Et oleks kindlas kohas...

Päike käib üha madalamalt ja öödki on juba pimedad. Tarbeaias on saagikoristusaeg, kuid soojalembeste viljade (kurk, kõrvits) saagiga on meil sel aastal nigelasti. Avamaalt on hakanud alles nüüd üksikuid kurke saama, kasvuhoonetaimed aga ehmatasid kesksuviste jahedate ööde peale sedavõrd, et hakkasid vaikselt kolletama. Tosin purki kurki on hoidistatud, aga lisa neile ilmselt enam ei tule. Küüslaugud on juba üles võetud, kuivatatud ja tallel pandud. Sibulavõtmine seisab kohe ees. Hea, et suur kasvuhoone on - selliste ilmadega ei saa õueskuivatamise peale lootma jääda. Ka juurikasaagi üle ei saa kurta, kiiret peetide-porganditega veel pole. Aga kasvuhoone upub küll juba tomatitesse - tuleb hakata punapõski purki panema.


Aastate jooksul on kujunenud omad hoidiste lemmikretseptid, millest osa on blogisse üles tähendatud, osa kritseldatud paberilipakaile, vanade arvete tagakülgedele või kasutatud ümbrikule aadressi kõrvale. Ja siis need lehekesed on kord kapis, kord laual peal, kord kuskil mujal "kindlas kohas" ära pandud. Nii juhtubki, et eelmisel päeval marineeritud kõrvitsa retsept on järgmisel hommikul juba totaalselt kadunud. Eks lihtsamale retseptile saab hädapärast internetist asenduse otsida, kuigi see võtab info ülekülluses omajagu aega, aga mida teha omaloominguga...

Õnneks on blogi mitme aasta jooksul tõestanud, et siia pandud retseptid on ka järgmisel ja isegi ülejärgmisel hooajal kenasti oma kohal alles. Sestap tuleb seegi postitus hoidisteteemaline. Kõigepealt kõrvits - juhuks, kui midagi enne külma peaks siiski valmima.

Kõrvitsamarinaad

1 l vett

200g suhkrut
2-3 spl äädikat
15 nelki
kaneelikoort

Vesi, nelk ja kaneelikoor potti, lasta keema, eemaldada kaneelikoor ja nelk, lisada suhkur ja äädikas. Tõsta kuubistatud kõrvits marinaadisegusse, lasta uuesti keema tõusta - panna kraam kuumalt purkidesse ja sulgeda purgid.

Ja siis pooleldi omalooming:

Õuna-kõrvitsamoos

10cm kaneelikoort
200 g porgandit
250 g õunu
750 g kõrvitsakuubikuid
300 g suhkrut
1 tl sidrunhapet

Kaneelikoor vähese veega keema lasta, lisada porgand, hiljem kõrvitsa- ja kooritud õuna tükid. Kui koostisained pehmed, eemalda kaneelikoor ja püreesta segu saumikseriga. Tõsta pott tagasi pliidile, lisa suhkur, keeda segades kuni suhkur lahustunud on. Sega sisse sidrunhape ja tõsta moos kuumalt purkidesse.

Mustsõstra-kõrvitsamoos

600 g mustsõstraid
600 g kõrvitsakuubikuid
300 g suhkrut
0,5 tl sidrunhapet

Toimetada samamoodi, kui eelmise retsepti puhul.

Ja nüüd need tomatid - boršitegu lükkaks veel edasi, alustaks parem ketšupiga.

Mustsõstraketšup

700 g kooritud tomateid
300 g kõrvitsakuubikuid
200 g mustsõstraid
1 keskmine sibul
125 g suhkrut
4 tera nelki
2 mm viil Cayenne pipart
0,5 tl jahvatatud musta pipart
1 spl soola
1 spl äädikat
3 spl õli

Poti põhja panna õli, siblida selles hakitud sibul, lisada tomat, kõrvits, sõstrad, sool, nelk, piprad ja hautada pehmeks, lasta vett vähemaks keeda. Seejärel tõsta segu pliidilt, püreestada saumikseriga. Asetada tagasi tulele, vaikselt segades lisada suhkur, kui suhkur on lahustunud, siis ka äädikas. Nüüd on viimane hetk veel maitset timmida, soovi korral lisada maitseaineid nt pipart jne. Mustsõstra maitse ei pruugi kuumalt tunda anda, aga hiljem külmalt on tunda küll. Tõsta segu kuumalt purki või pudelisse, kaaneta.

