Vaataks pisut sügiseses aias ringi. Juba toast hakkab silma imekaunis ja rohkeõieline krüsanteemipõõsas terrassil. See katsikukingitus saabus justkui rusikas silmaauku. Südasuvel põnnidega haiglasveedetud nädalad olid mõjunud hukutavalt kevadel külvatud jää- jm salatitele terrassipottides ja nii need potid seal seisid juba tükimat aega nukralt tühjana. Suured tänud kolleegidele!
Meie pere uued pesamunad Robi ja Ruudi on muidugi võimekad nagu pisipõnnid nende vanuses ikka - sisustavad mitte ainult emme ööd ja päevad jäägitult, vaid rakkesse on pandud kogu pere. Sestap meenutavad sel aastal aia muruplatsid, peenrad ja pargiosa pigem ohakast heinamaad. Vaid suur lillepeenar ja paeterrassile rajatud kiviktaimla on abitööjõu toel enam-vähem muust maastikust eristuv.
Viimasena rajatud paekiviterrass ja seda ümbritsev maakivinõlvaga peenar on tänaseks kattunud laiutavate puhmastega- hea drenaazhiga nõlval tunnevad end hästi nii nelgid, floksid kui lavendlid, nii tamariskipõõsad kui ka tuhkpuud. Okkalised opuntiad kasvatavad aina uusi kõrvakesi trepiastmete suunas.
Selle aasta uued asukad on siin seemnest kasvatatud kolm liiki opuntiahakatisi ja paar kerakujulist kaktust. Mõned neist on sissekolides poolikust terrakotapotist ulualuse saanud.
Nurga taga on kirjuleheline nõges kivide vahelt alla teerajale voolanud.
Päris peenra lõpus kuldkollase kase all on veel oma parimas värskuses kirburohi.
Kui nüüd paetrepist alla suure peenra poole suunduda, siis põõsasmaranad on sama õierohked kui suvel, nagu siin McKay's White siidpöörisepuhma ees.
Vaata aga kustpoolt tahes - selle sügise primadonna on kaugelt üle pea kõrguv lumivalgete õisikutega lursslill.
