Viimastest aastatest ei mäletagi nii sajurohket suve algust - kõik kasvab lausa tundidega ja silmnähtavalt. Eriti usinalt teevad seda umbrohud ja muru. Tigudel on pidu.
Nädal tagasi oli aias põhitegija kevadfloks - täiesti "peab olema" taim suures aias, kus värvilaike tahaks ka kaugemalt näha. Nüüdseks juba vihmast veidi räsitud.
Kiviktaimla asukad punnitavad ka kõigest väest, et paekivid kirju mirju teki alla matta. Eriti agaralt laamendavad siin seemneid külvavad nelgid - paari pisikese kriipslehega seemikud on ju nii süütukesed. Samas kui järgmisel aastal juba suur puhmas kõike muud enda alla ähvardab matta, siis tahaks neil küll tutist kinni võtta, aga kus sa siis saad - viskavad sulle suure sületäie õisi ja hullutavad lõhnaga - käsi jälle ei tõuse.
Liivateed ei anna ka alla - nende maadevallutused on nelkidega üsna samast klassist. Duell tulemas.
Mõned nelgid on kiviktaimlast alla nõgeste juurde lennanud.
Helmikpööriste teerada on ka kohati ülikirju.
Õnneks tasakaalustavad siin värvide virr-varri hostad. Helerohelised puhmad helmikpööriste vahel kuuluvad laialehisele tarnale.
Hostad ja helmikpöörised, kaugemal üle teeraja paistab kadakkaera valges õievahus roosipeenar.
Praegu peaksid roosipeenart läbiva kadakkaeraoja kaldal õitsema iirised, aga eelmisel aastal istutatud taimed sel aastal veel ühegi õiega ei üllatanud - niiet iiriseõied tuleb ise pildile juurde mõelda. Ma tean küll, et seda kadakkaera ma saan seal peenras mitu korda suve jooksul tagasi lõigata, aga no ta valged õied sobivad nii hästi suve alul sinistele, lilladele ja kollastele iiristele taustaks ja hiljem hallikad lehed roosidele.
Vihma üle on mul aga hoopis hea meel - rohimise asemel keldris savi silitada on vahelduseks õige mõnus.
Suure pere suur morsikann - 30cm kõrge, toores, viimistlemata.
Eelpõletatud lauatäis - sisaldab võõraid sulgi.
