... puhkust. Aga ei, täna on viimane päev ja homme tuleb jälle laua taha istuda. Ma olin seekord kaunis isekas ja kordagi isegi ei piilunud töömeilikasti. Aga asi seegi paar ja pool nädalat - päris palju sai aias korda saadetud. Meie selle aasta suurim projekt on juba märkimisväärselt kaugele jõudnud. Märtsis keset kõrgeid lumehangi kerkima hakanud kasvuhoone nägi üleeile juba päris kasvuhoone moodi välja.
Kogu mullapinna katab peenravaip, sest ma annan endale aru, et töö kõrvalt mitut kasvuhoonet, köögiviljamaad ja ilupeenraid rohida ei jõua. Natuke muidugi tahab veel asi nokitsemist - tagasitäide, harjaplekk, mõnes kohas silikoonida veel, aga mis kõige tähtsam - kasutamist need pisiasjad enam ei sega. Ja tänaseks on maja otsast otsani täis istutatud tomateid, paprikaid, pipraid, arbuuse, meloneid, pepiinosid, kurke ja basiilikut.
Uue kasvumaja kõrval õitseb nurmenukuväli.
Väikeses kilemajas käis öösel salapärane külaline, arvatavasti vesirott, ja pani nahka mõned kõrvitsavarred. 
Ega sest suurt lugu pole, kui see ühekordseks tembuks jääb. Üleeelmise nädala lõpul, kui viimaseid külve kassettidesse tegin, oli ülevaade istikumajandusest olematu - kui sul on kassetid laiali nii kasvuhoones, rõdul, sauna eesruumis, elutoas, köögis, siis ongi võimatu sotti saada, mida siis kui palju lõpuks külvatud on. Tänaseks on maja pottidest-totsikutest puhas ja pilt hulga klaarim: meloneid oleks võinud vähem olla, tomateid ehk rohkemgi, aga egas siis märtsis julenud veel loota, et kasvuhoone selle aasta pooles mais juba valmis on.Väike kasvuhoone on hetkel kurgi- ja kõrvitsapottide päralt.
Üks kõrvitsasort on sel aastal eriti uhkete idulehtedega sattunud - nii 10cm pikad. Alloleval pildil keskmine pruun pott on 20 cm läbimõõduga.
Ülejäänud selle aasta tegemised on rohkem jätkuprojektid - kirsiallee sissesõidutee ääres näitab esimesi õisi. Kaks puud rivist on otsad andnud, aga eks need jõuab asendada.
Eelmisel aastal alustatud paeterrassi äärne haljastus hakkab jumet võtma. Need valged träpsud seal muru taustal, on lumilaugud.
Kohutavalt armsad nii kaugelt kui lähemalt vaadatuna ja varase õitsemisega ka.
Püvilill
Pisitasa kogun siia mujalt aiast kiviktaimlalilli ja no juurde peab ju ka ostma.
All aias õitsevad tulbid-nartsissid. Kollased tulbid on hästi paljunenud ega pirtsuta põrmugi, et neid suviti üles võetud ja kuivatatud pole.
Teised on paljunemisega tagasihoidlikumad.
Veel kaks sorti, kusjuures sel kõrgemal...
on ka seest vaadates põnevad õied.
Ebaküdooniapõõsas õitseb meil kevadel kaks korda - kõigepealt kollaste metstulpide õitega.
Nartsissidest on sel aastal üllatavalt hästi end topeltõielised üleval pidanud - muidu ikka kippus suurte õite raskus õievarre murdma, aga tänavu pole viga.
Sellegipoolest eelistan ma pigem lihtõiega nartsisse - need kobarnartsissid on eriti sirge selja ja elegantse hoiakuga.
See blogipostitus oleks jäänud olemata, kuimitte mul keset kurkide potti istutamist taburetilt jalg poleks ära tulnud. Leidsin asenduseks küll ühe poti, mille otsa istuda, aga tolle põhi oli jällegi mullane. No tarisin siis voolikuotsa ligi ja saigi potipõhi kernasti puhtaks, kuid kuivatada polnuks küll millegi muu, kui oma pluusisabasse või püksipepusse ja siis ma lõingi käega - aitab! Väike puhkus puhkuse ajal kulub ka ära. Võib olla ma siiski õhtul potitan neid kurke edasi...
on varasemad sealgi ammu õites.
Kunagi seemnest külvatud priimulad on kasvatanud korralikud puhmad.
Et postitus üdini kollane ei jääks, lõpetuseks üks õitsemist alustav roosa bergeenia.