Rokokallio - peidus pärl

Rokokallio näris juba ammu hinge - netis oli kõlakaid, et väga lahe koht, aga meiesugusele massituristile sobiv puust ja punane sõidujuhis, nt autokepsule söödav aadress, näis olevat hästi hoitud saladus. Mis seals ikka - ajasime siis hommikul kaarte pidi näpuga järge - ühel sihtmärk, Google versioonil jällegi teenimed, tuvastasime sihtmärgile lähima nimelise tee ja sõitsime õnne katsuma. Ei olnudki nii keeruline - seal, kus nimega tee otsa sai, oli juba suunaviit toeks olemas. Edasi suundusid vaid kaks rattajälge ja ühel hetkel lõppesid needki väikese platsikesega. Jätnud auto maha, võtsime haneritta ja asusime kitsukest rada mööda vallutama Uusimaa kõrguselt teist mäetippu. Maastik oli kaunis - kopi või oma aeda, kui saaks või oskaks. Täitsa hooldusvaba pealegi, ilma ühegi naadi või nõgesevarreta.

 

 Ja varsti olimegi mäelael, mille tipus paikneb väike püstkoda - Rokokota. Huvitav, mis seal sees on? Oi, põnev-põnev!

Ma ei hakka siinkohal salatsema - ikka tähtsaim põhjamaises kliimas - ahi, lisaks paar pinki, logiraamat. Koja ees kiilal kaljupinnal veel avar lõkkeplats, kus meiegi hiljem piknikku pidasime.

Aga siit meie retke imelisem aah ja ooh osa alles algas. Rokokallio edelakülg on kõrge astang täis kaljulõhesid, koopiad, rahnusid. Oli see algaja õnn või mis, aga üsna kerge vaevaga leidsime jõukohase laugema koha astangus, kust kogu seltskonnaga allapoole laskuda. Siit männi ja kuuse vahelt me alla tulime.

Sinine täpike ülal on meie seeneämber, millest ajutiselt loobusime, et jätkuks käsi kaksikute tõstmiseks-ohjeldamiseks. Seda enam, et kätebilanss on praegu ajutiselt piiratud - pärast seda, kui Kadakapapa kaks nädalat tagasi katust puhastades koos redeliga alla sadas ja küünarliigesele kipsi sai. Punane ring kuusetüve kõrval on miski fototrikk, mille ilmselt päike ja kaljueendilt sorisev veenire üheskoos joonistasid.

 Allpool oli palju erinevas suuruses kaljueendeid - mõne alla mahuks istuli...

... teisele jälle suuremagi seltskonnaga seisma. Meil vedas nii ilmaga kui ka valitud pealelõunase ajaga - hommikul oleks päike olnud kaljuseina taga peidus - nüüd paistis läbi puuvõrade, valgustas ja maalis varjumustreid kaljuseinale.

 Ja kaljuastang oli muidugi võimas - kohati nii kõrge-kõrge, et tipu nägemiseks tuli pea päris kuklasse ajada.

 Igaüks saab siin valida omale jõukohase raja - kivide ja rahnude vahel või peal või mööda kõrgemat kaljuseina. Kui ainult oidu jätkuks ohutuid valikuid teha. See seletab ka, miks nii imelisele kohale suurt reklaami ei tehta. Praegu on see koht rahvale liikumiseks omal vastutusel, tähistatud külastusraja puhul tuleks aga panustada turvalisuse tagamisele ja kardan, et sellega omakorda kaoks suur osa selle paiga ilust ja võlust.

 Praegu on siin muinasjutumets, võimalus ise uurida ja avastada.

 Kõrguvad püstloodis kaljuseinad,

astangud,

kaljulõhed,

 rahnudelabürindid, kus vahel omale teerada edasi otsida ja mis teha, vahel ka tagasi pöörduda,

koopad, kuhu sisse pugeda.

Ja justkui sellest veel vähe oleks, siis terve imepärane sambla- ja taimemaailm. Natuke kivi-imarat

ja natuke rohkem

 Selle kõige sees looduse enda poolt loodud katusealused puhkepaigad.

 Kui te nüüd arvate, et Rokokallio pärast eilset matka enam hinge ei näri, sest "käidud-nähtud, lahe koht, võib olla tuleks teinekordki", siis nii seekord pole - närib ikka samamoodi edasi...või hulleminigi, sest äkki jäi midagi nägemata... kindlasti jäi... aga mäe muud küljed... ja Munamäki (naabermägi põhja pool) - sinnapoole suundus teine jalgrada autoplatsilt... ja sealgi näitab kaart astangute tingmärke...

