisejad. Vahel tekib lausa liikidevaheline rüselus ja teineteise otsas sõtkumine - mesilased, herilased ja veel ühed väiksemad hallika jumega sumisejad võitlevad parima ninaesise nimel.

Kui jutt juba lõhnadele läks, siis eilelõunasel jalutuskäigul kasvuhoones lõi äkki ninna magusvärske aroom - ei kulunud hetkegi lõhnalevitaja kindlakstegemiseks - esimesel küpsel melonil olid varrepoolses otsas mikropraod tekkinud ja sealt see magus lõhn kasvuhoones leviski. Kergitanud pisut vilja, kukkus sellelt varrejupp tagant - kindel märk, et vili on küps! Meloneid on sel aastal kasvuhoones kolme sorti ja varaseim neist siis kantaluuptüüpi ehk dessertmelon "Melba", mida oligi oodata, sest juba istutamise hetkest kiirustas ta teistest sortidest ette. See teeb 38 päeva istutamisest esimese viljani, milles oma rolli mängib kindlasti selleaastane kuum kliima. Melba on kantaluupidele omase intensiivse ja ülimalt magusa mahlase maitsega. Oleme ka ühel varasemal aastal kasvatanud kantaluupe, tookord õues ja seeme pärines supermarketist ostetud vilja seest, kuid valmisid tollal needki - tõsi küll, kuu aega hiljem ikka. Nagu allolevalt fotolt näha, siis saagikuse üle kah "Melba" puhul kurta ei saa.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Ja isegi üheksast korrast ei pruugi arbuusi puhul piisata. Eks pilguga sai neid tüki maad rohkemgi mõõdetud ja ma ju tean, et küpse arbuusi

• vars on kuivanud ilmega,
• lähimad köitraod tõmbuvad pruunikaks,
• õitsemisest on möödas vähemalt 35 päeva (kuigi see nr pole veel küpsusgarantii).
  

Meie kasvuhoone eksemplarid ei vasta veel ühelegi tingimusele, aga ometi oli kiusatus nii suur-suur, et lõikasin hommikul esimese kõmiseva ca 3 kilose piraka ja tassisin tuppa. Arvestades asjaolu, et mina tunnen end praegusel kuumaperioodil kasvuhoones asjatades juba esimese 5 minuti järele täiesti küpsena ja ühtlasi asjaolu, et me kasvuhoone seisab täispäikeses varahommikust hilisõhtuni, oli ka väike moraalne õigustus uudishimutsemiseks olemas. Paraku vara veel - arbuus osutus seest roosaks, mõned üksikud seemned olid pruunid, aga valdavalt valged alles, valge osa koore all ka liiga paks. Süüa muidugi kõlbas ja kohe ära söödigi, aga küps arbuus on palju palju magusam, mistõttu tasub arbuuside ja melonitega veel pisut kannatust varuda. Enne nädalat ei ole mõistlik uut katsetust teha, veel parem, kui suudaks 10 päeva oodata.

Eks siis seni tuleb süüa kurki, tomatit, paprikat, harvendada porgandit ja herneaegki pole enam kaugel.

Nii et kolleegid arbuusikasvatajad, varuge kannatust veidi veel! Minu isiklik "küpsetunne" on samuti pärast tänast padu järgi andmas ja tegevusvõime taastumas - peakski homme uurima, kui sügavalt maa kastetud sai, võib olla peaks peenraplaani ja istutaks miskit ringi... Hea, et puhkus olemas on.

Kuum

Päike, parmud ja lõputuna näiv kuumalaine sunnib elustiili muutma: päeval siesta ja vesi, õhtul natuke aiatööd ja meri. Terrassipotti istutatud madalakasvuline päevalill, mis mõeldud põhjamaisesse suvesse päikesekollast meenutama, on avanud korraga 7 õit. Arbuuse pole enam hommikuti tolmutada vaja - õied kuivavad enne avanemist. Suurimad arbuusid kõmisevad, aga ära korjata veel ei julge - ei või ju ometi viljad küpsed olla, kui õitsemisest pole 30 päevagi möödas. Kuigi arbuusid väädi küljest ära tulla ei tohiks, on igaks juhuks maast kõrgemal rippuvad viljad sibulavõrkudega täiendavalt toestatud.