Eile podises pliidil ühes potis eksperimentaalne mägimarjaketšup, kus mustsõstra asemel mägimarjad ja kõrvitsa asemel olude sunnil suvikõrvits. Olen teinud ka õunaketšupit ja rohelist ketšupit (rohelistest tomatitest punaste asemel, maitseb siiski punaselt). Nende ketšupitega on muuhulgas ka hea liha marineerida (nt mustsõstraversioonis) või lisada lihtsalt ahjupotti liha - kana juurde vahelduseks.

Üks poolik purk ketšupit jäi üle, sellest tegin õhtuks hübriidpitsat. Kuna laiskus ei lubanud pärmitaigna kergitamiste ja lauamäärimisega tegeleda, siis sai küpsetis põhja lahtiselt pirukalt ja katte traditsiooniliselt pitsalt.

Hübriidpitsa

Põhi:
5 dl neljaviljahelbeid
5 dl nisujahu
3 tl küpsetuspulbrit
100g võid
150g õli
1 dl vett
natuke soola

Kate:
2,5 dl isetehtud puhast tomatiketšupit
300g hakkliha
2 paprikat
1 väike suvikõrvits
1 väike konserv ananassikuubikuid
200g juustu
natuke õli praadimiseks
punet, pipart, sidrunipipart, soola

Helbed, jahu ja küpsetuspulber segada kausis, panna juurde õli ja või ning näppida ühtlaseks. Viimaks lisada vesi ja sool, segada ühtlaseks. Põhjataigen suruda näppudega ühtlase õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (retsepti kogusest jagub parasjagu suuremat sorti ahju ühe plaadi katteks.

Taignakihile määrida ketšup, puistata heldelt üle punega. Pannil praadida hakkliha ja paprika, maitsestada soola ja pipraga, laotada ettevalmistatud pitsapõhjale. Seejärel praadida kergelt üle kuubikuteks lõigatud suvikõrvits, maitsestada sidrunipipra ja soolaga ja laotada ka see pitsapõhjale. Lisaks ananassikuubikud, soovi korral tomativiilud ja kõige peale viilutatud (virgad inimesed riivivad, eks) juust. Ja ahju! 180 kraadi või nii. Kiire ahjuga läheb 25 minutit, aeglasemaga kauem. Head isu!

Aiandus - ohtlik harrastus?

Ma olen aiandust ikka üheks turvaliseks ja tervist edendavaks harrastuseks pidanud, mis sulatab vaikselt kevadeks kogutud liigsed kilod, tugevdab lihast, annab jumet ja mis kõik veel. Nüüd aga pidin omal nahal kogema, et kõik ei ole nii roosiline ühti. Miks muidu veetsin ma reedel 4 tundi Rakvere EMOs planeeritud Nurga puukooli aianduspäevade asemel. Neljapäevane aiatööpäev oli lõppenud üsna äkisti - kiskusin parasjagu kolmeharulise kartulikooguga geotekstiili külge juurdunud mättaid liivaalalt üles, kui lõikav seljavalu mu tegevuse selleks päevaks lõpetas. Egas midagi, eks järgmisel päeval Ellamaal jalutades saab selg puhata. Aga kui hommikul enam voodist üles ei saanud, varises Ellamaa plaan kokku. EMO külastuse positiivseks pooleks tuleb lugeda asjaolu, et sain täpse diagnoosi - kompuuter näitas, et olin ühe diski selgroorivist välja sikutanud. Ei teagi, kas olin rohkem pettunud asjaolus, et ka sel aastal aianduspäevale ei saanud või trauma enda üle, aga igatahes olin väga nördinud, et nii lihtsalt sekundipealt võib energiat täis jõujuurikast saada hale hädavares.

