No ei ole mõõdutunnet ilmataadil. Algas kevad pika põuaga - katsu sa rohida, kui muld lendab üle pea! Kui lõpuks sadama hakkas, siis nii põhjalikult, et kuda sa seal mudas püherdad? Ja täna viskas siis temperatuuri taevasse - ei kisu kuidagi lauspäikesesse, kui isegi mesilased ja herilased paluvad toast asüüli. Siiski, esimene rohimisring on lillepeenardele peale tehtud ja võib soodsamat ilma oodata küll.Kevadine kiviktaimla õitseb täiel rinnal, nagu alati - sügiseks on siis toss väljas, aga tolleks puhuks ongi teised peenrad.
Ma olen sel aastal erakordse saavutusega hakkama saanud. Laamendasin mitu päeva ja kokkuvõttes vähendasin tagumisest servast lillepeenarde pinda vähemalt 30 ruutu. Ei-ei, ei teinud samal ajal teisest otsast 100 juurde nagu tavaliselt. See on absoluutselt puhas vähendamine! Ma arvan, et mõistus hakkab tasapisi koju tulema. Kui ma suudaks seda numbrit hoida, siis võin edaspidi anonüümsetele aiahoolikutele tugiisikuks hakata.
Teine saavutus on talvel keldrisse rajatud savitöökoda, mille eelmisel nädalal külanaistega pidulikult sisse savitasime. Veidike kohendamist veel on - valgustust töölaua kohal asendab ajutine prože, kraanikauss on alles põletamata savi kujul ja mõned pisemad töövahendid saabumata, aga see ei sega tegutsemist.
Ühe sõnaga - ei midagi uhket, aga oma ja armas.