Aed on õites, aga vaevleb samuti janus. Viimati kui Tallinnas paukus ja tänavatel kohati veetase poolemeetri kandis oli, ei tulnud meil piiskagi. Vihmutid töötavad köögiviljaaias ka päevasel ajal - üksnes õhtuse kastmisega ei jõuaks kõike ülesharitud maad ära joota. See-eest viskavad kõrvitsaväädid pikkust pool meetrit päevas ja tsukiinid valmivad korjeküpseks paari päevaga. Mõni päev tagasi tegime algust ka iluaia kastmisega - õnneks peab savine maa niiskust. Kollases ringpeenras õitsevad kipslillede seltsis liiliad...

päevaliiliad,...
kobarpead,...

oranžid ja kollased tšiili mõõlad,

kurekellad ja paljud teised kesksuvised õitsejad.Esimest korda on õitsele puhkenud seemnest kasvatatud wilmotti liiliad Lilium willmottiae.Pikas peenras on põhitegijad kukekannused - alloleval pildil muskuskassinaeriste ja kukesabade taga.Pika peenra põhjapoolses otsas õitsevad kukeharjad,... ...metssalveid ja alpi jänesekäpad. Nende vahel värvib madal õhtupäike helmikpöörise "Purple Palace" purpursed lehed lõkkekarva.Minu lemmik aga on metssalvei Salvia nemerosa "Rose Queen".Pika peenra vastas üle muruplatsi kulgeb kivimüür, mille esimene asukas purpursete lehtedega kukehari on avanud tumeroosad õisikud.Müüri kohal peenras õitseb "Bonica", õied peaaegu valgeks pleekunud.Kiviktaimla on tuhkkuiv, aga on siiani ilma kastmata hakkama saanud. Hiljuti õitsesid siin topeltõielised nelgid, täna kukeharjad. Mägisibulaid peaks juurde muretsema - nii nende leherosetid kui nuiana kõrguvad õisikuvarred sobivad siia peakivisele maastikule nagu valatult.

Ootusärevus käib kasvuhoones ringi...

Vahel on tal pisikesed jalad, siis ta inspekteerib tähelepanelikult amplitomatipõõsaste laiuvaid puhmaid kasvuhoone keskmises peenras ja aeg-ajalt leiabki mõne punase tomatipoja. Kahjuks potis need puhmad sellist üle meetrise läbimõõduga põõsast ei kasvata, muidu oleks vägev terrassikaunistus oma õie- ja tomatirohkuses.

Suuremad jalad tõusevad kikivarvukile ja lasevad piiluda teiste tomatite taha, et näha, kas ometi ehk on lõpuks kerge puna seinaäärsete tomatite palgeile ilmumas, aga ei veel. Eks homme vaatab jälle, äkki siis...

Teinekord viivad väikesed jalad ootusärevuse suurte kurgilehtede alla piiluma. See tasub ka end ära - iga päev on sealt midagi saagiks korjata.

Nii väikesed kui suured jalad ei saa jätta käimata kasvuhoone tagumises otsas. Üksi kollastes õites melonisein väärib vaatamist, kuid hoopis põnevam on jälgida arbuusi- ja meloniviljade paisumist: alles olid suurimad mõõdult kanamunad, siis hanemunad ja täna juba jaanalinnumunamõõtu.

Selleks, et arbuusid ja melonid kasvuhoones viljuks on neid iga päev tolmendatud - taimelt murtakse isasõis, rebitakse kroonlehed ära ja tupsutatakse emasõie südamikke. Emasõied on need mummukesega õie taga - arbuusi emasõis:

Meloni emasõis

Lisaks on tark arbuuse ja meloneid ka taltsutada lõigates iga kanamunasuuruse vilja järel ära võrsetipp jättes alles 2 lehte pärast vilja. Melonid kannavad kõige rohkem emasõisi kolmandat järku võrsetel - et nende ilmumist kiirendada tuleks esimest peavõrset üsna varakult kärpida, mis soodustab järgmiste külgharude teket. Taimede ülesriputamine ei tee ka paha, muidu ei saa sest võsast miskit sotti. Mul jäid sel aastal taimed nööride kanda, võib olla järgmisel aastal vaatab miskit võrgu või raamimoodi. Ega sellega veel tööd piirdu - kasvuhoone on rajatud loodusliku kruusapinnasega alale ja pealeveetud mullakiht on veel liig õhuke, et niiskust pikemalt hoida. Kogu kasvuhoone käsitsi kastmine voolikust kaks korda nädalas võtab aega omajagu. Säästmaks aega vedasin täna keldris kasutuna seisnud aiavooliku kasvuhoone parempoolsele peenrale ja puurisin trelliga hunniku auke sisse - nüüd on selles peenras omaloominguline tilkkastmissüsteem. Näib, et toimib, aga esialgu jääb kasvuhoone vasak peenar käsitsi kastetavaks nö kontrollalaks - et oleks hea vaadata, kummal juhul tomatid ja melonid end paremini tunnevad.

Kogemata eksis kevadel melonite vahele üks tsukiinitaim - ei siin ole enam miskit ootusärevust - selle viljad sööme homme lihtsalt ära. Kõige maitsvamal viisil - praetud viilud sidrunipipraga.