Üleeile käisin aias katsetamas, kuidas seal majandamist edasi korraldada, kui ei saa istuda, kummardada, tõsta, tõmmata ega lükata ja käiminegi teosammul käib. Selgus, et kõplamine on täitsa toimiv lahendus, eriti uue ja pikema kõblaga. Eelmine andis paar nädalat tagasi otsad, kui sellega nõgeseid trimmerdasin. Vist poleks pidanud, aga varem või hiljem oleks see ikka juhtunud, nüüd juhtus lihtsalt varem. Esiti nokkisin värskelt teritatud kõblaga kiviktaimlas, midagi sai, aga kivid jäid ette ja kui arvestada, et selle paiga valdav umbrohi on harilik kukehari, siis pikemalt ei tahtnud kukeharja paljundamisega tegeleda. Hostaala käisin üle ja seal võibki kõplamisega piirduda - hostapuhmaste sisse ükski võõras kasvama ei pääse ja kive seal ka pole. Minu üllatuseks on kõige tavalisem süstjalehine hosta vapralt vastu pidanud nii täispäikeselise kasvukoha kui teorünnakud. Sellegipoolest tuleks edaspidi hostasid juurde muretsedes teokindlusega arvestada, sest mitte ei tahaks, et hostaalast tigude kapsapõld saaks.

Suure peenra põhjapoolses otsas sai ka nokitud, aga kaugemal oli liiga puhas alles. Seega ei midagi hullu. Tänasel uduvihmahommikul jalutasin fotokaga aias. No küll see makleia on pirakas! Odajas raudürt ja lursslill "Atropurpurea" on küll mul üle pea, aga makleia kõrval on nemadki könnid.

Jaapani ülaste õisi jagub igale poole ja kui veel siilikübarad, võsaraudrohi, põõsasmaranad jt satuvad samale pildile õitsema, on õiemeri lõputu.

Laialehine tarn, kelle õied teadagi suurt vaatamsväärsust ei paku, on ehtinud end laialehise parkjuure uhkete "sulgedega".

Sellised lihtsad ja tavalised pinnakatjataimed nagu laiuv tuhkpuu ja täpiline iminõges "Beacon's Silver" suudavad koos juba arvestatava jupi maad kauni ja umbrohuvabana hoida. Pildi paremas servas kivide vahel paistab selle aasta uustulnuk spiraalluga.

 Kasvuhoones on tomatiuputus - täna õhtul võtaks ketshupiteo ette. Pooled päevad vedelen horisontaalis põrandal ka. Aga edasi on mu ideed otsakorral, mida tarka lisaks ringijalutamisele veel aias teha annaks - seda enam, et igal sammul tuleb meelde, mida kõike tahaks istutada ja välja kaevata, lõigata ja vedada, nende silmariivavate mätaste peale ei julge enam mõeldagi.

Mõtteid tulevikuks vol 2

No mis mõttes ma peaks ootama järgmist aastat või veel kaugemat tulevikku? Tänasida toimetusi ei pea sa mitte homse varna viskama! Kui ikka plaan juba piisavalt küps on, siis võib seda ju varem ka vaikselt realiseerima hakata nt jupikaupa. Ringpeenra kui kõige vanema istutusala esialgsest kujundusest pole suurt enam järel - mõned taimed on hääbunud (osad lupiinid, kurekellad), mõned iseseisvalt kohta vahetanud (kurekella seemikud), tekkinud vabadele kohtadele on üht-teist lihtsalt maha torgatud, suureks kasvanud taimed vajavad jagamist, vähendamist ja lisaruumi. Kuna selle peenra laiendamine ei tule mõjuvatel põhjustel (mind on ainult üks) kõne alla, siis saab ümberkujundamine toimuda üksnes sisemiste ressursside arvelt.  Fotol päevaliilia "Condilla", üks neist ruumivajajatest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest päevast, kui marjakorjamisega siia ilu- ja tarbeaia piiril kasvavate mustsõstrapõõsasteni "Köögikata magus" jõudsin. Põõsarühma lõunapoolsest otsast alustades oli esimene põõsas kahtlasevõitu - suur lahmakas põõsas, aga marjad väikesed ja hapud harvalt mööda põõsast laiali pillutud. Siis tuli mälusopist selgusehetk - olin ju kunagi "Köögikata magusa" istutanud ühe metsiku mustsõstravõsu  kõrvale, ei olnud tollal siin veel lillepeenraid ega miskit, lihtsalt kibuvitsast lagedam koht, et midagi kiirelt maha surgata. Otsus tuli kergelt ja kiirelt - edasi korjasin marju juba muruplatsil mahalõigatud okstelt.