Aga vott, mind õelust - miks see Rokokallio ainult mind peaks närima, näringu ja ahvatlegu nüüd teid kah! Vaid 50 km Helsingist ja laevad sõidavad iga tunni-paari tagant :)

Marketanpuisto

Seoses Köögikata äsjase külaskäiguga üle lahe võtsime ette mõned hulkumised ümbruskonnas. Neist aiandusliku poole pealt uudistasime ringi Espoos asuvas Marketanpuistos - näidispargis, mis sisuliselt annab aiandusfirmadele võimaluse eksponeerida oma toodangut ja teenuseid. Ja eks aiaomanikulgi on ju lihtsam valikut teha, kui on võimalik näha erinevatest kõnniteekividest laotud teid, kivimüüre, aiapiirdeid, väikeehitisi kokku sobitatult taimestusega. Siiski ehitiste osas käesolevast postitusest ülevaadet loota ei tasu - mind huvitab hetkel eelkõige kihiline taimestus ja liikide valik, mistõttu on on ka postitus sinnapoole kaldu. Nimelt Soomes ringi käies on tekkinud arusaam, et siinse haljastuse lopsakas ilme saab alguse just kihilisusest. Eestis näeme ju valdavalt, et puudealused on paljad, kaetud muru või vahel harva ka madalate suvikutega, mis ühelt poolt küll jätab avara vaate, aga teisalt mõjub vahel kõleda ja igavana. Ka põõsaid kasutatakse sageli heki või grupina üks liik korraga. Seevastu Soomes kohtab palju julgemat miksimist.

Tugimüüriga saareke, kus kokku sobitatud okkalised ja suvikud.

 Siit tulevadki pildid minu lemmikosast Marketanpuistos - täiskasvanud kihiline istutus puudest, põõsastest ja püsikutest. Kokku on sobitatud okkalised ja lehelised. Tugimüüri puhul on kasutatud neidsamu ajatu välimusega ja tänu disainitud profiilile end ise paika laduvaid kive kui Mustikaaias. Ka ei ole sellise aia rutiinne hooldusvajadus kuigi kontimurdev - suurte puude varjus juba iseenesest pole umbrohul täit kasvuhoogu ja pinnakatjatest alustaimestik pidurdab omakorda. See on see, milleni tahaks ka Mustikaaias jõuda - oleme ju ise kesksuvel pikalt ära ja teisalt, kui kunagi tuleb plaani kinnistu müük, siis ei taha ka uuele omanikule aiaorjust kaela laduda.

 Kasutatud on eelkõige tugevaid, jõulise kasvuga sorte. Õitsevaid püsikuid pole palju, aga need on valitud nii, et midagi siiski kogu aeg õitseks - praegu annab tooni astilberühm, kitseenelas neist paremal on ära õitsenud. Nii ei pea kõrvutiasetsevad püsikud omavahel õieilus konkureerima - igaüks saab solistivõimaluse omal ajal.

 Siidpööris ja pihlamarjad.

 Puude alune alustaimestik ei pea olema ühtlaselt madal ja tasane, siin annavad pildile lopsakust ja elu kääbumägimännid. Ja õisi polegi vaja.

 Siin on küll alustaimestik ühtlasemalt madalam, aga see-eest lisavad särtsu müüri eesserva istutatud suvikud - pelargoonid.

 Teeraja teisel pool tugimüüri pole, pinnavorm on seal paremale laskuv. Kuna kasutatud on kõrgemaid põõsaid, siis kallakut näha ei ole.

 Siin üks põõsas+põõsas miksvariant teeservahekiks - alumine põõsas on võnk-pärgenelas, mis hoiab sünnipäraselt oma kompaktset ümarat vormi ega vaja pügamist. Võnk-pärgenelat oli kasutatud üsna rohkelt ja vahel ka täitsa segi teiste taimedega nt väga efektselt mõjus hele kollakasrohelise lehestikuga pärgenelas koos roomava kasvukujuga sama kõrge sõstraga, mille lehed olid juba tumepunaseks värvunud.

Ka päikeses oli kasutatud palju põõsastest pinnakatet - võnk-pärgenelas segi roosaõielise jaapani enelaga.

 Viirg madalamat pinnakattetüüpi - hapulembene mustika-pohlavaip.

 Vahelduseks vaateid natuke teisest ooperist päikeses.

Lisatud hiljem: Selle foto juurde tahtsin selgituseks lisada, et tühja sest uhkest kannapotist, aga vau-efekt on mustjas värvitoonis pingi taga laiuv heleroheliste lehtedega sihvakas lursslillede rivi - kujutage ette, kuidas see nädala-paari pärast lehvitab veel oma kõrgeid valgeid õieküünlaid tumeda puuderivi taustal!

 Ja taas varjualad - kalmuhaljastuse näide koos roniva hortensiaga maakivimüüril.

Püsikutest pinnakatjad vihmavarju-tüüpi võraga puude all - heleroheline paremal on kurereha.

 Paremal pool teerada kukeharjavaip.

 Ja natuke kõrgemaid õisi sekka.

 Oletan, et Köögikata teeb sellest käigust samuti postituse, ikka omast vaatenurgast  - niiet piiluge sinna ka.