Oojeeeee - 4-5m2 peenramaad nagu maast leitud! Mitte, et sinna midagi suurt istutada saaks, see sõstar lamaskles ammu juba pooleldi musta leedri, kauni deutsia ja valge pojengi otsas ja ähvardas järgmiseks vallutada kollase puispojengi ja roosi "Sunset Song". Esialgu laiutab küll põõsa asemel auk (see põõsatüügas on ikke kah juba välja juuritud), aga järgmisel aastal vaevalt enam keegi usuks, et siia sõstrapõõsas kunagi mahtus. Päris augu keskele saaks ühe uue sügisese püsiku panna - äkki mõne heledama õiega 1-2m kõrguse astri.

Siinkohal oleks hea võimalus küsida, et miks mu puispojeng (pildil vasakul) pole kunagi kordagi õitsenud? Peaks oma 5 aastat kindlasti vana olema, kõrgus mulle rinnuni, tundub igati ilus terve, aga õiepungi ei moodusta. 

"Maast leitud maatükike" ajendas mind kriitiliselt ringpeenrat takseerima ja ma pidin tõdema, et sisemist ressurssi oli küll ja veel. Eile hommikul sõelusin käruga kompostihunniku vahet - üsna kerge südamega läksid lupiinid (kunagi ringile jaotatud 8 kollasest ja oranzhist taimest olid järel riismed - 2 ülisuurt laiutajat ja 1 kiduram), looduslik kõrge kukehari, valge sügisaster (järgi jäi rohkem), valge virgiinia tonditupik (jätsin alles ikka ka). Reedel, kui põnnidel hoidja, läheb kompostirongile veel valget tonditupikut, valge muskuskassinaeris, veiste südamerohi, palmlehine tarn, valge sügisaster, dekoratiivfüüsal (hiina latern), vanemat sorti hästi lollikindel valge iiris, punase lehega täpiline metsvits "Firecracker", päevaliilia "Sammy Russell", ruuge päevaliilia, varajane kollane päevaliilia ja siis üks nimetu päevaliilia, millel on võrreldes Sammy Russeliga natuke suurem, natuke tumedam, natuke väiksema kollase südamikuga õis ja õievarred ise lehepuhmikust kõrgemal.

Nimetu päevaliilia

Kui keegi soovib kedagi nimetatuist kompostirongi pealt päästa, siis olen nõus nad reedel mullapalliga kilekotti pakkima ja laupäeval autosse kärutama.

Kuna ma kobarpäid veel ringpeenrast välja kolida saa, siis on see olemasolevate taimede ringitõstmine paras malemäng - selleks, et kedagi ringi tõsta, on vaja õige koha pealt teine eest vangerdada ja selle teise eest teine... Niiet pool päevast ma eile istusin mõtiskledes keset mururingi, päevaliiliate osas tegin lausa plaani paberile arvestades kõrgusi, otsides õievärvile sobivat tausta ja naabrit, torkisin bambusekeppe ja plastnuge mulda tähistamaks taimede uusi asukohti ja lõpuks isegi vangerdasin mõned päevaliiliad oma kohale. Palju on veel teha, aga algus on tehtud.